Olen juba ammu kodus tagasi, aga blogi postitamisega olid jamad, niiet tuleb tagantjärgi.
Lõpuks ometigi on kätte jõudnud aeg, et rääkida paar sõna haiglast.Sertifikaat on nüüdseks käes, allkirjad ja templid kõikides vajalikes kohtades.
Võrreldes Kreekaga, oli siin paberimajandust sada korda rohkem, kuigi üldine mentaliteet oli sama - keegi sinust eriti ei hooli, ei seleta ja välja ei tee. Ja kui minust välja ei tehta, siis kaob ka minul huvi asja vastu. Eriti tore oli see, kui ma üks hommik läksin kella 7ks kohale, et teha arstiga visiit palatites. See kestis 40 minutit, lonkisin lihtsalt sabas koos karja õdede ja hooldajatega, kes kõik ei mahtunud palatisse äragi. Pidevalt oli sebimisi ja sidumisi ja juhendaja polnud seda nägugi, et ma ka seal viibiks. Ühe korra küsin, mis sellel patsiendil viga on, ta vastas kiiresti ja tormas juba edasi. Rohkem ma ei hakanud tema aega raiskama. Kuid ühel hetkel viskas ta ootamatult stetoskoobi ja paberid lauale ja tormas osakonnast minema, kellelegi midagi ütlemata. Mõtlesin, et kas ta läks midagi tooma ja tuleb tagasi, või mis üldse juhtus. Küsisin ühe õe käest ja selgus, et ta oli lihtsalt vihaseks saanud, sest ühele patsiendile oli vale rohtu antud. Ja keegi ei teadnud, kas ta tuleb tagasi või mitte. Ei tulnud. Läksin teda otsima, sest olime eelmisel päeval kokku leppinud, et lähen temaga opisaali kaasa. Aga nüüd oli juba hilja. Selgus, et ta oli opisaalis ja ma ei saanud üksinda niisama järgi minna. Aga üks ettejuhtuv arst viis mind ambulatoorsesse vastuvõttu ja siis ma passisin mõnda aega seal.
Peale seda, nagu teate, jäin haigeks ja ei teinud üldse mitte midagi.
Haiglas olles pidid kõik riietusesemed valged olema, sokid ja sussid kaasa arvatud. Riietumisprotsess toimus keldrikoridoris kardina taga, mis oli suht ebamugav, sest seal käis kogu aeg palju rahvast ja kardina taga olid järjekorrad. Kord arutati kardina taga, kas sees on naine või mees, kui ma parasjagu pükse vahetasin. Sellepeale üks tüdruk piilus ja suure rõõmuga voolas minule seltsi veel mitu tüdrukut.
Aga peagi taipasin, et 6. kursuse tudengitel on privileeg saada oma isiklik kapp ja nurgatagune riiete vahetamiseks. Kui ma terveks sain ja uuesti haiglasse läksin, otsustasin, et ma olen ju ka kuues kursus ja sammusin sinna vahesse. Aga kohe tuli riidehoidjatädi kamandama, et see on ainult 6. kursuse jaoks. Selle peale ma tähtsalt vastasin, et ma olengi 6. Tädi leebus ja andis mulle kapivõtmekese. Esimene samm arengus oli juba tehtud. Teine samm samal päeval - sain lõpuks opisaali. Kolmas samm - sain allkirjad ka puudutud päevade kohta. Selle päeva võis lugeda kordaläinudks.
Edaspidi kulgeski ainult opisaalis. Olin koos ühe kohaliku ingliskeelse tudengiga, kes pärit Portugalist. Tema ka eriti tšehhi keelt ei osanud, niiet palju kasu ma temast ei saanud. Passisime, vaatasime kirurgide tegevust, kui midagi näha oli, ja valutasime tundide viisi seismisest oma vaeseid jalakesi.
Peale iga haiglapäeva käisin üliõpilastele mõeldud sööklas söömas. Mulle anti lausa spetsiaalne magnetkaart, mille peale sai raha laadida ja seal ette näidata. Söögid olid head, valikut palju, aga kuna teenindajad inglise keelt eriti ei osanud ja söögikaussidel olid kogu aeg kaaned peal, siis peatusin enamasti nende kausside juures, kus ma teadsin, mida tavaliselt pakutakse ja näitasin lihtsalt näpuga, mida tahan. Aga kahjuks kujunes sellise meetodiga toidulaud üpriski kesiseks: kas risoto või kartulid kanašnitsliga :D
Viimased sõnad toanaabrist kah. Ühel päeval ta rääkis mulle veidike veel oma minevikust. Tuli välja, et tal on bipolaarne häire ja võtab ka selle vastu rohte. Kuid kahel ööl järjest ajas ta mulle tõsiselt hirmujudinad peale. Kui ma keset ööd korraks üles ärkasin, et külge keerata, küsis ta minu käest, et misasi mu pea kohal ripub. Ma ei saanud unesegasega midagi aru, ja küsisin, misasja ta ajab. Siis ta ütles, et ta ei tea, aga mingi helendav asi korraks läks vastu seina ja siis põrkas tagasi. Ma ei saanud ikka mingile pointile pihta ja ei viitsinud edasi ka küsida ja jäin mõneks ajaks hirmunult ja unetult lamama. Aga mingit asja oma pea kohal ma küll ei märganud. Järgmisel ööl ärkasin üles selle peale, et ta hüüdis hirmunult: "what the fuck!". Kui ma küsisin, mis lahti on, vastas ta: "somebody is poking on the screen" (keegi koputab või kraabib klaasi). Selle peale ma mõtlesin, et no ei ole ju kedagi ja magasin edasi. Õnneks rohkem ei ole ta mind niimoodi öösel üles ajanud :D Kuid üks illustreeriv pilt kah, tema huvitavast magamisasendist:
Sain viimaste talvepäevade kingituse haiguse näol kätte ja kui voodisse jäin, saabus kevad. Selle aasta esimese kevade magasin maha. Sest kevad kestiski umbes 1 nädal. Kui taas õue liikuma sain, oli juba suvi. Puud pisikeste lehtedega, lillekesed õitsemas, 23 kraadi sooja ja päikesepaiste. Nii kestis kuni mu äratulekuni. Ainult puud lehitusid järjest rohkem.
Kui jõudis kätte viimane päev, mõtlesin, et peaks midagi huvitavat tegema, et viimane päev ikka meeldejääv ja tore oleks. Mul polnud õrna aimugi, mida teha, sest kedagi ma kampa ei saanud ja üksinda õhtul linna peale kolama ka ei tahtnud minna. Aga päev oli ilus ja suvine, päike paistis ja mõtlesin, et lähen lihtsalt jalutan veel vanalinnas ringi ja viskan linnale viimase pilgu. Istusin Vabaduse väljakul kohvikusse ja võtsin cappucino. Kohvik oli nii täis ja ma sattusin istuma just suure laua taha, kust eelmised inimesed olid vahetult enne mind lahkunud. Mõne hetke pärast tulid kaks meest ja küsisid, kas laua teine pool on vaba. Nad istusid maha ja hakkasime tasapisi juttu rääkima. Tuli välja, et nad olid professionaalsed dzässmuusikud ja samal õhtul oli plaanis esinemine Brno dzässfestivali raames. Üks nendest oli pärit Tšehhist, teine Saksamaalt. Nende bändi kuulusid veel Taani ja Rootsi muusikud. Mõtlesin, et jubevahva asi, kahju, et ma sellest varem polnud kuulnud ja küsisin, kas pileteid veel saab osta. Saksofonimängija ütles, et kõik oli suht välja müüdud, aga lubas mind panna külaliste nimekirja, et tasuta sisse saaksin. Midagi nii vahvat polnud ma küll osanud viimase õhtu jaoks ette kujutada! Kui ma pärast internetist uurisin, kus kontsert toimub, jahmatasin teist korda. See oli täpselt seesama teatrimaja, mida Maritiga olime väljastpoolt imetlenud. Käisime vahvalt kujundatud teatri sisehoovis ja mõtlesime, et ohh, sellisesse teatrisse tahaks küll kunagi sattuda. Tollel hetkel tundus see mõte lihtsalt üks suvaline uitmõte, polnud mitte kübetki lootust, et ma oma siinviibimise aja jooksul veel päriselt ka sinna teatrisse satuksin! Ja nüüd olin kogenud taas imelist külgetõmbeseadust. Hämmastav on see, et asjad juhtuvad alati siis, kui tegelikult ei oota või ei looda, et nad juhtuksid, kuid samas oled alateadlikult igale võimalusele avatud. Samamoodi nagu mina sel päeval. Istusin kohvikus ja lihtsalt nautisin hetke, ei viitsinudki mõelda, mida ma näiteks tunni aja pärast tegema hakkan või kuidas ma õhtu veedan. Ja lahendus tuli iseenesest!
Kontsert oli vapustav, iga noot ja iga sekund! Dzässmuusika puhul on eriline just see, et artistid improviseerivad laval. Hiljem sain teada, et neil vahepeal läks kokkumäng ka untsu, aga no võhikuna ma midagi aru ei saanud ja äge oli ikka. Kui üks muusik otsustab soolot mängida ja improviseerida, peavad teised teda saatma, nii nagu juhtub, kuidas hästi kõlab ja kokku sobib ja peavad ette ära arvama, mida soolomängija järgmiseks teha kavatseb. Nad muidugi annavad ka teineteisele laval pilkudega märku, et nii, nüüd ma hakkan oma osa vaikselt lõpetama vms. Kontserdil oli ka teine osa, kus oli bänd USA ja UK kosseisus, aga see mulle nii palju ei meeldinud. Liiga professionaalne, üksluine ja ühetooniline, uni tuli peale. Aga pärast sain oma tuttavate bändiliikmetega kokku ja läksime kõik koos edasi pubisse. Minu üllatuseks olid nad väga toredad ja viisakad ning ma ei pidanud ennast kordagi 4 mehe seltskonnas ebamugavalt tundma.
Sain öösel 2h magada ja pidin kell 6 ärkama, et Praha poole sõitma hakata ja koju lennata. Olin rongijaamas ja selgus, et rong hilineb 40 minutit. Olin varuga aega võtnud igasugusteks ootamatusteks ning sellest polnud hullu. Ühel hetkel, ma isegi ei tea miks, kontrollisin oma lennu broneeringupaberit. Ja sealt vaatas mulle vastu tagasilennukuupäev 26 mitte 25, nagu kogu aeg arvanud olin! Ma olin surmkindel olnud, et lend on 25ndal ja tundus, nagu oleks number paberi peal kuidagi imeväel ise ära muutunud. Ja siis ma mõtlesin, jumal tänatud, et rong hilines, muidu oleksin juba Praha poole teel, päev varem lennujaamas oma kohvriga ootamas. Mõtlesin isegi korraks, et äkki ikka läheks Prahasse. Helistasin sellele korterimanikule, kelle juures eelnevad korrad ööbinud olin, aga tal olid kõik kohad turiste täis, niiet vaba voodit ei olnud. Läksin siis ühikasse tagasi ja rääkisin oma äpardusest. Tuli välja, et koristaja oli just mu linad ära vahetanud ja nüüd ma jäin ikkagi üheks ööks veel :P Kuna mul oli ühikaga leping tegelikult kuu lõpuni vormistatud, siis ei olnud midagi hullu ja sain tasuta veel ühe öökese oma armsas toas, armsa toakaaslasega veeta, viimase öö puhaste linade vahel välja magada, et 15 tundi kestvaks koduteeks valmis olla.
