Pikk nädalavahetus Prahas

Kaisa on Prahas jaanuarist saati sekretäri praktikal olnud eesti saatkonnas ja ma sain talle külla minna. Ta lahkub selle nädala lõpus ja seega oli ainuke võimalus teda seal näha.
Ta kutsus mind kaasa ühe näituse avamisele, kuhu ta pidi koos suursaadikuga minema. Näitus oli Kutna Horas, Prahast tunniajalise sõidu kaugusel itta. 
Leppisime kokku, et ta tuleb mulle laupäeval Praha rongijaama vastu, et siis kell 12 teele asuda. Kui olin rongijaamas, helistasin talle kolm korda, aga ta ei võtnud vastu. Ta oli eelmisel õhtul peol käinud. Mõtlesin, et ootan 12ni ja kui teda ikka kätte ei saa, siis lähen ise linna peale. Aga õnneks helistas ta 15 minutit enne 12 ise tagasi ja ütles, et ta polnud veel peolt koju jõudnud, kuid palus mul rongijaamas oodata, et ta ikkagi tuleb mulle vastu ja saame minna.
Läksime Kaisa juurest läbi ja sättisime natuke. Kaisa üürib korteris ühte tuba ameeriklaselt, kes seal elab. Maja asub vanalinnas, on hästi uhke, korter viimasel 6ndal korrusel ja eriti luksuslik. See kontrast oli küll suur, kui ma oma nigelast ühikast tulin. Neil oli isegi mullivann ja Kaisa katuseakna kõrval istus suur kivist ingel.

Läksime seejärel kokkulepitud kohta, kust suursaadik meid auto peale võttis. Saatkonna auto oli ikka eriti uhke. Must ja läikiv uus Audi A6. Kui autoga läbi linna sõitsime, nägin esimest korda Prahat. Ma olin nii õnnelik endale sülle kukkunud juhuse tõttu. Eriti äge oli sõita läbi nii ilusa vanalinna, uhke saatkonna autoga, tunda ennast kui prominent :D Sellised asjad meeldivad mulle reisimise juures kõige rohkem. Ootamatud sündmused, mida ei oska uneski ette näha, mis pakuvad huvitavaid elamusi, kogemusi ja naudingut. Ning meenutamismaterjali. Ja kogu selle põnevuse sees tekib vahel hetk, kus hakkad mõtlema, kuidas ma siia üldse sattusin... milline liblikas Amazonase dzunglis nüüd tiiba ripsutas...

Sõit Kutna Horasse kulges kiirelt. Kiirteel. 160 km/h. Kui mõnel hetkel pidi vaiksemalt võtma ja 100 peale pidurdama, oli tunne, nagu seisaks paigal. Saatkonna autodele põhimõtteliselt erilisi liiklusreegleid ei kehti, kiiruspiirangut igatahes mitte.
Jõudsime näituse avamisele. Kogu sealne õhustik oli selline, millest olin kaua aega puudust tundnud.  Huvitavad eksponaadid, huvitavad inimesed. See näitus avas taas mu inspiratsioonišakrad. Peale näitust saime ka suupisteid, juustusid ja viinamarju ja igasugu uhkeid näkse ning muidugi ka veini, millest tuli mõnus vine pähe ja tegi kogu olemise veelgi inspireerivamaks :D

Näitusehoone asus vapustavalt ilusas kohas, uhke gootikiriku kõrval ja seal ees sain ka suursaadikuga poseerida :P

Peale seda tahtsime minna Kutna Hora kõige kuulsamasse kirikusse, mis on seest kaunistatud inimluudega. Otsisime natuke selle asukohta ja jõudsime pärale 2 minutit peale 6. Selgus, et see oli 2 minutit tagasi suletud. Sellest oli tohutult kahju. Olin kunagi selle kiriku pilti ühe sõbra juures näinud aga olin ära unustanud, kus see asub. Meelde oli jäänud vaid asjaolu, et see on midagi enneolematut ja ainulaadset maailmas ja ma pean selle kunagi oma elus ära nägema. Ja kui ma nüüd teada sain, et olin juhuse tõttu sattunud sinna kiriku juurde, tekkis küll õõvastav tunne sisse. Tegime siis lihtsalt tiiru ümber kiriku ja Kaisa avas kiriku ees šampusepudeli, mida tahtsime kahekesi tagasiteel juua. Aga mulle ei meeldinud üldse selle maitse, see oli nii hapu nagu sidrun. Mul oli kotti jäänud üks suhkrupakikene ja mõtlesin, et võiks suhkrut šampuse sisse panna, ehk teeb magusamaks ja paremaks. Aga nii kui Kaisa suhkru sisse valas, tekkis metsik vahureaktsioon. Tal õnnestus õigel ajal käsi pudeli suu peale panna, aga ta ütles, et ta ei jõua seda hoida, sest surve oli nii tugev. See oli eriti hull hetk, sest olime kiirteel ja peatuda ei saanud ja saatkonna autot ei saanud ju šampusega sisse õnnistada. Kuid saadik andis head nõu et lasta hästi aeglaselt õhku välja. Osa läks küll Kaisa pükste peale aga suurem õnnetus sai ära hoitud :D Maitse muutus küll, aga mitte sedavõrra, et see oleks mulle meeldima hakanud, niiet juua seda ei saanudki eriti.

Õhtul läksime Harley Davidsoni rokiklubisse. Täiesti kohutav on see, et siin on lubatud pubides suitsetada. Polnud sellist asja juba 8 aastat kogenud. Kui ma esimest korda elus pubisse sattusin, oli see Zavood ja siis seal veel võis suitsetada, pigistasin tookord oma hingamisteed lihtsalt kinni, et saaks ägedas kohas olla. Nüüd pidin sedasama tegema. Ja kella kolme paiku oli seal rahvast ka samapalju kui Zavoodis samal kellaajal, nagu silgud pütis. Ühel hetkel ma kaotasin Kaisa selle rahvamassi sisse ära. Tükk aega oli kadunud ja ma olin juba nutuäärel, et mis nüüd saab, sest kui talle helistasin, hakkas ainult mingit tšehhikeelset juttu tulema. Päris hirmutav mõte oli, et ma pean nüüd terve öö kuskil üksi ringi kolama. Aga oh seda õnne, ühel hetkel põrkasime ootamatult kokku ja siis oli maailm jälle lilleline.
Pühapäeval olime turistid. Ronisime Praha lossi juurde. See on Euroopa suurim keskaegne lossikompleks. Kõndisime ringi aias, nautisime linnavaadet ja käisime kirikus. Kirikusse sai üldiselt tasuta sisse, aga kui tahta natuke rohkem näha ja kogu kirikule ring peale teha, pidi olema pilet. Aga seda saime alles hiljem teada. Ühel hetkel tundus imelik, et miks on ette tõmmatud köis, kui ka teisel pool kõnnivad inimesed. Tahtsime natukene lähemalt vitraazi vaadata, niiet astusime süüdimatult üle köie, kuna ei viitsinud ringiga minna. Tegime siis juba kogu tiiru peale ja kui tahtsime kirikust välja minema hakata, avastasime, et meid ootavad ees valvurid ja turvavärav, mis oli mõeldud piletitsooni sisenemiseks. Mõtlesime, et ups, kuidas me siia sattusime. Pöörasime ruttu otsa ümber ja läksime tuldud teed tagasi. Väljusime sealt, kust oligi õige väljapääs ja polnud turvaväravat, valvuri silme all, koos teiste pileti ostnutega.

Kui tulime lossi juurest alla, avastasime eriti mõnusa ja ilusa vaatega restorani ja soojendasime ennast seal hõõgveini ja tšehhi traditsioonilise kartulisupiga.

Prahas on ka üks kuulus "tänav", kõige kitsam, kust mahub korraga läbi kõndima vaid üks inimene ning selleks on vaja valgusfoori. Tänav viib eriti mõnusa kohvikuni, vaatega ajaloolisele ja kuulsaimale Karli sillale.

Päeva lõpuks olime nii väsinud ja otsustasin, et ma ei lähe veel tagasi Brnosse. Lõõgastusime mullivannis, jõime õlut ja läksime magama.
Järgmine päev läks tubli Kaisa tööle ja mina tšillisin niisama linnas. Oli esimene ilus kevadine päev, päike paistis ja 10 kraadi sooja. Hüppasin juhuslikult sisse ühe moelooja, Blanka Matragi tööde näitusele ning ahmisin endasse nende kleitide ilu.

 www.blanka.com
Tee peale jäi ka üks järjekordne Dali näitus, kuhu ma igaks juhuks sisse läksin.
Ilus päiksepaisteline ilm ja kaunis linn tekitasid minus nostalgilist tunnet. Läksin sinna kohvikusse, mida olime näinud eelmine päev, kuhu viis kitsas tänav. Istusin õue laua taha, lasin päikesel end paitada ja nautisin vaadet. Tellisin cappucino, küsisin ettekandja käest paberit ja pastakat ning hakkasin luuleridu kirja panema.
Minus tekitas inspiratsiooni suur kontrast, mida ma linnas kogesin. Vanad kivimajad, ajaloo hõng ja talvest jäänud rõskus, mida tänavakividelt õhkus ning esimene kevadine päike, soojus, turistide pealiskaudne kära ja kõige sellega ühinesid emotsioonid, mis mööduvad hetkega, kuid salvestuvad linna, kujudesse, kes on kõike näinud ja majadesse, mis on kõike kogenud. Nii põimusid möödunud aja ning käesoleva hetke tunded, mida juba mõne sekundi möödudes võis aimata mõne kuju silmades.

Pärastlõuna Prahas

Iga hetk on niivõrd õrn,

ta meist kui linnutiivul möödub.

Kus maeti naeratuse põrm, 

miks tuju nõnda kähku pöördub?

Õhk paks on rõskest ajaloost

ja pinnapealsest naeruhoost.

Linn täis on kivihunnikut

ja aegumatut armastust.

Iga uue nurga taga

peitub tunne erinev.

Iga meeter on kui pagas,

mis üldse pole kesine.

Kontrastis sellises ei ole ime,

et muutus on mus hingeline.

Kuid rõõm ja kurbus üheskoos

me ümbrust kaunimaks vaid loob. 

Tegelikult pean ma üles tunnistama, et tegin midagi halba ka. Karli sillal jalutades otsustasin, et ostan ühe foto, mis seda silda meenutaks. Valisin ühe 6 eurose välja, võtsin kätte ning hakkasin müüjat otsima. Jupp aega jalutasin edasi tagasi, pilt käes, aga läheduses ei olnud mitte kedagi, kes oleks tahtnud minult raha võtta. Ja siis ma mõtlesin, et aitab, panen pildi kotti ja kõnnin minema. Ju vist elus nii on, et kõik peab olema "tasakaalus". Sinult varastatakse, sina varastad. Tegelikult see ei ole ilus ja ma kunagi enam nii ei taha teha, aga sellel hetkel olin kurb ja ma ei hoolinud eriti millestki. Hiljem, et mitte halba karmat enda peale saada, andsin kahele kerjusele raha, kes silla peal kerjasid. Tundsin ennast korraks nagu Robin Hood.

Käisin Kaisaga lõunal ja mind kutsuti saatkonna ruumidesse ka. Suursaadik tegi mulle majas ekskursiooni, kohtusin ka eesti konsuliga. Saatkond asub Karli silla kõrval, ühes vanimas majas Prahas. Selle ukse kohal on sinine rebane. Vanasti ei olnud majadel numbreid, neid tähistati märkidega, millel oli majaomanikuga mingisugune seos. Selles majas elas kunagi jahimees.

 Nüüd olen tagasi Brnos. Istusin päev otsa ühikas ja kirjutasin vaikselt blogi, sest jäin öösel raskelt haigeks ja ei suutnud praksi minna. Ja homme saab näha, mida uus päev toob...