Haigla, elu ja olu.

Olen juba ammu kodus tagasi, aga blogi postitamisega olid jamad, niiet tuleb tagantjärgi.
Lõpuks ometigi on kätte jõudnud aeg, et rääkida paar sõna haiglast.Sertifikaat on nüüdseks käes, allkirjad ja templid kõikides vajalikes kohtades.
Võrreldes Kreekaga, oli siin paberimajandust sada korda rohkem, kuigi üldine mentaliteet oli sama - keegi sinust eriti ei hooli, ei seleta ja välja ei tee. Ja kui minust välja ei tehta, siis kaob ka minul huvi asja vastu. Eriti tore oli see, kui ma üks hommik läksin kella 7ks kohale, et teha arstiga visiit palatites. See kestis 40 minutit, lonkisin lihtsalt sabas koos karja õdede ja hooldajatega, kes kõik ei mahtunud palatisse äragi. Pidevalt oli sebimisi ja sidumisi ja juhendaja polnud seda nägugi, et ma ka seal viibiks. Ühe korra küsin, mis sellel patsiendil viga on, ta vastas kiiresti ja tormas juba edasi. Rohkem ma ei hakanud tema aega raiskama. Kuid ühel hetkel viskas ta ootamatult stetoskoobi ja paberid lauale ja tormas osakonnast minema, kellelegi midagi ütlemata. Mõtlesin, et kas ta läks midagi tooma ja tuleb tagasi, või mis üldse juhtus. Küsisin ühe õe käest ja selgus, et ta oli lihtsalt vihaseks saanud, sest ühele patsiendile oli vale rohtu antud. Ja keegi ei teadnud, kas ta tuleb tagasi või mitte. Ei tulnud. Läksin teda otsima, sest olime eelmisel päeval kokku leppinud, et lähen temaga opisaali kaasa. Aga nüüd oli juba hilja. Selgus, et ta oli opisaalis ja ma ei saanud üksinda niisama järgi minna. Aga üks ettejuhtuv arst viis mind ambulatoorsesse vastuvõttu ja siis ma passisin mõnda aega seal.
Peale seda, nagu teate, jäin haigeks ja ei teinud üldse mitte midagi.
Haiglas olles pidid kõik riietusesemed valged olema, sokid ja sussid kaasa arvatud. Riietumisprotsess toimus keldrikoridoris kardina taga, mis oli suht ebamugav, sest seal käis kogu aeg palju rahvast ja kardina taga olid järjekorrad. Kord arutati kardina taga, kas sees on naine või mees, kui ma parasjagu pükse vahetasin. Sellepeale üks tüdruk piilus ja suure rõõmuga voolas minule seltsi veel mitu tüdrukut.

Aga peagi taipasin, et 6. kursuse tudengitel on privileeg saada oma isiklik kapp ja nurgatagune riiete vahetamiseks. Kui ma terveks sain ja uuesti haiglasse läksin, otsustasin, et ma olen ju ka kuues kursus ja sammusin sinna vahesse. Aga kohe tuli riidehoidjatädi kamandama, et see on ainult 6. kursuse jaoks. Selle peale ma tähtsalt vastasin, et ma olengi 6. Tädi leebus ja andis mulle kapivõtmekese. Esimene samm arengus oli juba tehtud. Teine samm samal päeval - sain lõpuks opisaali. Kolmas samm - sain allkirjad ka puudutud päevade kohta. Selle päeva võis lugeda kordaläinudks.

Edaspidi kulgeski ainult opisaalis. Olin koos ühe kohaliku ingliskeelse tudengiga, kes pärit Portugalist. Tema ka eriti tšehhi keelt ei osanud, niiet palju kasu ma temast ei saanud. Passisime, vaatasime kirurgide tegevust, kui midagi näha oli, ja valutasime tundide viisi seismisest oma vaeseid jalakesi.

Peale iga haiglapäeva käisin üliõpilastele mõeldud sööklas söömas. Mulle anti lausa spetsiaalne magnetkaart, mille peale sai raha laadida ja seal ette näidata. Söögid olid head, valikut palju, aga kuna teenindajad inglise keelt eriti ei osanud ja söögikaussidel olid kogu aeg kaaned peal, siis peatusin enamasti nende kausside juures, kus ma teadsin, mida tavaliselt pakutakse ja näitasin lihtsalt näpuga, mida tahan. Aga kahjuks kujunes sellise meetodiga toidulaud üpriski kesiseks: kas risoto või kartulid kanašnitsliga :D

Viimased sõnad toanaabrist kah. Ühel päeval ta rääkis mulle veidike veel oma minevikust. Tuli välja, et tal on bipolaarne häire ja võtab ka selle vastu rohte. Kuid kahel ööl järjest ajas ta mulle tõsiselt hirmujudinad peale. Kui ma keset ööd korraks üles ärkasin, et külge keerata, küsis ta minu käest, et misasi mu pea kohal ripub. Ma ei saanud unesegasega midagi aru, ja küsisin, misasja ta ajab. Siis ta ütles, et ta ei tea, aga mingi helendav asi korraks läks vastu seina ja siis põrkas tagasi. Ma ei saanud ikka mingile pointile pihta ja ei viitsinud edasi ka küsida ja jäin mõneks ajaks hirmunult ja unetult lamama. Aga mingit asja oma pea kohal ma küll ei märganud. Järgmisel ööl ärkasin üles selle peale, et ta hüüdis hirmunult: "what the fuck!". Kui ma küsisin, mis lahti on, vastas ta: "somebody is poking on the screen" (keegi koputab või kraabib klaasi). Selle peale ma mõtlesin, et no ei ole ju kedagi ja magasin edasi. Õnneks rohkem ei ole ta mind niimoodi öösel üles ajanud :D Kuid üks illustreeriv pilt kah, tema huvitavast magamisasendist:

Sain viimaste talvepäevade kingituse haiguse näol kätte ja kui voodisse jäin, saabus kevad. Selle aasta esimese kevade magasin maha. Sest kevad kestiski umbes 1 nädal. Kui taas õue liikuma sain, oli juba suvi. Puud pisikeste lehtedega, lillekesed õitsemas, 23 kraadi sooja ja päikesepaiste. Nii kestis kuni mu äratulekuni. Ainult puud lehitusid järjest rohkem.

Kui jõudis kätte viimane päev, mõtlesin, et peaks midagi huvitavat tegema, et viimane päev ikka meeldejääv ja tore oleks. Mul polnud õrna aimugi, mida teha, sest kedagi ma kampa ei saanud ja üksinda õhtul linna peale kolama ka ei tahtnud minna. Aga päev oli ilus ja suvine, päike paistis ja mõtlesin, et lähen lihtsalt jalutan veel vanalinnas ringi ja viskan linnale viimase pilgu. Istusin Vabaduse väljakul kohvikusse ja võtsin cappucino. Kohvik oli nii täis ja ma sattusin istuma just suure laua taha, kust eelmised inimesed olid vahetult enne mind lahkunud. Mõne hetke pärast tulid kaks meest ja küsisid, kas laua teine pool on vaba. Nad istusid maha ja  hakkasime tasapisi juttu rääkima. Tuli välja, et nad olid professionaalsed dzässmuusikud ja samal õhtul oli plaanis esinemine Brno dzässfestivali raames. Üks nendest oli pärit Tšehhist, teine Saksamaalt. Nende bändi kuulusid veel Taani ja Rootsi muusikud. Mõtlesin, et jubevahva asi, kahju, et ma sellest varem polnud kuulnud ja küsisin, kas pileteid veel saab osta. Saksofonimängija ütles, et kõik oli suht välja müüdud, aga lubas mind panna külaliste nimekirja, et tasuta sisse saaksin. Midagi nii vahvat polnud ma küll osanud viimase õhtu jaoks ette kujutada! Kui ma pärast internetist uurisin, kus kontsert toimub, jahmatasin teist korda. See oli täpselt seesama teatrimaja, mida Maritiga olime väljastpoolt imetlenud. Käisime vahvalt kujundatud teatri sisehoovis ja mõtlesime, et ohh, sellisesse teatrisse tahaks küll kunagi sattuda. Tollel hetkel tundus see mõte lihtsalt üks suvaline uitmõte, polnud mitte kübetki lootust, et ma oma siinviibimise aja jooksul veel päriselt ka sinna teatrisse satuksin! Ja nüüd olin kogenud taas imelist külgetõmbeseadust. Hämmastav on see, et asjad juhtuvad alati siis, kui tegelikult ei oota või ei looda, et nad juhtuksid, kuid samas oled alateadlikult igale võimalusele avatud. Samamoodi nagu mina sel päeval. Istusin kohvikus ja lihtsalt nautisin hetke, ei viitsinudki mõelda, mida ma näiteks tunni aja pärast tegema hakkan või kuidas ma õhtu veedan. Ja lahendus tuli iseenesest!
Kontsert oli vapustav, iga noot ja iga sekund! Dzässmuusika puhul on eriline just see, et artistid improviseerivad laval. Hiljem sain teada, et neil vahepeal läks kokkumäng ka untsu, aga no võhikuna ma midagi aru ei saanud ja äge oli ikka. Kui üks muusik otsustab soolot mängida ja improviseerida, peavad teised teda saatma, nii nagu juhtub, kuidas hästi kõlab ja kokku sobib ja peavad ette ära arvama, mida soolomängija järgmiseks teha kavatseb. Nad muidugi annavad ka teineteisele laval pilkudega märku, et nii, nüüd ma hakkan oma osa vaikselt lõpetama vms. Kontserdil oli ka teine osa, kus oli bänd USA ja UK kosseisus, aga see mulle nii palju ei meeldinud. Liiga professionaalne, üksluine ja ühetooniline, uni tuli peale. Aga pärast sain oma tuttavate bändiliikmetega kokku ja läksime kõik koos edasi pubisse. Minu üllatuseks olid nad väga toredad ja viisakad ning ma ei pidanud ennast kordagi 4 mehe seltskonnas ebamugavalt tundma.

Sain öösel 2h magada ja pidin kell 6 ärkama, et Praha poole sõitma hakata ja koju lennata. Olin rongijaamas ja selgus, et rong hilineb 40 minutit. Olin varuga aega võtnud igasugusteks ootamatusteks ning sellest polnud hullu. Ühel hetkel, ma isegi ei tea miks, kontrollisin oma lennu broneeringupaberit. Ja sealt vaatas mulle vastu tagasilennukuupäev 26 mitte 25, nagu kogu aeg arvanud olin! Ma olin surmkindel olnud, et lend on 25ndal ja tundus, nagu oleks number paberi peal kuidagi imeväel ise ära muutunud. Ja siis ma mõtlesin, jumal tänatud, et rong hilines, muidu oleksin juba Praha poole teel, päev varem lennujaamas oma kohvriga ootamas. Mõtlesin isegi korraks, et äkki ikka läheks Prahasse. Helistasin sellele korterimanikule, kelle juures eelnevad korrad ööbinud olin, aga tal olid kõik kohad turiste täis, niiet vaba voodit ei olnud. Läksin siis ühikasse tagasi ja rääkisin oma äpardusest. Tuli välja, et koristaja oli just mu linad ära vahetanud ja nüüd ma jäin ikkagi üheks ööks veel :P Kuna mul oli ühikaga leping tegelikult kuu lõpuni vormistatud, siis ei olnud midagi hullu ja sain tasuta veel ühe öökese oma armsas toas, armsa toakaaslasega veeta, viimase öö puhaste linade vahel välja magada, et 15 tundi kestvaks koduteeks valmis olla.

Viin

Viin, Viin...
Kõigepealt sellest, kuidas ma sinna sain. Minu esivanemate kurbuseks võin öelda, et läksin jälle peaaegu tundmatusse kohta. Aga tegelikult mitte siiski niiväga. Kasutasin Viini külastamiseks ja seal ööbimiseks couchsurfingu võimalust. Sohvasurf. Panin sellele kodulehele kuulutuse üles, et otsin Viinis üheks ööks tasuta katust pea kohale ja pehmendust külje alla ja lisaboonusena väikest juhendamist linnas. Hulga meessoost kutsete seas oli ka üks tüdruk, ning tema ma valisingi.
Ta tuli mulle rongijaama vastu ja viis enda poole. Puhkasime natuke, ajasime juttu ning läksime linna jalutama ja kohvi jooma. Ta on bioloogiatudeng, Julia, 23 aastane ja mina olin talle esimene kogemus couchsrufingus. Ta oli väga tore, viisakas ja lahke. Tundub, et enamus Viinis elavaid inimesi on sellised. Esimene pilk Viinile oli... pilk mis lõi lihtsalt pahviks. Minu reaktsiooni peale ärkas ta ka ise korraks üles ja avastas kui ilusas linnas ta elab. Sest paratamatult, ükskõik kui palju ilu sind ümbritseb või vastupidi, harjub inimene sellega ära ega märka enam seda.

Ta tahtis mind ühte oma lemmikkohvikusse viia, aga miskipärast me eksisime teelt ja ei leidnud seda enam üles :D Aga vähemalt sai ta ka ise uusi nurgataguseid avastada. Lõpuks maandusime ühel juhuslikul vaiksel tänaval kohvikus ja võtsime kohvi, ning kuulsa Viini šokolaadikoogi - Sacher Torte. Istusime õues, aga pärast kui ma sisse wc'sse läksin, pahvatasin jälle. Kahju, et alguses ei tulnud pähe sisse istuma minna.

Kui koju tagasi tulime, valmistas Julia õhtusööki ja sõime kolmekesi tema korterikaaslase Stefiga. Õhtul läksime ühte baari tema sõpradega juttu ajama, kuid minu kurvatuseks võib ka Austrias baarides suitsetada :(

Aga mis mul muud üle jäi kui nina kinni pigistada ja üritada nautida kõike muud. Tegime Juliaga pilti ka.  Kusjuures, ta oli isegi nii lahke, et laenas mulle oma mantlit, sest ma olin heas ilmateate usus tulnud ilma jakita, aga õhtu oli vaheapeal ootamatult külmaks osutunud.

Läksime juba kella 23 paiku koju tagasi, et järgmisel päeval vara üles ärgata. Tema pidi õppima ja minul oli palju näha. Magasin kahe madratsi hunniku otsas nagu printsess herneteral tema toas, kus oli üpris palju ruumi. Padi oli ka suur sulepadi ja ma kadusin kogu selle kuhja sisse nii mõnusalt ära. Olin nagu kookonis ja uni tuli hea.

Hommikul sain hommikusööki, metrookaardi ja muud juhised oma päevaplaaniks.
Esimesena läksin Schönbrunni lossi, sest see oli tema kodust 10 minuti jalutuskäigu kaugusel! Jaa, meenutab Versailles'd. Sain lõpuks kõndida samadel radadel kus Sissi ja viibida samades tubades, kus elas tema. Ja põhimõtteliselt oligi kõik. Ja kuna ma olin tudeng, siis pidin selle eest maksma ainult 16.70 euri.

Viin ei ole loodud vaesele tudengile, kes ma siiski veel paratamatult olen. Tahan ma seda või mitte. Olin odavas Prahas käies harjunud, et võin igale poole sisse hüpata ja kohvi või midagi muud tellida. Miskipärast tuli väga suur vajadus juua Schönbrunni lossi ees kohvi ja võtta üks isuäratav šokolaadimuffin. Vaade oli hea, päike paistis ja mõte seisis paigal. Mu ettekandja tiirles edasi-tagasi ringi ja praktiliselt ei vaadanud mulle kordagi otsa. Ootasin tükk aega, mil ta tuleks ja nõud ära viiks, et saaksin arvet küsida. Olin nii laisk, et ei viitsinud teda hõikama hakata. Selle ootamise peale tuli pissihäda ja mõtlesin, et käin sees ära ja siis maksan letis ise oma ligi 8 eurise arve. Küsisin ühe teise ettekandja käest ja tuli välja, et kohvikul ei olnudki eraldi wc'd ja ma pidin minema kuskilegi peasissepääsu juurde, trepist alla ja veel 50 senti maksma selle eest. Kui ma välja tulin, ei olnud mul sellise teenindamise ja sellise raharöövimise peale enam mingit soovi tagasi kohvikusse minna. Ja ma ei läinudki. Elus esimest korda sai ka see asi ära proovitud. Olin sellest ise üpriski šokeeritud, et nii tegin, aga eks Jumal võib selle ühe korra eest silma kinni pigistada ja loodetavasti ikka avab oma taevaväravad mulle, kui see aeg kord kätte jõuab. Aga see on lihtsalt nii ebaaus, et Julia, kes töötab oma vaba aja sistustamiseks kuskilgi põhimõtteliselt koristaja või sekretärina, teenib tunnis rohkem kui mina residendina teenima hakkaksin.
Olgu, nii palju siis väiksest mõttetust mässumeelsusest. Edasi läksin ooperimaja juurde, tegin tunniajase bussisõidu hop on-hop offi peal ja käisin Leopoldi muuseumis Klimti ja teisi impressioniste vaatamas. (Jah, võrreldes Brnoga, kus muuseumipilet tudengile oli 1,5 euri, oli sealne tudengipilet 8 euri).

Mõtlesin, et Viinis on inimesed viisakad ja puha, aga nagu mulle öelda meeldib, leidub igas suurlinnas veidrikke. Kuigi jah, esmapilgul on neid Viinis siiski vähem. Küsisin ooperimaja suunda ühelt barokkstiilis riietunud ooperipiletimüüjalt. Ta ütles, et see on kohe siin ümber nurga ja pakkus mulle oma käevangu. Mõtlesin, et see on trikk piletite müümiseks vms, või siis on lihtsalt kõik inimesed nii kenad ja viisakad ja lasin tal end juhatada. Aga tuli välja, et tal oli lõunapaus ja juhatus viis läbi Starbucksi kohviku ja lõpuks ooperimaja ees ma mõtlesin, et kas kutsuda politsei või hakata niisama karjuma, sest ta ei tahtnud mind enam ära lasta. Hoidis lausa vägisi käest kinni. Päise päeva ajal. Täiesti kohutav. Peale pikka läbirääkimist sain ennast siiski vabaks ja veendusin, et praktiliselt mitte kuskil ja mitte kedagi ei saa ja ei tohi usaldada.
Ja üldmulje Viinist? Oeh...Viinis ei ole midagi, mitte ühtegi kohta, mis riivaks silma, oleks räämas või korrast ära. Kõik on viimase peal renoveeritud, korrastatud, puhtaks küüritud ja poleeritud. Kõik on nii hingematvalt ilus, kõik majad on praktiliselt ühesugused, valged või heledad, samas stiilis, meenutamaks ooperit, ooperit, veelkord ooperti, Straussi, vanaaegseid balle ja pidusid, uhkust, rikkust ja toredust. Inimeste nägudest õhkub heaolu hõngu, või siis rahulolematuse hõngu, mille see heaolu neis tekitanud on. Ka Julia ütles, et Viini inimesed kaeblevad iga väiksemagi asja pärast. Kerjuseid ma ei märganud. Ühte küll, aga see müüs ka ajalehti. Niiet ka nende peale on siin linnas mõeldud. Ja tõesti, ma harjusin juba selle nädalavahetusega ära, kogu selle iluga, ja polekski viitsinud seal kauem olla. Selles mõttes meeldis mulle Praha palju rohkem. See oli vaheldusrikkam, huvitavam ja inspireerivam. Aga muidugi, ma ei taha Viini kohta midagi halba öelda. Õiges meeleolus, õige seltskonnaga ja piisavalt suure rahakotiga võib ennast seal mõnda aega väga toredalt tunda.
Kuid ühe inspiratsiooniallika ma Viini peale siiski leidsin. Muuseumikvartalist:

:)

Marit

Meil Maritiga on kombeks saanud kohtuda Euroopa erinevates paikades, kuna Mariti siniste silmade ja blondide juuste tagant on ennast ilmutama hakanud tõeline mustlashing, kes ühes kohas kaua paigal püsida ei suuda.
Seekord kohtusid meie teed Prahas. Õigemini, alguses Brnos ja siis Prahas. Olin talle broneerinud ühe voodi oma ühikas ja selgus, et see tuba oli tühi ja puhas. Kasutasin võimalust ja käisin küüritud vannitoas duši all. Näitasin talle natuke Brno linna, jalutasime ringi, käisime kohvikus, kurikuulsas teemajas ja restoranis ning nautisime kevadist päikest.

 

Järgmisel hommikul pidime kell 8 minema hakkama. Koputasin ta uksele, selgus, et ta oli 5 minutit tagasi üles ärganud. Ootasin 15 minutit kuni ta endale näo pähe tegi ja siis hakkasime rongijaama poole jooksma :D Alguses vedas, et saime trammi peale jooksuga. Rongijaama jõudes olime kokku leppinud, et mina lähen piletisappa ja Marit hommikusöögisappa. Marit palus ennast järjekorras ette, kahmas 2 võileiba, mina sain piletid ja jooksime, nii kiiresti kui saime, platvormile. See jooks oli paras segadus, sest Marit ei teadnud, mis suunas minna ja siis, äärepealt teiste inimestega kokku põrgates, juhendasin, "SINNA!", "SIIT!". Lõpuks olime rongi peal, uksed pandi kinni ja sõit algas. Ja ma mõtlesin hetkeks, oleme ikka õige rongi peal? Õnneks olime. Sõime ja jäime magama.

Prahas saime ööbida samas korteris, kus Kaisal külas käisin. Kaisa oli juba tagasi Eestis, korteriomanikuga olin eelnevalt kokku leppinud. Saime isegi hinnaalandust, niiet maksime kumbki umbes 12 euri. Prahas on üldse odav korterit omada või üürida. Kaisa maksis vist 230 euri kuus oma toa eest. Korter asus umbes 15 minuti kaugusel Karli sillast, kui sisse arvestada rahvamasside tõttu aeglast edasi liikumist. Poseerisime oma uhke maja ees :)

 

Esimene päev kulges lihtsalt niisama ringi jalutades, kohvikutes käies, pilte tehes ja päikest võttes. 

Terve Praha on täis Kafkat. Iga nurga peal vaatab vastu tema nägu ja nimi, igast suveniiripoest võib midagi temaga seoses leida. Prahast ei puudu Kafka kohvikud, poed ja muidugi mitte muuseum, kuhu me sisse astusime. Kogu näitus oli üles ehitatud süngetes toonides, rõhutamaks eriliselt tema depressiivset meelelaadi, kirjaniku elukutse rasket koormat ja tollel ajal praktiliselt vältimatut õnnetut lõppu - tuberkuloosi. Aga näitus saavutas oma eesmärgi - ta mõjus. Ja peale seda jäi mind terveks Prahas olemise ajaks Kafka kummitama. Kujutasin ette, kuidas ta nendel tänavatel kõndis, kuidas teiste juudikirjanikega kohvikutes  käis, kuidas see linn tema saatust määras. Räägitakse, et Prahal oli tema loomingule ja iseloomule eriline mõju. Loogiline, et niivõrd kaunis, kummaline ja suur arhitektuurisupp elava kujutlusvõimega inimesi külmaks ei jäta. Küllap mõjus see ka mulle, igatsen seda juba praegu. 

Veidi turistilikumatel teemadel edasi, mitte kunagi ei tohi midagi osta enne kui pole hinda küsinud :P Tahtsime raekoja platsilt midagi kähku hamba alla haarata. Ninna voolas mõnus lõkke peal küpsetatud singi lõhn ja selle suunas oma sammud seadsimegi. Tahtsin väikest tükikest sinki ja kohalikku kartulimöksi. Viimast pandi terve suur taldrik täis ja lihakäntsakas oli paras hundile. Ma ei saa aru, mis neil müüjatel arus oli, et mulle sellise portsu valmistasid. Ja 600 krooni küsisid... Selle peale otsustasime, et ühest portsust on meil kahepeale küll ja veel ja saime ka raha pooleks teha, niiet polnud hullu. Aga kogu asi ei maitsenudki nii hästi kui lootsime. Lõpuks ei jõudnud me seda kõike ära süüa. Jätsime pudru taldrikule ja hakkasime otsima kerjust, kes meie juures kaks korda raha käis küsimas. Tahtsime talle süüa anda, aga enam teda ei leidnud. Üks teine kerjus liikus eespool mööda prügikaste, tahtsime talle järgi minna, aga ta liikus muudkui eest ära ja me ei hakanud kerjuse järel taldrikuga jooksma. Peale mõningast tulutut kerjuste otsimist jätsime taldriku lihtsalt ühe viludas oleva prügikasti servale. Järgijäänud lihakäntsaka pakkisime aga fooliumisse ja libistasin selle stiilselt oma ridiküli.

Õhtul, päikeseloojangul, valisime söömiseks veidike tsiviliseeritumad meetodid. Läksime ühte kõige mõnusama vaatega, kõige kallimasse ja ilusamasse restorani. Eelnevalt pugisime viimase tüki mu käekotis olevast pekisest singikäntsakast, et mitte restorani liiga näljastena minna ja sealt tagasi mitte liiga vaestena tulla. Võtsime menüüs kõige odavama söögi, tomatisupi, mis kannatas kenasti rahakotti ja lasime ennast teenindada Praha punakuldsete katuste kohal. Proovisin ka Tšehhi veini. Nad teevad tegelikult jubehäid veine, aga ei ekspordi. Joovad kõik ise ära. Ja ka minu proovitud klaas oli üks parimaid mida kunagi maitsnud olen!

Teel mäe otsa, kus asus restoran ja samuti Praha loss, juhtus üks huvitav intsident. Marit on nagu Jaapani turist, iga nurga peal peab pilti tegema. Ja siis ühel hetkel avastasin, et ta oli mu mobiili andnud mingisuguse koeraga kerjuse kätte, et ta meist pilti teeks. Mu süda tahtis rinnust välja hüpata... Aga juba mõne hetke pärast rahunesin maha. Vanamees andis koera rihma pildi tegemise ajaks minu kätte ja klõps käiski ära. Andsin koera mobiili vastu tagasi ja vanamees küsis, kust me pärit oleme. Tuli ilmsiks tema hämmastavalt hea inglise keele oskus. Ja siis ta ütles: "Estonia! I know a wonderful composer from Estonia, Arvo Pärt [Aaaa(r)võu Pööööt], I really enjoy his music! Perfect!" Selle peale jäin täitsa sõnatuks.

Õhtuks olime kõndimisest kohutavalt väsinud, aga viimane pingutus nõudis teostamist. Otsustasime ronida Karli silla torni ja tuledes linnale pilk peale visata. Enne seda pidime tükk aega pingi peal istuma, et jõudu koguda ja oodata, mil piisavalt pimedaks läheb.

Kui me lõpuks üles jõudsime, oli see ootamatult õudne. Torn pole väga kõrge, aga seal kitsal platvormil turnimine ajas pea korralikult ringi käima. Ei saanud vaadata ei üles ega alla ja juba mõte sellest, kuidas kunagi inimesed seda ehitama pidid, ajas pea sassi. Pidevalt pidi kuskilt igaks juhuks kinni hoidma, aga vähemalt sai närvikõdi. Ägeeeee :P

Öösel nautisin vaikset tuba ja mõnusat voodit :)
Järgmist päeva alustasime tasuta linnaekskursiooniga. Iga päev kell 11 viib vabatahtlik giid astronoomilise kella juurest inimesi 2,5 tunnisele ekskursioonile. See oli tõeliselt informatiivne ja väga huvitav kogemus. Järjekordselt vedas ilma ja samuti ka giidiga. Saime teada, et astronoomiline kell oli omal ajal sama suur leiutis nagu tänapäeval lendavad autod vms. See oli linnale suureks uhkuseks ja linnavõimud otsustasid, et kuna see on midagi ainulaadset Prahale, siis nii see ka jääma peab ja ühel pimedal ööl torgati salaja kella leiutajal silmad peast välja, et ta kuskile mujale midagi sellist ehitada ei saaks. Kuid leiutaja ei jätnud asja kättemaksuta. Koos oma abilisega ronis ta kellatorni ning kui kell lõi öösel 12, viskas ta ennast hammasrataste vahele. Kell lõpetas töötamise ja kulus 100 aastat enne kui ilmus keegi nii tark, kes oskas selle ära parandada.

Meid viidi juudi linnaossa. Juutidele anti linna kõige viletsam osa. Tihti ujutas see üle ning majad olid räämas. Kui juutide tagakiusamine lõppes, kolisid sinna kõige suuremad kriminaalid, kodutud ja vaesed inimesed. Tänapäeval on see linna kõige rikkamate inimeste pelgupaik. Kõik brändipoed ja kallimad korterid asuvad seal, sest kui halvad ajad mööda said, otsustati vanad räämas majad maha võtta ja ilusad uued asemele ehitada. Meenutab Pariisi, seal on isegi ühe tänava nimi Väike Pariisi tänav.

Kuid säilinud on ka paar juudi sünagoogi, kus käib siiamaani kohalik 2000 pealine kogukond. Kunagi Euroopa suurim juudi kogukond on nüüdseks jäänud praktiliselt kõige väiksemaks... Miks Hitler üldse lasi säilida sünagoogidel ja sellel linnajaol? Tal oli plaan, kui sõda läbi saab, teha sellest muuseum, kadunud rahva muuseum. Ja miks on Praha nii kenasti üle elanud pommitamised ja säilinud nii suures ulatuses? Sest Praha oli Hitleri lemmiklinn ja peale sõda tahtis ta sinna elama asuda.
Saime veel nii palju huvitavat teada ja soovitusi, mida külastada. Olime sellest nii vaimustuses, et valisime ka teise ekskursiooni, mis siiski oli juba tasu eest. See viis meid lossi. Kuid väsimus sai vist juba võimust ja giid polnud enam nii hea, aga väärt informatisooni voolas ikka kõrvadesse sisse.
Lossi katedraali kõrvalt panime mõned postkaardid teele ja hakkasime alla linna ja rongi peale tagasi kõndima. Tegelikult rongi peale pidime jälle suht jooksma :P
Kuid tagasi Brnosse me saime, nüüdseks on Marit koju jõudnud ja minul esimene edukas operatsioonisaali päev selja taga. Allkirjad haigus- ja reisipäevade eest kah ilusti dokumendi peal :)