Meanwhile in London

Vahepealse ajaga jõudsin palju ära teha ja vähe (üldse mitte) kirjutada. Westminster Abbey, Tate Britain, St. Paul´s Cathedral, Tate Modern, Victoria ja Albert muuseum, Comedy Store, jalgpall (inglismaa-rootsi) SOHO pubis, Brick Lane jne. Olen nüüd juba tagasi kodus ja kirjutan memuaare ehk seda, mis veel reisist meeles on.

Kui me Maritiga mulle Camden´i turul ühte kampsunit ostsime, jäi Marit müüjaga juttu ajama. Tuli välja, et nad otsivad uut töötajat ja Marit otsib uut tööd. Sai kokku lepitud, et Marit viib oma CV järgmisel päeval sinna. Ta võeti proovipäevale ja omanik küsis,  kuidas ta näiteks ühte kampsunit müüks ja mida räägiks. Aga see oli see sama kampsun, mida mina olin selga proovinud ja Marit kuulis ka, mis jutu müüja selle kohta oli rääkinud, niiet sai sama loo ära öelda ja omanik oli kohe nii vaimustuses, et keegi pole varem esimese korraga nii hästi rääkinud. Nüüd ootab teda veel üks proovipäev ees ja tõenäoliselt saab ta sinna tööle. Sellisel juhul otsib ta ka uue üüritoa sealkandis. Mõelda vaid, elada ja töötada Camdenis! Tõeline boheemlase unistus.

Huvitav oli see, et Harrodsi kaubamaja ei pakkunud mulle üldse mitte mingit muljet. Suur maja täis kalleid brände ja rikkaid araablasi. Sisekujunduses ma midagi erilist ei leidnud. Pariisi Lafayette´iga ei anna võrreldagi. Võib-olla ma lihtsalt ei sattunud õigetele korrustele ja õigetesse kohtadesse, aga see oli seest nii keerulise ülesehitusega ja rahvast täis ja mina ei viitsind seal kõike läbi tatsata.

Victoria ja Alberti muuseum oli ka liiga suur, et sellest korraga mingit ülevaadet saada. Käisime põhimõtteliselt ainult ühes osakonnas – rõivamoe ajalugu. Tuleb tunnistada, et vanasti inimesed olid ikka palju pisemad. Vaatasime Maritiga naiste kingi, mis olid 100 aastat vanad. Kõik nii ebaproportsionaalselt kitsad! Hämmastav.

Väga meeldis St. Pauli katedraal. Kuigi igasse katedraali on sissepääsutasu umbes 14 poundi tudengile, vääris see ehitis oma tasu, kuigi on imelik mõelda, et tahtes pühakotta palvetama minna, peab selle eest hingehinda maksma. Üks faktor, mis selle külaskäigu vägagi väärtuslikuks muutis oli ülimalt otsarbekas audioguide. See oli puutetundliku ekraaniga i-pod, kust nägi räägitava jutuga samal ajal ka igasuguseid vastavateemalisi pilte.

Ja ühel õhtul istusime Thames´i ääres, jõime veini ning nautisime vaadet Tower Bridge´ile ja uuele ehitatavale Euroopa kõrgeimale hoonele, mis näeb välja nagu kaunis klaasikild, mis kukkunud kõrgelt kosmosest. Samas, natuke piinarikas oli see istumine. Tormituuled lõõtsusid ümberringi, pilved jooksid taevas üksteise võidu maratoni, mõni päiekesekiir vaheldus vihmapiiskadega ning kõik see oli määratud säilima jääkülmas põhjamaa briisis. Lõpuks olime nii läbi külmunud, et läksime edasi ühte SOHO pubisse. Parajasti oli käimas jalgpall Inglismaa – Rootsi. Pubi oli puupüsti rahvast täis, liikuda praktiliselt ei saanud ja nii kui pall väravale lähenes, muutus õhk pingest paksuks. Ja kui Inglismaa matši võitis, möirgas terve pubi koos nagu üks  lõvi, et näidata oma suurust, uhkust, võimu ja võitu vastase üle.

Üks sarnane koht Camden Townile on Brick Lane. Kunstnike ja tudengite pelgupaik, täis äärmuseni huvitavaid pubisid ja inimesi. Käisime ühes pubis kell 1 päeval vetsus, aga sees olles tundus küll nagu oleks täitsa öö. Pime ja mõnusalt viirukine/suitsune/kanepine või ma ei tea mis lõhnane õhk. Üleüldse igal poole Brick Lane´is ringi kõndides kohtasin väga huvitavaid lõhnu, mida varem pole kunagi tundnud. Maailma lõhnad, mõtlesin endamisi. Sest London on maailmalinn, rahvusvaheline kosmopoliit, kõikide võimaluste metropol.

Ühelt tänaval istuvalt tüdrukult Brick Lane´is ostsin 1 poundi eest muffiniretseptide raamatu. Inglismaa (võib-olla ainult London siiski, sest mujal ma pole käinud) on tuntud muffinimaa. Miskipärast on need seal väga populaarsed. Kõikidest kohvikutest ja poodidest on võimalik osta ülimaitsvaid ja suuri muffineid. Topletšokolaadi, mustika ja vaarika-valge šokolaadi on kõige levinumad. Seepärast ei saanud muffinimaalt muffiniraamatut ostmata jätta. Kinkisin selle õele, koos näidismuffiniga lennujaama kohvikust :)

Viimasel õhtul külastasime Londoni kuulsaimat ja oluliseimat komöödiateatrit, Comedy Store, mis asus Picadilly Circus´el. Seal tehakse stand up komöödiat ehk improviseeritakse kõik naljad koha peal. Näiteks küsitakse publiku käest mingi tegevuspaik, kuhu näitlejad peaksid oma tegevuse orienteerima, siis iga natukese aja tagant küsitakse publikult uus emotsioon, mis näitlejaid peaks valdama ja vastavalt sellele kujuneb ülinaljakas vestlus ja tegevus. Mõned näited veel, mida sellel õhtul nägime ja kuulsime: publik mõtles välja filmižanri ja pealkirja ning vastavalt sellele etendati meile film; publik mõtles kõige haruldasema/absurdsema/ekstreemsema ameti, mille üks näitlejatest pidi teiste näitlejate vihjete kaudu ära arvama; siis oli intervjuu, mis oli nagu kahe inimese vahel, aga intervjueeritav koosnes kolmest näitlejast, iga üks ütles kordamööda ühe sõna ja see hämmastav teineteisemõistmine näitlejate vahel ning ootamatult naljakad improviseeritud vastused kujundasid vöga toreda toreda koosluse. See oli lihtsalt vapustav kui andekad need näitlejad olid. Nende mõte jooksis nii kiiresti ja naljakalt, kordagi ei jäänud keegi toppama. Kahju ainult, et inglise keel ei ole emakeel, sest tegelikult läks suur osa naljadest kaotsi kuna kasutati palju spetsiifilisi ja haruldasi sõnu, mida igapäevases lihtsas vestluses ei kohta. Samuti rääkisid nad hästi kiiresti ja mõnikord, vastavalt tegelasele, moonutatud häälega. Kuid sellegipoolest oli huvitav ja naljakas kogemus. Eestis võiks rohkem sellised asju teha, minu arust on olnud ainult Vilde Tee ja Küll On Hea ET Sa Siin Oled.

Peale Comedy Store´i jalutasime jõe ääres. Meid oli neli: mina; Marit; Mariti eestlannast sõbranna Soomest, kes oli ka nädalaks Londonisse tulnud (Laura); üks couchsurfingu tüüp, kellega olin selles portaalis tutvunud (Dinesh). Dinesh ja Laura sattusid kohe ärilisele jutusoonele. Laura käib Londonis ühest odavast kaubamajast riideid ostmas ja müüb need Eestis ja Soomes kallimalt maha. Dineshil on tutvusi kuskil Hiinas, kust saaks veelgi odavamalt otse kaupa. See on hämmastav, kuidas elu toob inimesele kätte õiged tutvused ja juhused, mis aitavad teda unistustele lähemale. Laura on väga hea ärilise vaistuga ja väga kirglik oma tegemistes. Ja nüüd sattus temani vajalik inimene, täiesti juhuslikult, läbi Mariti sõbranna ootamatu couchsurfingu tutvuse. Pärast rääkisime veel tükk aega külgetõmbeseadusest, kui tõsi see ikka on ja kuidas kõik asjad elus paika loksuvad, kui midagi väga tahta. Nii tore oli olla kuskilgi võõral maal, suures linnas, uute sõpradega ja rääkida sellest, kui võimalusterohke on elu ja kuidas on võimalik saavutada väga väga palju. Isegi mina sain väikese lootuse Dineshi kaudu kunstivallas. Ta lubas mu maale netist näidata oma tuttavatele Londoni kunstigaleriide juhtidele.

Last, but not least, me peame rääkima ilmast. Ikka ja jälle, nagu Londonis kombeks on. Külmetasin ennast korralikult ära ja nüüd rögisen mõnusalt. Poleks uskunud, et suvisel kuul kantakse seal talvemantlit ja soojendusega kummikuid. Aga kui on vastavad riided, siis pole ükski ilm halb ja kui ilm on hea, on võimalik Londonit lõpmatuseni nautida!

 

Camden´i võlud

Teisipäeval ei sadanudki vihma!

Tõusime hommikul üles, et Maritiga arsti juurde minna. Ta pidi ennast kontrollida laskma, et saada kohaliku perearstikeskuse nimekirja. Läksin professionaalsest huvist kaasa, aga muidugi tuli välja, et Marit oli kellaaja sassi ajanud, niiet olime hiljaks jäänud. Õnneks saime järgmiseks hommikuks uue aja.

Maritil oli vaba päev ja ta viis mind ühte oma lemmiklinnaossa - Camden Town. See on boheemlaslik väikeste odavate poodide ja kohvikute piirkond. Aga Camden Market on selle linnajao pärl. Poleks kunagi uskunud, et üks turg võib nii suur olla. Seal võib päev otsa ringi ekselda ja siis ei jõua ka kõiki kohti läbi käia. Aga see on täis väga erinevaid ja huvitavaid poode, mis pakuvad õhinat ja vaimustust iga nurga peal. Sellel turul on üks piirkond, kus kunagi asusid hobuste tallid ja nüüd on see ka vastavalt disainitud - igal pool on elusuuruses hobuste kujud kõikvõimalikes erinevates poosides. Tõeline elamus. Kõige viimaseks sattusime ühte eriti noortepärasesse poodi. Sisse astudes hüppas ringi neoonvärvides mees, zongleerides helendavate pallikestega, muusika oli sama vali ja äge kui ööklubides, sees hämar valgus, plinkivad techno stiilis robotite kujud ja vastavad väga ägedad disainriided ja muu lahe staff.

Camden Townist sõitsime kahekorruselise bussiga Notting Hilli. Sõit kestis umbes 40 minutit, õnneks saime istuda teisel korrusel kõige ees ja vaadet nautida. See on lihtsalt hämmastav, kui suur üks linn võib olla!

Istudes ühes kohvikus ja süües fish&chipsi sai pikemalt jälgida tänaval liikuivaid inimesi. Umbes pooled on tõmmud/mustanahalised/araablased. Aga nende sekka eksivad ära ka õiged inglased, oma hästi ära tuntava stiiliga. Pikk vihmavari, trench coat, saapad/kummikud, villased kampsunid, ülikonnad, kaabud, nahast portfelid. Mõni noorem oskab seda stiili huvitavalt mixida kaasaegse arusaamaga moest. Noormees, kelle villased püksid on põlvede kohalt kääridega lühemaks lõigatud, paljaste jalgade otsas ehtsad kartulivõtja või kraavikaevaja kummikud, seljas auklik villane kampsun, mille alt paistmas triiksärgi krae ja käes pikk vihmavari, uskuge või mitte - aga see mõjus äärmiselt šikilt!

Õhtuks jõudsime oma pika jalutuskäiguga välja Kensington Gardenisse. Marit võttis minust 21. minutitiks vabaks ja kadus ära puu alla oma jooga hingamisharjutusi tegema. Ma läksin istusin tiigi äärde pingile ootama. Mingi aja pärast istus mu kõrvale üks keskealine kapuutsiga mees ja tegi suure krooksu. No sellise, mis ikka kajas üle terve pargi ja isegi pink värises selle all. Ma mõtlesin, et no Hyde Parkis võib ennast küll vabalt tunda ja praktiliselt kõike teha, aga siiski viisakuse piirides. Istudes neiu kõrvale ja lastes kuuldavale niisuguse ebaviisaka heli, no tule taevas appi! Ta muidugi krooksus seal tükk aega ja lõpuks kui minema läks krooksus veel edasi, see kajas igale poole. 

Pärast kui Mariti juurde tagasi jõudsime, olime nii läbi. Vaatasime eesti hiljuti tehtud filmi "Idioot". Küll ainult poole peale, sest see oli nii igav, et uni tuli peale. Selles suhtes tüüpiline eesti film, aga stiil ja pilt oli küll erakordselt ilus, oleks võinud sellepoolest lõpuni vaadata, aga väsimus lihtsalt võttis võimust.

Kolmapäeva hommikul käisime ilusti arsti juures ära. Vastu võttis tegelikult õde, mitte päris arst. Selline matsakas neegrinaine oli, väga sõbralik ja tore. Rahulikult seletas kõike, rääkis mida suitsetamine paha teeb kui Marit 2 sigaretti päevas suitsetab jne. Minu tähelepanu pälvis just see, et vastuvõtul oli aega hästi palju, kõik käis rahulikult ja mõnusalt, mitte nii nagu Eestis. Tundub, et nad ei ole üle töötanud ja järjekorrad pole nii pikad kui kohe järgmiseks hommikuks oli võimalik uus aeg saada. 

Hiljem läksime tagasi Camden Marketile, Marit viis ühte poodi oma CV. Eile saime juhuslikult teada, jäädes müüjaga juttu ajama, et sinna on vaja uut töötajat.Restoranis jooksmine on ta täiesti ära tüüdanud. 

Sattusime ühte väga huvitavasse india kohvikusse, Marit proovis ühte toitu ka, sisekujundus oli äärmiselt mõnus, ökonoomne. Väga huvitav oli alla WCsse minna, sest minema pidi läbi köögi, kus kokk süüa tegi :D Vaene kokk, oli üksi keldris. Aga söögid olid head ja cappucino ka, mis ma võtsin. Seal pakuti maitsmiseks tasuta igasuguseid põnevaid asju, nagu ka igal pool mujal tänava peal olevates hiinakates. Aga maitsed on tõeliselt head. Karriga lambaliha viis lausa keele alla!

Jalutasime pikalt ka mööda Camdeni kanalit, mille ääres oli palju ilusaid maju ja lihtsalt loodust, see viis ka läbi Londoni loomaaiast. 

Pidime suhteliselt varakult koju tagasi minema, sest Marit läks kella 7ks tööle. Päev läbi jalutamine oli ka korralikult ära väsitanud.

Aga mis kõige olulisem, peaaegu päev otsa paistis päike, ilm oli soe ja mulle on hakanud London tõeliselt meeldima!

Kolmas aastaring

Taaskord olen Eestimaa mulla oma varvastelt maha raputanud ja suundunud kauneid liivasid otsima. Sihtpunkt London. 2 aastat tagasi mõtlesin siit vihmasest linnast lahkudes, et niipea küll tagasi tulla ei taha, aga elul on minuga vist omad plaanid, et oma tee taas siia olen leidnud. Mul läks lausa süda pahaks kui lennuk maandumisel läbi Inglismaad statsionaarselt katvate rünkpilvede hüples. Nagu Ameerika mäed Britannia taevas.

Ja ometigi tekib küsimus, miks ma jälle siin olen? Tuleb välja, et sõprade nimel võib igasuguste vägitükkidega hakkama saada. Jaanuaris käisin Maritil külas Helsingis, aga kuna viimase rahutu boheemlashing seal enam vastu ei pidanud, suundus ta Londonisse elama. Mis mul muud üle jäi, pidin siia lendama, et teda näha. 

Hommikul Tallinna lennujaamas sain veel viimased juhtnöörid, kus me kokku saame, sest otseloomulikult oli ta ennem oma töögraafikut valesti vaadanud. Pidime saama kokku restos kus ta töötab, aga kui ma juba Londoni tuubis seiklemas olin helistas ta ja muutis taaskord kokkusaamispaika, üks eriti keerulise lokalisatsiooniga rongipeatus. Aga imekombel läks õnneks. Raske on ka see, et ma ei saa temaga ise ühendust võtta, sest eelistades vanamoodsalt kõnekaarti, ei saa ma välismaal olles helistada.

Nüüd istun Mariti pisikeses toauberikus ja kogun ennast järgmiseks julgustükiks - leida tee tagasi mingisusgusesse metroopeatusesse, kust edasi liikuda saaks. Marit jooksis tööle tagasi ja pean 5 või 6 tundi enda äranägemise järgi sisustama, siis tema kõnet ootama, kuskil kokku saama ja koos tagasi koju suunduma, sest võtmed on minu käes.