Esimene päev möödus ilma suuremate viperusteta. Isegi lennukid sõitsid seekord nii ilusasti, et mul ei jäänud kõrvad 24. tunniks lukku. Ateena lennujaama jõudes otsustasin lõpuks midagi hamba alla pista. Hommikul Kaire pool võileiba süües tajusin esmakordselt elus, kuidas neelamisrefleks oli kuhugi ära kadunud ning ma pidin väga palju leivapalakesega oma suus võitlema, et ta alla läheks. Istusin väiksesse kohvikussse maha ja sõin võileiba. Minu vastas istuv mees pakkus mulle salvrätikut. Ja siis me hakkasime vestlema. Oli Austraalia onu, kes oli oma sõpradele külla tulnud. Ta juhatas mind ilusasti bussi peale, mis mind linna viiks ja jätsime hüvasti. Buss sõitis ligi 1,5 tundi ja viis lõpuks ühe platsi peale. Astusin bussist maha, kõndisin paar sammu siia, paar sinna ja hakkasin mõtlema, mida ma järgmisena mõtlema peaksin. Jõudsin järeldusele, et pean leidma metroopeatuse, et hostelisse saada. Küsisin ühtede turistide käest kus see on, tuli välja, et sealsamas, ning asusingi teele. Muidugi ei jõudnud ma hostelisse kohe nii, et ära ei eksiks. Pisike tiirutamine käib asjaga alati kaasas. Tegin check-ini ära ja tuli välja, et minu studio on 3 min kaugusel sellest kohast. Kuid ma ei hakanud kohe minema. Selle asemel viskasin pikali akna all oleval diivanil, läpakas süles, ja nautisin fakti, et akna taga on apelsinipuudega allee, mõnusad aplesinid küljes ning nende peale uhub äge äikesevihm.
Vihma lõppedes leidsin oma studio, panin asjad ära ning jalutasin Akropilisele, mis oli samuti 3 minuti kaugusel. Tegin 12 euri eest muistsete vaatamisväärstuste vahel tiiru, käisin veel ümbruskonnas ringi, ostsin supermarketist omale õhtusöögi. Selleks õhtusöögiks oli kreeka salat pakendatud karbis. Oma hosteli rõdul mõtlesin seda koos apelsinimahlaga nautida, kuid nii jubedat kreeka salatit pole ma veel elu sees saanud :D Pärast imetlesin päikeseloojangut katuseterrassil, vaatega valgustatud akropolisele ning ajasin juttu kanuumatkaja ning USA arst-medõde-farmatseudiga, kellele meeldib rohkem reisida kui töötada.
Hommikul kell 7 läks uni ära ning olin esimene, kes alla hommikust sööma jõudis. Olin küsinud, kuidas bussijaama saab ning saadud juhiste järgi asusin teele. Sõitsin metrooga ühe platsi peale, kust pidin jala edasi minema ja linnaliini bussiga bussijaama sõitma. Seda linnaliini bussi oli äärmiselt keeruline leida. Küsisin mitme inimese käest, nad ei teadnud, lõpuks jõudsin õigele tänavale ja vaatasin, et number 051, õige number, sõidab minu kõrvalt mööda. Hakkasin sellele siis järgi jooksma, et näha, kus ta peatub. Kätte sain ta! Bussijuht ütles, et bussist piletit ei saa osta, ütles, et jookse ruttu sinna kioskisse, osta pilet, ta hakkab kohe sõitma. Kioskimüüja oli väga vana onu ja ma mõtlesin, et ta raudselt ei saa nüüd aru midagi ja bussijuht sõidab minema. Aga onu täitsa rääkis inglise keelt. Vahva onu. Bussijaamas selgus, et sooduspilet on muidugi ainult Kreeka tudengitele, niiet plekkisin täie rauaga 19 euri.
Sõit Patrasse kestis 3 tundi koos ilusate vaadetega. Vasakult imetlesin mägesid, paremal pool laius meri. Patras kõndisin ilusti oma hotelli, küsiti nime ja anti võti. Oligi kõik! Ei mingit paberimäärimist ega dokumendikulutamist ja isegi raha ei pidanud maksma :D Öeldi, et ah, praegu pole vaja, eks maksad siis kui ära lähed. Kusjuures, ega tuba polegi midagi erilist, hotelli kohta. Ateena hostel oli isegi ilusam. Mul oli 3 tundi aega kohtumiseni oma kontaktisikuga, niiet tegin mõnusa lõunauinaku. Pärast seda tuli kunstivaim peale ja tegin valge kardina fotoshuuti.
Mu kontaktisik on väga tore 19 aastane neiu. Läksime tema auto juurde ja siis ta sõidutas mind ringi. Kõigepealt nende tubade juurde, kuhu kolima pean. Sisse ei pääsenud veel. Siis ülikoolilinnakusse ja näitas haigla ka ära. Siis tegime veel tiiru mere ääres ja käisime tema ema poes, kust sain osta voodilinad ja käteräti oma toakese sisustuseks. Poes oli terve tema perekond, võtsid mind väga soojalt vastu, ema suudles kahele põsele :D Sain tegelikult suht kallid asjad väga odavalt, sest pood pannakse kinni. Seal olid isegi Laura Ashley tooteid. Ema kinkis mulle veel ühe pisikese käteräti käte jaoks tasuta! Olgugi, et ema poe peab sulgema, olid kõik äärmiselt rõõmsad ja rahul. Polyxeni (kontaktisik) töötab 4h iga päev ühes kohas, kus ta peab telefonidele vastama. Saab selle eest 600 euri kuus. Täna oli tema viimane tööpäev, sest ka tema kaotas oma koha kriisi tõttu. Aga probleemi ega muret see fakt talle ei paistnud valmistavat. Sinna kohta võetaksegi ainult tudengeid, koolis saadud hinnete paremusjärjestuse alusel.
Ostsime mulle ka kreeka sim-kaardi, sest minu süsteem siin ei tööta. Õigemini me ei ostnudki, vaid saime tasuta. Muidu oleks pidanud maksma 15 euri. Kaart ise 5 ja kõneaega peale 10. Vodafone poest saime, seal küsiti mu ID kaarti ja isa nime. Imelik. Polyxeni imestas ise ka, et müüja ütleski juba head aega ja maksma ei pidanudki. Ja 2 esimest tundi saab tasuta rääkida. Jee!
Hetkel istun oma voodil, kirjutan ja söön maasikaid, mida kohalikust „araablasest“ ostsin. („araablasteks“ kutsutakse Pariisis pisikesi tänavapoekesi, mida peavad araablased, mis on hirmkallid ja südaööni avatud)
Hetkel pole aimugi, mis homme saama hakkab...
Vihma lõppedes leidsin oma studio, panin asjad ära ning jalutasin Akropilisele, mis oli samuti 3 minuti kaugusel. Tegin 12 euri eest muistsete vaatamisväärstuste vahel tiiru, käisin veel ümbruskonnas ringi, ostsin supermarketist omale õhtusöögi. Selleks õhtusöögiks oli kreeka salat pakendatud karbis. Oma hosteli rõdul mõtlesin seda koos apelsinimahlaga nautida, kuid nii jubedat kreeka salatit pole ma veel elu sees saanud :D Pärast imetlesin päikeseloojangut katuseterrassil, vaatega valgustatud akropolisele ning ajasin juttu kanuumatkaja ning USA arst-medõde-farmatseudiga, kellele meeldib rohkem reisida kui töötada.
Hommikul kell 7 läks uni ära ning olin esimene, kes alla hommikust sööma jõudis. Olin küsinud, kuidas bussijaama saab ning saadud juhiste järgi asusin teele. Sõitsin metrooga ühe platsi peale, kust pidin jala edasi minema ja linnaliini bussiga bussijaama sõitma. Seda linnaliini bussi oli äärmiselt keeruline leida. Küsisin mitme inimese käest, nad ei teadnud, lõpuks jõudsin õigele tänavale ja vaatasin, et number 051, õige number, sõidab minu kõrvalt mööda. Hakkasin sellele siis järgi jooksma, et näha, kus ta peatub. Kätte sain ta! Bussijuht ütles, et bussist piletit ei saa osta, ütles, et jookse ruttu sinna kioskisse, osta pilet, ta hakkab kohe sõitma. Kioskimüüja oli väga vana onu ja ma mõtlesin, et ta raudselt ei saa nüüd aru midagi ja bussijuht sõidab minema. Aga onu täitsa rääkis inglise keelt. Vahva onu. Bussijaamas selgus, et sooduspilet on muidugi ainult Kreeka tudengitele, niiet plekkisin täie rauaga 19 euri.
Sõit Patrasse kestis 3 tundi koos ilusate vaadetega. Vasakult imetlesin mägesid, paremal pool laius meri. Patras kõndisin ilusti oma hotelli, küsiti nime ja anti võti. Oligi kõik! Ei mingit paberimäärimist ega dokumendikulutamist ja isegi raha ei pidanud maksma :D Öeldi, et ah, praegu pole vaja, eks maksad siis kui ära lähed. Kusjuures, ega tuba polegi midagi erilist, hotelli kohta. Ateena hostel oli isegi ilusam. Mul oli 3 tundi aega kohtumiseni oma kontaktisikuga, niiet tegin mõnusa lõunauinaku. Pärast seda tuli kunstivaim peale ja tegin valge kardina fotoshuuti.
Mu kontaktisik on väga tore 19 aastane neiu. Läksime tema auto juurde ja siis ta sõidutas mind ringi. Kõigepealt nende tubade juurde, kuhu kolima pean. Sisse ei pääsenud veel. Siis ülikoolilinnakusse ja näitas haigla ka ära. Siis tegime veel tiiru mere ääres ja käisime tema ema poes, kust sain osta voodilinad ja käteräti oma toakese sisustuseks. Poes oli terve tema perekond, võtsid mind väga soojalt vastu, ema suudles kahele põsele :D Sain tegelikult suht kallid asjad väga odavalt, sest pood pannakse kinni. Seal olid isegi Laura Ashley tooteid. Ema kinkis mulle veel ühe pisikese käteräti käte jaoks tasuta! Olgugi, et ema poe peab sulgema, olid kõik äärmiselt rõõmsad ja rahul. Polyxeni (kontaktisik) töötab 4h iga päev ühes kohas, kus ta peab telefonidele vastama. Saab selle eest 600 euri kuus. Täna oli tema viimane tööpäev, sest ka tema kaotas oma koha kriisi tõttu. Aga probleemi ega muret see fakt talle ei paistnud valmistavat. Sinna kohta võetaksegi ainult tudengeid, koolis saadud hinnete paremusjärjestuse alusel.
Ostsime mulle ka kreeka sim-kaardi, sest minu süsteem siin ei tööta. Õigemini me ei ostnudki, vaid saime tasuta. Muidu oleks pidanud maksma 15 euri. Kaart ise 5 ja kõneaega peale 10. Vodafone poest saime, seal küsiti mu ID kaarti ja isa nime. Imelik. Polyxeni imestas ise ka, et müüja ütleski juba head aega ja maksma ei pidanudki. Ja 2 esimest tundi saab tasuta rääkida. Jee!
Hetkel istun oma voodil, kirjutan ja söön maasikaid, mida kohalikust „araablasest“ ostsin. („araablasteks“ kutsutakse Pariisis pisikesi tänavapoekesi, mida peavad araablased, mis on hirmkallid ja südaööni avatud)
Hetkel pole aimugi, mis homme saama hakkab...
