Viin

Viin, Viin...
Kõigepealt sellest, kuidas ma sinna sain. Minu esivanemate kurbuseks võin öelda, et läksin jälle peaaegu tundmatusse kohta. Aga tegelikult mitte siiski niiväga. Kasutasin Viini külastamiseks ja seal ööbimiseks couchsurfingu võimalust. Sohvasurf. Panin sellele kodulehele kuulutuse üles, et otsin Viinis üheks ööks tasuta katust pea kohale ja pehmendust külje alla ja lisaboonusena väikest juhendamist linnas. Hulga meessoost kutsete seas oli ka üks tüdruk, ning tema ma valisingi.
Ta tuli mulle rongijaama vastu ja viis enda poole. Puhkasime natuke, ajasime juttu ning läksime linna jalutama ja kohvi jooma. Ta on bioloogiatudeng, Julia, 23 aastane ja mina olin talle esimene kogemus couchsrufingus. Ta oli väga tore, viisakas ja lahke. Tundub, et enamus Viinis elavaid inimesi on sellised. Esimene pilk Viinile oli... pilk mis lõi lihtsalt pahviks. Minu reaktsiooni peale ärkas ta ka ise korraks üles ja avastas kui ilusas linnas ta elab. Sest paratamatult, ükskõik kui palju ilu sind ümbritseb või vastupidi, harjub inimene sellega ära ega märka enam seda.

Ta tahtis mind ühte oma lemmikkohvikusse viia, aga miskipärast me eksisime teelt ja ei leidnud seda enam üles :D Aga vähemalt sai ta ka ise uusi nurgataguseid avastada. Lõpuks maandusime ühel juhuslikul vaiksel tänaval kohvikus ja võtsime kohvi, ning kuulsa Viini šokolaadikoogi - Sacher Torte. Istusime õues, aga pärast kui ma sisse wc'sse läksin, pahvatasin jälle. Kahju, et alguses ei tulnud pähe sisse istuma minna.

Kui koju tagasi tulime, valmistas Julia õhtusööki ja sõime kolmekesi tema korterikaaslase Stefiga. Õhtul läksime ühte baari tema sõpradega juttu ajama, kuid minu kurvatuseks võib ka Austrias baarides suitsetada :(

Aga mis mul muud üle jäi kui nina kinni pigistada ja üritada nautida kõike muud. Tegime Juliaga pilti ka.  Kusjuures, ta oli isegi nii lahke, et laenas mulle oma mantlit, sest ma olin heas ilmateate usus tulnud ilma jakita, aga õhtu oli vaheapeal ootamatult külmaks osutunud.

Läksime juba kella 23 paiku koju tagasi, et järgmisel päeval vara üles ärgata. Tema pidi õppima ja minul oli palju näha. Magasin kahe madratsi hunniku otsas nagu printsess herneteral tema toas, kus oli üpris palju ruumi. Padi oli ka suur sulepadi ja ma kadusin kogu selle kuhja sisse nii mõnusalt ära. Olin nagu kookonis ja uni tuli hea.

Hommikul sain hommikusööki, metrookaardi ja muud juhised oma päevaplaaniks.
Esimesena läksin Schönbrunni lossi, sest see oli tema kodust 10 minuti jalutuskäigu kaugusel! Jaa, meenutab Versailles'd. Sain lõpuks kõndida samadel radadel kus Sissi ja viibida samades tubades, kus elas tema. Ja põhimõtteliselt oligi kõik. Ja kuna ma olin tudeng, siis pidin selle eest maksma ainult 16.70 euri.

Viin ei ole loodud vaesele tudengile, kes ma siiski veel paratamatult olen. Tahan ma seda või mitte. Olin odavas Prahas käies harjunud, et võin igale poole sisse hüpata ja kohvi või midagi muud tellida. Miskipärast tuli väga suur vajadus juua Schönbrunni lossi ees kohvi ja võtta üks isuäratav šokolaadimuffin. Vaade oli hea, päike paistis ja mõte seisis paigal. Mu ettekandja tiirles edasi-tagasi ringi ja praktiliselt ei vaadanud mulle kordagi otsa. Ootasin tükk aega, mil ta tuleks ja nõud ära viiks, et saaksin arvet küsida. Olin nii laisk, et ei viitsinud teda hõikama hakata. Selle ootamise peale tuli pissihäda ja mõtlesin, et käin sees ära ja siis maksan letis ise oma ligi 8 eurise arve. Küsisin ühe teise ettekandja käest ja tuli välja, et kohvikul ei olnudki eraldi wc'd ja ma pidin minema kuskilegi peasissepääsu juurde, trepist alla ja veel 50 senti maksma selle eest. Kui ma välja tulin, ei olnud mul sellise teenindamise ja sellise raharöövimise peale enam mingit soovi tagasi kohvikusse minna. Ja ma ei läinudki. Elus esimest korda sai ka see asi ära proovitud. Olin sellest ise üpriski šokeeritud, et nii tegin, aga eks Jumal võib selle ühe korra eest silma kinni pigistada ja loodetavasti ikka avab oma taevaväravad mulle, kui see aeg kord kätte jõuab. Aga see on lihtsalt nii ebaaus, et Julia, kes töötab oma vaba aja sistustamiseks kuskilgi põhimõtteliselt koristaja või sekretärina, teenib tunnis rohkem kui mina residendina teenima hakkaksin.
Olgu, nii palju siis väiksest mõttetust mässumeelsusest. Edasi läksin ooperimaja juurde, tegin tunniajase bussisõidu hop on-hop offi peal ja käisin Leopoldi muuseumis Klimti ja teisi impressioniste vaatamas. (Jah, võrreldes Brnoga, kus muuseumipilet tudengile oli 1,5 euri, oli sealne tudengipilet 8 euri).

Mõtlesin, et Viinis on inimesed viisakad ja puha, aga nagu mulle öelda meeldib, leidub igas suurlinnas veidrikke. Kuigi jah, esmapilgul on neid Viinis siiski vähem. Küsisin ooperimaja suunda ühelt barokkstiilis riietunud ooperipiletimüüjalt. Ta ütles, et see on kohe siin ümber nurga ja pakkus mulle oma käevangu. Mõtlesin, et see on trikk piletite müümiseks vms, või siis on lihtsalt kõik inimesed nii kenad ja viisakad ja lasin tal end juhatada. Aga tuli välja, et tal oli lõunapaus ja juhatus viis läbi Starbucksi kohviku ja lõpuks ooperimaja ees ma mõtlesin, et kas kutsuda politsei või hakata niisama karjuma, sest ta ei tahtnud mind enam ära lasta. Hoidis lausa vägisi käest kinni. Päise päeva ajal. Täiesti kohutav. Peale pikka läbirääkimist sain ennast siiski vabaks ja veendusin, et praktiliselt mitte kuskil ja mitte kedagi ei saa ja ei tohi usaldada.
Ja üldmulje Viinist? Oeh...Viinis ei ole midagi, mitte ühtegi kohta, mis riivaks silma, oleks räämas või korrast ära. Kõik on viimase peal renoveeritud, korrastatud, puhtaks küüritud ja poleeritud. Kõik on nii hingematvalt ilus, kõik majad on praktiliselt ühesugused, valged või heledad, samas stiilis, meenutamaks ooperit, ooperit, veelkord ooperti, Straussi, vanaaegseid balle ja pidusid, uhkust, rikkust ja toredust. Inimeste nägudest õhkub heaolu hõngu, või siis rahulolematuse hõngu, mille see heaolu neis tekitanud on. Ka Julia ütles, et Viini inimesed kaeblevad iga väiksemagi asja pärast. Kerjuseid ma ei märganud. Ühte küll, aga see müüs ka ajalehti. Niiet ka nende peale on siin linnas mõeldud. Ja tõesti, ma harjusin juba selle nädalavahetusega ära, kogu selle iluga, ja polekski viitsinud seal kauem olla. Selles mõttes meeldis mulle Praha palju rohkem. See oli vaheldusrikkam, huvitavam ja inspireerivam. Aga muidugi, ma ei taha Viini kohta midagi halba öelda. Õiges meeleolus, õige seltskonnaga ja piisavalt suure rahakotiga võib ennast seal mõnda aega väga toredalt tunda.
Kuid ühe inspiratsiooniallika ma Viini peale siiski leidsin. Muuseumikvartalist:

:)

Marit

Meil Maritiga on kombeks saanud kohtuda Euroopa erinevates paikades, kuna Mariti siniste silmade ja blondide juuste tagant on ennast ilmutama hakanud tõeline mustlashing, kes ühes kohas kaua paigal püsida ei suuda.
Seekord kohtusid meie teed Prahas. Õigemini, alguses Brnos ja siis Prahas. Olin talle broneerinud ühe voodi oma ühikas ja selgus, et see tuba oli tühi ja puhas. Kasutasin võimalust ja käisin küüritud vannitoas duši all. Näitasin talle natuke Brno linna, jalutasime ringi, käisime kohvikus, kurikuulsas teemajas ja restoranis ning nautisime kevadist päikest.

 

Järgmisel hommikul pidime kell 8 minema hakkama. Koputasin ta uksele, selgus, et ta oli 5 minutit tagasi üles ärganud. Ootasin 15 minutit kuni ta endale näo pähe tegi ja siis hakkasime rongijaama poole jooksma :D Alguses vedas, et saime trammi peale jooksuga. Rongijaama jõudes olime kokku leppinud, et mina lähen piletisappa ja Marit hommikusöögisappa. Marit palus ennast järjekorras ette, kahmas 2 võileiba, mina sain piletid ja jooksime, nii kiiresti kui saime, platvormile. See jooks oli paras segadus, sest Marit ei teadnud, mis suunas minna ja siis, äärepealt teiste inimestega kokku põrgates, juhendasin, "SINNA!", "SIIT!". Lõpuks olime rongi peal, uksed pandi kinni ja sõit algas. Ja ma mõtlesin hetkeks, oleme ikka õige rongi peal? Õnneks olime. Sõime ja jäime magama.

Prahas saime ööbida samas korteris, kus Kaisal külas käisin. Kaisa oli juba tagasi Eestis, korteriomanikuga olin eelnevalt kokku leppinud. Saime isegi hinnaalandust, niiet maksime kumbki umbes 12 euri. Prahas on üldse odav korterit omada või üürida. Kaisa maksis vist 230 euri kuus oma toa eest. Korter asus umbes 15 minuti kaugusel Karli sillast, kui sisse arvestada rahvamasside tõttu aeglast edasi liikumist. Poseerisime oma uhke maja ees :)

 

Esimene päev kulges lihtsalt niisama ringi jalutades, kohvikutes käies, pilte tehes ja päikest võttes. 

Terve Praha on täis Kafkat. Iga nurga peal vaatab vastu tema nägu ja nimi, igast suveniiripoest võib midagi temaga seoses leida. Prahast ei puudu Kafka kohvikud, poed ja muidugi mitte muuseum, kuhu me sisse astusime. Kogu näitus oli üles ehitatud süngetes toonides, rõhutamaks eriliselt tema depressiivset meelelaadi, kirjaniku elukutse rasket koormat ja tollel ajal praktiliselt vältimatut õnnetut lõppu - tuberkuloosi. Aga näitus saavutas oma eesmärgi - ta mõjus. Ja peale seda jäi mind terveks Prahas olemise ajaks Kafka kummitama. Kujutasin ette, kuidas ta nendel tänavatel kõndis, kuidas teiste juudikirjanikega kohvikutes  käis, kuidas see linn tema saatust määras. Räägitakse, et Prahal oli tema loomingule ja iseloomule eriline mõju. Loogiline, et niivõrd kaunis, kummaline ja suur arhitektuurisupp elava kujutlusvõimega inimesi külmaks ei jäta. Küllap mõjus see ka mulle, igatsen seda juba praegu. 

Veidi turistilikumatel teemadel edasi, mitte kunagi ei tohi midagi osta enne kui pole hinda küsinud :P Tahtsime raekoja platsilt midagi kähku hamba alla haarata. Ninna voolas mõnus lõkke peal küpsetatud singi lõhn ja selle suunas oma sammud seadsimegi. Tahtsin väikest tükikest sinki ja kohalikku kartulimöksi. Viimast pandi terve suur taldrik täis ja lihakäntsakas oli paras hundile. Ma ei saa aru, mis neil müüjatel arus oli, et mulle sellise portsu valmistasid. Ja 600 krooni küsisid... Selle peale otsustasime, et ühest portsust on meil kahepeale küll ja veel ja saime ka raha pooleks teha, niiet polnud hullu. Aga kogu asi ei maitsenudki nii hästi kui lootsime. Lõpuks ei jõudnud me seda kõike ära süüa. Jätsime pudru taldrikule ja hakkasime otsima kerjust, kes meie juures kaks korda raha käis küsimas. Tahtsime talle süüa anda, aga enam teda ei leidnud. Üks teine kerjus liikus eespool mööda prügikaste, tahtsime talle järgi minna, aga ta liikus muudkui eest ära ja me ei hakanud kerjuse järel taldrikuga jooksma. Peale mõningast tulutut kerjuste otsimist jätsime taldriku lihtsalt ühe viludas oleva prügikasti servale. Järgijäänud lihakäntsaka pakkisime aga fooliumisse ja libistasin selle stiilselt oma ridiküli.

Õhtul, päikeseloojangul, valisime söömiseks veidike tsiviliseeritumad meetodid. Läksime ühte kõige mõnusama vaatega, kõige kallimasse ja ilusamasse restorani. Eelnevalt pugisime viimase tüki mu käekotis olevast pekisest singikäntsakast, et mitte restorani liiga näljastena minna ja sealt tagasi mitte liiga vaestena tulla. Võtsime menüüs kõige odavama söögi, tomatisupi, mis kannatas kenasti rahakotti ja lasime ennast teenindada Praha punakuldsete katuste kohal. Proovisin ka Tšehhi veini. Nad teevad tegelikult jubehäid veine, aga ei ekspordi. Joovad kõik ise ära. Ja ka minu proovitud klaas oli üks parimaid mida kunagi maitsnud olen!

Teel mäe otsa, kus asus restoran ja samuti Praha loss, juhtus üks huvitav intsident. Marit on nagu Jaapani turist, iga nurga peal peab pilti tegema. Ja siis ühel hetkel avastasin, et ta oli mu mobiili andnud mingisuguse koeraga kerjuse kätte, et ta meist pilti teeks. Mu süda tahtis rinnust välja hüpata... Aga juba mõne hetke pärast rahunesin maha. Vanamees andis koera rihma pildi tegemise ajaks minu kätte ja klõps käiski ära. Andsin koera mobiili vastu tagasi ja vanamees küsis, kust me pärit oleme. Tuli ilmsiks tema hämmastavalt hea inglise keele oskus. Ja siis ta ütles: "Estonia! I know a wonderful composer from Estonia, Arvo Pärt [Aaaa(r)võu Pööööt], I really enjoy his music! Perfect!" Selle peale jäin täitsa sõnatuks.

Õhtuks olime kõndimisest kohutavalt väsinud, aga viimane pingutus nõudis teostamist. Otsustasime ronida Karli silla torni ja tuledes linnale pilk peale visata. Enne seda pidime tükk aega pingi peal istuma, et jõudu koguda ja oodata, mil piisavalt pimedaks läheb.

Kui me lõpuks üles jõudsime, oli see ootamatult õudne. Torn pole väga kõrge, aga seal kitsal platvormil turnimine ajas pea korralikult ringi käima. Ei saanud vaadata ei üles ega alla ja juba mõte sellest, kuidas kunagi inimesed seda ehitama pidid, ajas pea sassi. Pidevalt pidi kuskilt igaks juhuks kinni hoidma, aga vähemalt sai närvikõdi. Ägeeeee :P

Öösel nautisin vaikset tuba ja mõnusat voodit :)
Järgmist päeva alustasime tasuta linnaekskursiooniga. Iga päev kell 11 viib vabatahtlik giid astronoomilise kella juurest inimesi 2,5 tunnisele ekskursioonile. See oli tõeliselt informatiivne ja väga huvitav kogemus. Järjekordselt vedas ilma ja samuti ka giidiga. Saime teada, et astronoomiline kell oli omal ajal sama suur leiutis nagu tänapäeval lendavad autod vms. See oli linnale suureks uhkuseks ja linnavõimud otsustasid, et kuna see on midagi ainulaadset Prahale, siis nii see ka jääma peab ja ühel pimedal ööl torgati salaja kella leiutajal silmad peast välja, et ta kuskile mujale midagi sellist ehitada ei saaks. Kuid leiutaja ei jätnud asja kättemaksuta. Koos oma abilisega ronis ta kellatorni ning kui kell lõi öösel 12, viskas ta ennast hammasrataste vahele. Kell lõpetas töötamise ja kulus 100 aastat enne kui ilmus keegi nii tark, kes oskas selle ära parandada.

Meid viidi juudi linnaossa. Juutidele anti linna kõige viletsam osa. Tihti ujutas see üle ning majad olid räämas. Kui juutide tagakiusamine lõppes, kolisid sinna kõige suuremad kriminaalid, kodutud ja vaesed inimesed. Tänapäeval on see linna kõige rikkamate inimeste pelgupaik. Kõik brändipoed ja kallimad korterid asuvad seal, sest kui halvad ajad mööda said, otsustati vanad räämas majad maha võtta ja ilusad uued asemele ehitada. Meenutab Pariisi, seal on isegi ühe tänava nimi Väike Pariisi tänav.

Kuid säilinud on ka paar juudi sünagoogi, kus käib siiamaani kohalik 2000 pealine kogukond. Kunagi Euroopa suurim juudi kogukond on nüüdseks jäänud praktiliselt kõige väiksemaks... Miks Hitler üldse lasi säilida sünagoogidel ja sellel linnajaol? Tal oli plaan, kui sõda läbi saab, teha sellest muuseum, kadunud rahva muuseum. Ja miks on Praha nii kenasti üle elanud pommitamised ja säilinud nii suures ulatuses? Sest Praha oli Hitleri lemmiklinn ja peale sõda tahtis ta sinna elama asuda.
Saime veel nii palju huvitavat teada ja soovitusi, mida külastada. Olime sellest nii vaimustuses, et valisime ka teise ekskursiooni, mis siiski oli juba tasu eest. See viis meid lossi. Kuid väsimus sai vist juba võimust ja giid polnud enam nii hea, aga väärt informatisooni voolas ikka kõrvadesse sisse.
Lossi katedraali kõrvalt panime mõned postkaardid teele ja hakkasime alla linna ja rongi peale tagasi kõndima. Tegelikult rongi peale pidime jälle suht jooksma :P
Kuid tagasi Brnosse me saime, nüüdseks on Marit koju jõudnud ja minul esimene edukas operatsioonisaali päev selja taga. Allkirjad haigus- ja reisipäevade eest kah ilusti dokumendi peal :)