Meanwhile in London

Vahepealse ajaga jõudsin palju ära teha ja vähe (üldse mitte) kirjutada. Westminster Abbey, Tate Britain, St. Paul´s Cathedral, Tate Modern, Victoria ja Albert muuseum, Comedy Store, jalgpall (inglismaa-rootsi) SOHO pubis, Brick Lane jne. Olen nüüd juba tagasi kodus ja kirjutan memuaare ehk seda, mis veel reisist meeles on.

Kui me Maritiga mulle Camden´i turul ühte kampsunit ostsime, jäi Marit müüjaga juttu ajama. Tuli välja, et nad otsivad uut töötajat ja Marit otsib uut tööd. Sai kokku lepitud, et Marit viib oma CV järgmisel päeval sinna. Ta võeti proovipäevale ja omanik küsis,  kuidas ta näiteks ühte kampsunit müüks ja mida räägiks. Aga see oli see sama kampsun, mida mina olin selga proovinud ja Marit kuulis ka, mis jutu müüja selle kohta oli rääkinud, niiet sai sama loo ära öelda ja omanik oli kohe nii vaimustuses, et keegi pole varem esimese korraga nii hästi rääkinud. Nüüd ootab teda veel üks proovipäev ees ja tõenäoliselt saab ta sinna tööle. Sellisel juhul otsib ta ka uue üüritoa sealkandis. Mõelda vaid, elada ja töötada Camdenis! Tõeline boheemlase unistus.

Huvitav oli see, et Harrodsi kaubamaja ei pakkunud mulle üldse mitte mingit muljet. Suur maja täis kalleid brände ja rikkaid araablasi. Sisekujunduses ma midagi erilist ei leidnud. Pariisi Lafayette´iga ei anna võrreldagi. Võib-olla ma lihtsalt ei sattunud õigetele korrustele ja õigetesse kohtadesse, aga see oli seest nii keerulise ülesehitusega ja rahvast täis ja mina ei viitsind seal kõike läbi tatsata.

Victoria ja Alberti muuseum oli ka liiga suur, et sellest korraga mingit ülevaadet saada. Käisime põhimõtteliselt ainult ühes osakonnas – rõivamoe ajalugu. Tuleb tunnistada, et vanasti inimesed olid ikka palju pisemad. Vaatasime Maritiga naiste kingi, mis olid 100 aastat vanad. Kõik nii ebaproportsionaalselt kitsad! Hämmastav.

Väga meeldis St. Pauli katedraal. Kuigi igasse katedraali on sissepääsutasu umbes 14 poundi tudengile, vääris see ehitis oma tasu, kuigi on imelik mõelda, et tahtes pühakotta palvetama minna, peab selle eest hingehinda maksma. Üks faktor, mis selle külaskäigu vägagi väärtuslikuks muutis oli ülimalt otsarbekas audioguide. See oli puutetundliku ekraaniga i-pod, kust nägi räägitava jutuga samal ajal ka igasuguseid vastavateemalisi pilte.

Ja ühel õhtul istusime Thames´i ääres, jõime veini ning nautisime vaadet Tower Bridge´ile ja uuele ehitatavale Euroopa kõrgeimale hoonele, mis näeb välja nagu kaunis klaasikild, mis kukkunud kõrgelt kosmosest. Samas, natuke piinarikas oli see istumine. Tormituuled lõõtsusid ümberringi, pilved jooksid taevas üksteise võidu maratoni, mõni päiekesekiir vaheldus vihmapiiskadega ning kõik see oli määratud säilima jääkülmas põhjamaa briisis. Lõpuks olime nii läbi külmunud, et läksime edasi ühte SOHO pubisse. Parajasti oli käimas jalgpall Inglismaa – Rootsi. Pubi oli puupüsti rahvast täis, liikuda praktiliselt ei saanud ja nii kui pall väravale lähenes, muutus õhk pingest paksuks. Ja kui Inglismaa matši võitis, möirgas terve pubi koos nagu üks  lõvi, et näidata oma suurust, uhkust, võimu ja võitu vastase üle.

Üks sarnane koht Camden Townile on Brick Lane. Kunstnike ja tudengite pelgupaik, täis äärmuseni huvitavaid pubisid ja inimesi. Käisime ühes pubis kell 1 päeval vetsus, aga sees olles tundus küll nagu oleks täitsa öö. Pime ja mõnusalt viirukine/suitsune/kanepine või ma ei tea mis lõhnane õhk. Üleüldse igal poole Brick Lane´is ringi kõndides kohtasin väga huvitavaid lõhnu, mida varem pole kunagi tundnud. Maailma lõhnad, mõtlesin endamisi. Sest London on maailmalinn, rahvusvaheline kosmopoliit, kõikide võimaluste metropol.

Ühelt tänaval istuvalt tüdrukult Brick Lane´is ostsin 1 poundi eest muffiniretseptide raamatu. Inglismaa (võib-olla ainult London siiski, sest mujal ma pole käinud) on tuntud muffinimaa. Miskipärast on need seal väga populaarsed. Kõikidest kohvikutest ja poodidest on võimalik osta ülimaitsvaid ja suuri muffineid. Topletšokolaadi, mustika ja vaarika-valge šokolaadi on kõige levinumad. Seepärast ei saanud muffinimaalt muffiniraamatut ostmata jätta. Kinkisin selle õele, koos näidismuffiniga lennujaama kohvikust :)

Viimasel õhtul külastasime Londoni kuulsaimat ja oluliseimat komöödiateatrit, Comedy Store, mis asus Picadilly Circus´el. Seal tehakse stand up komöödiat ehk improviseeritakse kõik naljad koha peal. Näiteks küsitakse publiku käest mingi tegevuspaik, kuhu näitlejad peaksid oma tegevuse orienteerima, siis iga natukese aja tagant küsitakse publikult uus emotsioon, mis näitlejaid peaks valdama ja vastavalt sellele kujuneb ülinaljakas vestlus ja tegevus. Mõned näited veel, mida sellel õhtul nägime ja kuulsime: publik mõtles välja filmižanri ja pealkirja ning vastavalt sellele etendati meile film; publik mõtles kõige haruldasema/absurdsema/ekstreemsema ameti, mille üks näitlejatest pidi teiste näitlejate vihjete kaudu ära arvama; siis oli intervjuu, mis oli nagu kahe inimese vahel, aga intervjueeritav koosnes kolmest näitlejast, iga üks ütles kordamööda ühe sõna ja see hämmastav teineteisemõistmine näitlejate vahel ning ootamatult naljakad improviseeritud vastused kujundasid vöga toreda toreda koosluse. See oli lihtsalt vapustav kui andekad need näitlejad olid. Nende mõte jooksis nii kiiresti ja naljakalt, kordagi ei jäänud keegi toppama. Kahju ainult, et inglise keel ei ole emakeel, sest tegelikult läks suur osa naljadest kaotsi kuna kasutati palju spetsiifilisi ja haruldasi sõnu, mida igapäevases lihtsas vestluses ei kohta. Samuti rääkisid nad hästi kiiresti ja mõnikord, vastavalt tegelasele, moonutatud häälega. Kuid sellegipoolest oli huvitav ja naljakas kogemus. Eestis võiks rohkem sellised asju teha, minu arust on olnud ainult Vilde Tee ja Küll On Hea ET Sa Siin Oled.

Peale Comedy Store´i jalutasime jõe ääres. Meid oli neli: mina; Marit; Mariti eestlannast sõbranna Soomest, kes oli ka nädalaks Londonisse tulnud (Laura); üks couchsurfingu tüüp, kellega olin selles portaalis tutvunud (Dinesh). Dinesh ja Laura sattusid kohe ärilisele jutusoonele. Laura käib Londonis ühest odavast kaubamajast riideid ostmas ja müüb need Eestis ja Soomes kallimalt maha. Dineshil on tutvusi kuskil Hiinas, kust saaks veelgi odavamalt otse kaupa. See on hämmastav, kuidas elu toob inimesele kätte õiged tutvused ja juhused, mis aitavad teda unistustele lähemale. Laura on väga hea ärilise vaistuga ja väga kirglik oma tegemistes. Ja nüüd sattus temani vajalik inimene, täiesti juhuslikult, läbi Mariti sõbranna ootamatu couchsurfingu tutvuse. Pärast rääkisime veel tükk aega külgetõmbeseadusest, kui tõsi see ikka on ja kuidas kõik asjad elus paika loksuvad, kui midagi väga tahta. Nii tore oli olla kuskilgi võõral maal, suures linnas, uute sõpradega ja rääkida sellest, kui võimalusterohke on elu ja kuidas on võimalik saavutada väga väga palju. Isegi mina sain väikese lootuse Dineshi kaudu kunstivallas. Ta lubas mu maale netist näidata oma tuttavatele Londoni kunstigaleriide juhtidele.

Last, but not least, me peame rääkima ilmast. Ikka ja jälle, nagu Londonis kombeks on. Külmetasin ennast korralikult ära ja nüüd rögisen mõnusalt. Poleks uskunud, et suvisel kuul kantakse seal talvemantlit ja soojendusega kummikuid. Aga kui on vastavad riided, siis pole ükski ilm halb ja kui ilm on hea, on võimalik Londonit lõpmatuseni nautida!