Veidi sassis elu

Mul on tunne, nagu ma oleksin siin juba 100 aastat elanud. Koduigatsus on nii suur, aga sama palju peab veel ära kannatama. Mida rohkem ma reisin, seda rohkem tundub Eesti olevat maailma parim paik elamiseks. Või siis pole mul lihtsalt olnud juhust veel paradiisisaarele sattuda...
Brnos elab alaliselt ligi 800 000 elanikku ja nagu kõik suuremad linnad, on ka see täis veidrikke. Tõesti, veidrikke on kordades rohkem kui "normaalseid" inimesi. Kõige kohutavam on rongijaama ümbrus, kus liiguvadki ainult imelikud inimesed ja kodutud. Osad on purjus, osad on nii boheemlased, et neil pole vaja purjus ollagi, kõige hullem on kahe esimese kombinatsioon. Ja eraldi klassi grupeerub mu toanaaber - hullumeelne.
Ta on üpris pisike tüdruk, aga sain teada, et kui ta veel USAs elas, oli ta ülekaaluline. Kolides Austriasse õppima ja vahetusperre, pani "kasuema" ta dieedile. USAsse tagasi jõudes ei julgenud ta enam midagi süüa, kartis, et kõik toidud on mürgitatud ja sattus anoreksia tõttu haiglasse. Sellest ajast saati sööb antidepressante.

Koristasin täna natukene. Põrandapühkimine käis lihtsalt, oma poole pealt Nikki poole peale, ega ta aru saa, et seal veits rohkem mustust ja prahti ja juuksekarvade hunnikuid on.

Pesu pesin käsitsi kraani all ja kogu must vesi tuli dushiaugust üles ja ajas mädamuna haisu.

Esikus vedeleb siiamaani Nikki mustapesu korv, nõusid suutis ta ühe korra pesta, aga siis ka mitte kogu kraanikaussi tühjaks.

Olen kohalikke toite ka proovinud. Need on vägagi omapärased ja ütleme nii, et mitte eriti maitsvad. Kord käisime tudengitega ühika lähedal asuvas Slovakkia restoranis. Põhimõtteliselt on Tšehhi ja Slovakkia kõik üks ja sama, mis siis, et nüüd on nad kaks eraldi riiki. Kusjuures, siin Brnos leidubki rohkem slovakklasi kui tšehhi inimesi.
Mina proovisin ühte sealihaga rooga, mida serveeriti pruuni kastme, jõhvikamoosi ja vahukoorega ning ühtede eriliste saialaadsete asjadega, mille nimi inglise keeles on dumplings, eesti keelde tõlgituna siis kas klimp, puuviljapirukas või lihtsalt käkk. Üteme nii, et puuviljapirukast on minu arvates asi kaugel, kõige rohkem meenutab lihtsalt vettinud saia.

Brasiilia tüdruk võttis midagi kotletilist, mis ei tundu eestlastele nii eksootiline.

Itaalia tüdruk valis järgmise eine:

Ausalt öeldes ma ei saanudki aru, mis seal sees oli, meenutas kartulisalatit, aga kartul oli kuidagi koogiks mätsitud ja hapukoorega ära segatud.
Ühel õhtul viidi meid kohalikku hõrgutist degusteerima. Minu arust sõi Mr. Bean ka restoranis sarnast asja. Õigemini ei söönud, vaid peitis kõikvõimalikke kohtadesse. Mina nii ebaviisakas ei olnud.

Ühesõnaga, toores veisehakkliha, mille keskel toores muna ja ümberringi veel igasuguseid tooreid asju. Selle pidi omavahel kõik ära segama ja siis praetud küüslauguleiva peale panema. Ega maitsel väga viga polnud, kuigi toores olek käis suust päris teravalt läbi.
Olen nädal aega haige olnud, aga eile õhtul tundus, et kui ma haigusele agressiivsemalt kui magamisega vastu ei hakka, siis ei saagi ma sellest lahti. Tahtsin ennast tuulutada ja inimestega suhelda. Kuid teised tudengid pidid hommikul vara tõusma, et Prahasse sõita, niiet nende peale ma see õhtu loota ei saanud.  Minu kontaktisik ütles, et nad lähevad peole, kutsus kaasa ja lubas teada anda, millal ning kus kohtuda. Valmistasin ennast peoks ette, aga siis ütles Katka, et nad ei lähegi peole ja jäävad hoopis koju. Kuid ühe tema sõbra korteris pidi midagi toimuma ning ütles, et ma võin sinna minna. Mina seda sõpra ei tundnud, aga olin juba pähe võtnud, et sel õhtul ma lihtsalt pean välja minema ja natuke elu elama, muidu läheb mu siinoldud ajast nii palju raisku. Sain juhised, milliste trammide peale minna ja millistes peatustes maha tulla. Sain telefoninumbri, kuhu helistada ja mulle lubati trammipeatusesse vastu tulla. Kui ma lõpuks sinna peatusesse jõudsin, kahetsesin esimesel sekundil, et sellise reisi ette olin võtnud. Ümbrus oli liiga hirmutav üksiku tüdruku jaoks. Suured 12 korruselised majad, tühermaa, pime öö ja inimtühjus. Välja arvatud üle tee hängiv meestekamp. Õnneks olin ma tulnud eelviimase trammiga, niiet viimasega oleks veel tagasi koju saanud... sest kui ma helistasin antud numbrile, hakkas midagi tšehhi keeles rääkima ja ma mõtlesin, et mul on kõneaeg otsas. Mõtlesin paar sekundit ja proovisin uuesti helistada. Tšehhikeelne jutt oli lihtsalt teatamaks, et mul on 40 krooni ja peale seda hakkas kutsuma! Võeti vastu ja lubati 7 minuti pärast kohal olla. Aga need 7 minutit olid mu elus vist kõige hirmuäratavamad. Peast käisid igasugused jubedad mõtted läbi seal üksinda oodates ja ma LUBAN, et mitte kunagi ei lähe enam niimoodi üksi öösel, võõras riigis tundmatusse paika! Päriselt ka. Aga tuli kohale tore poiss ja läksime tema korterisse, kus olid ka teised meditsiinitudengid vaikset teeõhtut pidamas. Ajasime viisakalt juttu, vaatasime filmi ja mind saadeti ilusti tagasi ööbussi peatusesse.
Ööbussiga sõitmine on siin omaette kogemus. See koht, kus rongijaama ees peab ümber istuma ja 4 erineva bussi ja suuna seast uue bussi leidma, mis sind koju viiks. Busside vahele jääb metsikus trobikonnas purjus inimesi, noori nolke, kodutuid, vargaid, narkomaane jne, kes kõik edasi-tagasi trügivad, lärmavad ja suurt segadust tekitavad. See nägi välja nagu üks suur sipelgapesa. Desorienteeritud sipelgate pesa. Ja mul kulus üle tunni, et koju jõuda.
Aga õnnelikult oma ühikakeses tagasi olen ja tervis on ka parem ja üldse kõik on tegelikult väga hästi, päike paistis täna nii soojalt, et mul siiamaani põsed õhetavad ja järgnevatel päevadel tuleb ligi 20 kraadi sooja :)
Päikest teilegi!