Taaskord olen Eestimaa mulla oma varvastelt maha raputanud ja suundunud kauneid liivasid otsima. Sihtpunkt London. 2 aastat tagasi mõtlesin siit vihmasest linnast lahkudes, et niipea küll tagasi tulla ei taha, aga elul on minuga vist omad plaanid, et oma tee taas siia olen leidnud. Mul läks lausa süda pahaks kui lennuk maandumisel läbi Inglismaad statsionaarselt katvate rünkpilvede hüples. Nagu Ameerika mäed Britannia taevas.
Ja ometigi tekib küsimus, miks ma jälle siin olen? Tuleb välja, et sõprade nimel võib igasuguste vägitükkidega hakkama saada. Jaanuaris käisin Maritil külas Helsingis, aga kuna viimase rahutu boheemlashing seal enam vastu ei pidanud, suundus ta Londonisse elama. Mis mul muud üle jäi, pidin siia lendama, et teda näha.
Hommikul Tallinna lennujaamas sain veel viimased juhtnöörid, kus me kokku saame, sest otseloomulikult oli ta ennem oma töögraafikut valesti vaadanud. Pidime saama kokku restos kus ta töötab, aga kui ma juba Londoni tuubis seiklemas olin helistas ta ja muutis taaskord kokkusaamispaika, üks eriti keerulise lokalisatsiooniga rongipeatus. Aga imekombel läks õnneks. Raske on ka see, et ma ei saa temaga ise ühendust võtta, sest eelistades vanamoodsalt kõnekaarti, ei saa ma välismaal olles helistada.
Nüüd istun Mariti pisikeses toauberikus ja kogun ennast järgmiseks julgustükiks - leida tee tagasi mingisusgusesse metroopeatusesse, kust edasi liikuda saaks. Marit jooksis tööle tagasi ja pean 5 või 6 tundi enda äranägemise järgi sisustama, siis tema kõnet ootama, kuskil kokku saama ja koos tagasi koju suunduma, sest võtmed on minu käes.
No comments:
Post a Comment