Minu kogemustekarikas ei saa vist kunagi täis

Teen esimese sissejuhatava postituse. Juba 4 päeva on möödunud ja mul pole olnud sekunditki aega või võimalust midagi kirjutada. 

Aga alustame algusest, minu kohalejõudmisest.

Pidin sõitma Lufthansaga kõigepealt Frankfurti ja sealt ümber istuma ning Prahas maanduma. Lennujaamas selgus, et Lufthansa oli oma parda lõhki müünud ja miskipärast just mina ei mahtunud enam peale. Mind suunati üle AirBaltiku lennule läbi Riia, mis jõudis Prahasse 3h varem kui minu esialgne lend. Lisaks anti Lufthansa voucher väärtuses 125 euri. Soodne diil :) Päris veider tunne oli kui seal lennujaamas piletite ümbervormistamist organiseeriti, valjuhääldist hõigati, reisija Kairi Rohtla, palun pöörduge värava juurde number 6 ja siis veel, et ei, ikka number 2 juurde. Jooksin siis natuke edasi tagasi, nagu hääl käskis. 

Prahas oli ootamatult külm, arvasin, et siin lõuna pool kevadisel aprillikuul peaks juba veidike soojem olema. Siin oligi soe, aga praegu on Tšehhit mingi kummaline külmalaine kummitamas. 

Brnosse sain rongiga, mulle tuli vastu üks kohalik 2. kursuse meditsiinitudeng ja viis mind ühikasse. Ühikas on päris jube, esmapilgil lausa muserdav. Suhteliselt sarnane Nooruse ühikate või lausa Narva mnt Mordoriga. Toanaabrit ei olnud, kui ma saabusin. Mõtlesin, mis laadi inimene ta küll olla võib. Asjade järgi andis palju oletada. Kõik oli pilla-palla, väga must, põrand kaetud paksu tolmukihi ja kõikvõimalikku päritolu pudenenud tükkidega. Tema riiulist võib leida hästi palju küünelakke, kapi peal on Hello Kitty peegel, voodi kohal stendil gootikat meenutavad postkaardid, kuskil vedeleb must Marylin Mansoni T-särk. Köök on kõige jubedam köök, mis ma kunagi näinud olen, haiseb, must ja määrdunud nõudega üleküllastunud. Kraanikauss praktiliselt hallitab seal vedelevate nõude toidujäänustest. Vannituba ja WC on sama räämas, haisevad, duši all ei jookse vesi ära ja kui kraanist vett lasta, tuleb see dušiaugust üles. Ja see on kõige parem ühikas, mis neil siin Brnos pakkuda on.

Olen Erasmuse tudengite blokis ja igal öösel on tubades peod. Selle lärmiga peab hakkama harjuma. Täna öösel karjuti hommikuni välja. Ma ei saa aru, mis nende peakestes toimub, et nad niimoodi kriiskavad nagu sead tapalaval. Magada eriti ei saanud, pean kell 6 ärkama, et kella 7'ks haiglasse jõuda. Kui õue läksin, nägin, et osad töllerdavad veel peolt koju ja vilistavad mulle järgi. Kuulsin, kuidas üks tüdruk nende seast arutles... "I think she doesn't want to come..."

Minu siinoleku esimesel päeval varastati minu telefon ja fotokas ära. 

Läksime teiste meditsiinitudengitega, kes siin samamoodi nagu mina kuu aega on, linnapeale. Meid oli kokku 5. Istusime ühes Jaapani teemajas, kus peab jalanõud jalast ära võtma ja patjade peal olema. Jõime eriliselt head teed ja tehti ploomi-vanilje vesipiipu. Peale seda läksime mäkki ja kui ma tahtisn korraks telefoni vaadata, avastasin, et seda pole mu kotis. Siis ma avastasin, et ka fotokat pole enam mu kotis. Ja müstikaks see jääbki, kuidas nad sealt ära kadusid. Mäletan täpselt, et enne kui ma teemajas riidesse hakkasin panema, sättisin kõik asjad kotti. Ja kogu selle aja mäkini olime kõik viikesi koos. Küsisime veel teemajast inimeste käest ja teatasime personalile. Aga ei midagi. Osavad vargad. 

Järgmisel päeval avastasin, et minu Swedbanki netipank ei tööta enam ja mul puudub võimalus kontrollida oma rahalist seisu, samas on mul vaja osta uus telefon. Kogu see fiasko ajas muidugi isa tohutult närvi ja minu murelikuks, et ta on nüüd nii pöördes ja tembeldab mind igaveseks rumalaks alaealiseks, kes ei tule elus omapäi toime. 

Aga poodi ma läksin ja uue telefoni ostsin. Poes müüja proovis seda käima panna, aga see ei läinud, ta arvas, et aku on nii tühjaks saanud, et peab laadima. Tulin siis koju ja laadisin seda tundide viisi, aga ikka ei midagi. Ekraan jäigi mustaks. Lisaks sellele avastasin, et nett mu toas, minu arvutis, lakkas töötamast. Proovisin sada imet, aga ei midagi. Olukord hakkas eriliselt depressiivseks kiskuma. 

Aga täna käisin uuesti poes, mu telefon tunnistati praagiks ja vahetati ilma probleemita uue vastu välja. Nett hakkas jälle tööle kui tõmbasin kaabli korraks seinast välja ja panin tagasi. Kõhu sai kah  täna lõpuks täis, käisin lausa 2 korda kampuse restos söömas. Seal on hirmodav, prae saab kätte 1-2 euro eest. 

Oleme pisut tudengitega linnaväärtusi juba vaadanud. Väga ilus linn, meenutab Milanot, väga palju lossitaolisi maju, klassikalises stiilis kaunistustega ehitisi. Ühe kohaliku õlle olen ka suutnud sisse libistada :)

Toanaaber ongi enam-vähem nii imelik kui ma arvasin. Pisike ja USAs, õpib siin saksa keelt. Ajab kogu aeg mingit segast juttu ja räägib iseendaga, või siis minuga, aga ma ei vaevu eriti nendele mõttetutele mõttelendudele midagi vastama.

Pildikesi ma täna ei pane, olen vist 3 tükki telefoniga teinud, aga loodan lähipäevil seda kogu täiendada ja siis lisan ka siia midagi :)