Home, sweet home ...

Oma viimasel Berliini päeval ühinesin "tasuta" linnaekskursiooniga, kogunemine oli hosteli juurest. See kujutas endast 3 ja poole tunnist ekskursiooni mööda linna peamiseid vaatamisväärsusi. Jutt, mis meile juurde räägiti, oli täiesti asjakohane, välja arvatud see, et giid teeb jalutuskäiku tasuta ning vabast tahtest, sest ta lihtsalt nii väga armastab Berliini. Sellele lisaks mainis, et ta muidugi väga hindab seda kui meie hindame tema tööd ja anname talle jootraha. Meie kolmekümnepealisest grupist andsid inimesed talle peale ekskursiooni 5-euroseid ja rohkemgi. Mis tasuta ekskursioon see siis on! Andsin 2 eurot ja ütlesin, et kahjuks rohkem ei ole. Päris matsi muljet ei tahtnud ka jätta ja niisama minema kõndida. Aga ekskursiooni üle ei saa kurta, sain isegi ajaloo vallas targemaks ning seisin Hitleri surmapunkri kohal.
Sellel kõigeviimasel reisipäeval tuli omamoodi nostalgia peale ning hakkasin koju igatsema. Kui mu peas oleks seisnud mõte, et peaksin veel paar nädalat reisima, siis poleks koduigatsust tulnud, ma usun. Aga teadmine, et järgmisel päeval olen juba kodus, mõjus halvavalt. Seetõttu tulin peale ekskursiooni koju, magasin oma voodis, uurisin, kust läheb buss lennujaama ning ootasin õhtut.
Aga õhtu saabudes saabusid sõbrad/tuttavad ning baaris oli 2 kokteili ühe hinnaga. Seega, koduigatsus kadus. Läksime toakaaslastega ühte baari samal tänaval, natuke maad edasi, sest hostelibaaris oli sel õhtul küllaltki igav. Teise baari nimi oli White Trash. Nime olemusest ma aru ei saanud, aga see ei olnudki oluline. Oluline oli baari sisu. Nii kui sisse astusin, oli tunne, nagu oleks ajas tagasi rännanud. Kõik nägi välja hästi vana, hästi paljude detailidega, teisele korrusele viis nikerdustega puidust keerdtrepp, ning mis kõige huvitavam, iga puust lauakese peal põles pikk valge küünal. Ühesõnaga, kogu baaris oligi ainukeseks valgusallikaks küünlavalgus, ning küünlad ei olnud mitte topside sees jämedad väiksed küünlakesed, vaid kauni jala otsas pikad küünlad. Üheski lossis ei ole olnud tunnet, et olen tõesti kuskilgi kauges ajas, aga seal oli seda õhustikku! Kui bänd lavale mängima tuli, langes muidugi paar värvilist elektrivalgusvihku esinejate peale, aga see ei rikkunud midagi ära. Lauldi sellist rokkmuusikat, mis isegi mulle meeldib. Selle õhtu kohta võib öelda, et tõesti "võtsin reisist viimast", viimasel õhtul, ning koju jõudsin kell 3 öösel (hoolimata asjaolust, et pidin kell pool 6 jälle tõusma).
Kui ma oma pisikese kohvri ja punase kübaraga kodutänavale, kodulossi juurde jõudsin, üllatusin meeldivalt. Kui ilus siin ikka on! Maja ette treppidele on ilmunud 2 koera kuju, isa kabinetis on suur pendelkell (mis ei ole veel tegelikult tööle pandud), aias on kiikuv tool varikatusega, lilled õitsevad, muru on aetud ja minu tuba on minu jaoks muidugi üle kõige... Oli kohe aru saada, et suvi läbi on kodu ilusasti korras hoitud, siin tööd tehtud, ümbrus on näinud armastust ning aias õitsevad lilled on selle viljaks.
Esimese asjana läksin aeda ning hõikasin: "Artu!" Peale paari korda tuli unine kiisuke naabermaja kuurist prääksuvalt mjäugudes minu poole. Peale ringutust võtsid tema pehmed käpakesed sisse jooksusammud ning tormasid otsejoones minu sülle!
Viimased päevad olen nautinud oma vaba aega kodus, istudes aias kiikuval diivanil, lugenud raamatut, maalinud ja mõtisklenud kõige selle üle, mida ma reisil kogesin. Seda mõtisklemist jätkub mul veel kauaks, ainult tasakesi, jaokaupa pakub mu peakene neid elamusi ja kogemusi, et nendest midagi õppida, midagi talletada ning nähtut oma elu kujundamises ära kasutada.
Eile õhtul käisin sõbrannaga linna peal ringi. Ma sain kultuurishoki. See on huvitav, ma olen terve elu Tartus elanud ning kõike seda näinud, kuid nüüd vaatan hoopis teise pilguga. Ehk olen ma lihtsalt reisi viimase 2 nädala jooksul niivõrd ilust, intelligentsusest, glamuurist ning stiilist ära rikutud, et mulle ei kõlbagi enam nendest kohtades käia, kus ma vanasti käisin... Ehk on see mööduv nähtus ning ma kohanen jälle tavalise eluga? Ma ei oska öelda. Aga olgem ausad, ei ole ju ilus vaadata, kuidas alaealised teisipäeva õhtul kambakesi Toomemäel puhast viina joovad, ropendavad ja räuskavad! See on see Eesti joomakultuur, seda ma välismaal, eriti lõunapool olles, ei kohanud. Kreekas ja Itaalias, kui minnakse sõpradega välja, nauditakse seltskonda mõne klaasikese veini või ühe pudeli õllega. Prioriteet ei ole ennast täis juua, nagu siin. Küllap tuleneb see eestlaste muidu nii kinnisest loomust, halvast ilmast jne. Lõunamaalased on niigi õnnelikud, neil on päike, muud polegi tarvis.
Kokkuvõtvalt võin öelda - inimesed, reisige! Tooge värskust, uusi ideid, paremaid mõtteid, ilusaid kogemusi ning te oletegi õnnelikumad.


PS! Küllap mõtlete, mis see rikas preili siin soovitab, reisige. Selleks on ju raha vaja! Aga mina ei ole rikas preili, mina olen vaene tudeng. Asi on lihtsalt selles, et kui midagi vägaväga tahta, pakub elu selleks hulganisti võimalusi, uskuge mind.

"Ich Bin Ein Berliner"

Kui ma Berliinis oma hosteli juurde jõudsin, juurdlesin, kus on hosteli sissepääs. Hosteli silt oli, aga selle all laius ainult suur baar. Küsisin inimeste käest, et kust hostelisse sisse pääseb. Nemad juhatasid mind baari uksest sisse ning ütlesid, siin ongi hostel. Reception asus baaris, kõrvuti õlut müüvate baaritöötajatega. „See ongi Berliin,“ mõtlesin omaette. Nii palju kui teiste maade reisivatelt noortelt kuulnud olen, on kõik Berliini kohta öelnud ühte: Berlin is great! Ühesõnaga pidu, pidu ja veelkord pidu. Pole siis ime, et hostel ja baar on üks ja sama asi. Tegelikult toimisid vanasti kõik kõrtsid niimoodi. Pikast teekonnast väsinud rännulised astusid sisse kõrtsi, võtsid klaasikese kosutavat märjukest, puhusid juttu teiste rändajatega, tegid muid asju mis kõrtsides tehakse ning lõpuks vajusid gravitatsiooniseadust eirates ülemisele korrusele põhu peale puhkama. Minu toas on kokku 6 voodikohta, poisid ja tüdrukud rõõmsalt ühes toas nagu hundid ja lambad ühes laudas.

Kuid veel enne kui ma oma toa uksest sisse sain astuda, nägin koridori peal tuttavat nägu. Seesama tüdruk, kellega Münchenis ühes toas olin olnud! Mõne hetke pärast tuli nurga tagant välja tema sõberpoiss, kes ka meiega Müncheni toas oli ning tema reaktsioon oli äge: „This is scary! Really scary...“ Me ei osanudki alguses midagi öelda, olime lihtsalt selllisest juhuslikust/saatuslikust taaskohtumisest väga kohkunud.

Saabusin rongiga Berliini pärastlõunal ning õhtupoolikul võtsin plaani esimesed vaatamisväärsused. Neptuni purskaev ning teletorn. See puskaev on üks kõige ilusamaid selles mõõtmes purskaevu, mis ma kunagi näinud olen. Võimalik, et mulle meeldibki mereteema, võimalik, et antud kunstiteos oli lihtsalt nii kaunis ja graatsiline. Samal väljakul oli ka teletorn, minu hostelist 5 minuti kaugusel. Otsustasin tippu minna ning linnale päikeseloojangulise pilgu heita. Pilet maksis 11 eurot, sabas pidi ootama 15 minutit. Aga kui piletikontrolli juurde jõudsin, tuli välja, et pean veel 40 minutit ootama, enne kui minu pileti järjekorranumber kätte jõuab. Sama lugu oli kahe St. Peterburist pärit noormehega, kes minu ees piletisabas olid seisnud. Tutvus oli lihtne tulema ning ootasime selle aja juttu puhudes koos ära. Ma mõtlesin, et lähme üleval lihtsalt vaadet imetlema, aga nemad sammusid esimese asjana restorani. Noh, ma läksin siis kah kaasa, mis ma viletsam olen. Restoran oli tõeliselt kaunis elamus. Eriti huvitavaks tegi selle asjaolu, et see pöörles ringiratast torni ümber. Seega sai ühes kohas istudes linnale 360 kraadise ringi peale teha. Vaade oli väga ilus, meenutas isegi Pariisi Eiffeli torni tipust. Olime restoranis pimeda saabumiseni. Ma sõin jäätist ning proovisin esmakordselt Saksamaa kuulsat õlut. Veider kombinatsioon küll, aga ma lihtsalt väga tahtsin jäätist ja samuti ei saanud sellises kohas õlu proovimata jääda. Väga hea oli!

Järgmisel päeval seadsin sammud muuseumisaarele. Läksin esimesena Rahvusgaleriisse. Mul jooksid juba maja uksest sisse astudes õnnejudinad üle keha... ma olen lõpuks ometigi kunstimuuseumis! Galerii õigustas minu judinaid täielikult, sest ma tõeliselt nautisin sealset maalikunsti. Audiogiidist kuulasin maalide kohta jutte ning muusikat taustaks, see aitas väga palju mõista erinevate maalide sisu, mille peale ise kohe ei tulegi kui pole aega piisavalt kaua süveneda. Vaadates maale, kuulates taustaks klassikalist muusikat ning lihtsaid, kuid sügavaid elutõdesid, mis nendes meistritöödes peituvad, saab tõelise elamuse! Taaskord pean tunnistama, et minu õrnale hingele mõjus üks maal, selle jutt ning taustaks olev muusika kõrvaklappidest nii palju, et lausa pisarad tikkusid silma, aga päris nutma ma ei julgenud hakata, muidu oleks muuseumitöötaja seal kõrval mind väga imelikult vaadanud. Üritasin olla tugev ja surusin tunded maha. Ei maksa kogu maailmavalul läbi kunsti oma hingele haiget teha.

Miskipärast sain kaks korda muuseumitöötajate käest noomida, et kannan fotoaparaati valesti õlal. Ehk siis ma ei tohi seda kanda õlal nagu õlakotti, vaid see peab kaelas minu kõhu peal rippuma. Aga seal on ju palju ebamugavam teda kanda! Ma ei saanudki aru, miks nad käskisid seda kõhu peal kanda, vaevalt, et rahulikus muuseumis mõni must mööda jookseb ja fotoka õlalt kaasa haarab...

Rahvusgalerii vastas asus Berliini katedraal ehk Dom. Imestasin, et miks peab kirikusse sisse minemise eest piletiraha maksma. Õnneks akstepteerib Saksamaa ka teiste maade tudengeid (mitte nagu Kreeka) ning sain õpilase soodustust. Rahvusgaleriis näitasin oma Eesti üliõpilaspiletit ning piletimüüja sattus lausa ekstaasi, „Ohoo, Eestist! Väga kena, väga kena! Mul on siin lausa venekeelne brozüür olemas!“ ning andis mulle juba selle pihku enne kui sain mainida, et ma räägin inglise keelt.

Aga katedraal oli oma piletihinda väärt. Mitte ainult sellepärast, et see oli seest väga ilus, vaid sisaldas ka pääset muuseumi ning torni. Kõndides ümber ümmarguse tornikupli, sain taaskord imelise vaate osaliseks. Väga võimas oli näha suuri inglite ning apostlite kujusid kiriku katuse serval, kes oma väärikas graatsias linna peale alla vaatasid, justkui õpetades ning meelde tuletades seal elavatele inimestele, mis siin elus on patt, ning mis väärib Jumala heakskiitu.

Õhtupoolikul võtsin osa hostelbaari seltsielust. Istusin oma toakaaslastega all baaris ning, nagu inglise keeles öelda, we had a great time.

Köln

Veidikene tagurpidises järjekorras räägin natukene juttu ka Kölni kohta. Vahepeal pole olnud inspiratsiooni ega mahti blogi kirjutada, nüüd siis, viimasel õhtul, on sellekas aega piisavalt. Ootan kojuminekut, valmistan ennast selleks moraalselt ette ning võtan asja rahuga. Üritan taas reaalse eluga harjuma hakata.
Niisiis, Münchenis ütlesin head aega emale ja isale, kes sinna veel paariks päevaks jäid ning siis koju sõitsid. Istusin kiirrongi ning teekond Kölni poole võis alata. Kölni jõudes oli pühapäeva pärastlõuna, kõik poed olid kinni, linn inimtühi ja igav. Enamuse päevast magasin lihtsalt maha, sest mul läks meelest mis päev on. Kõik oli jälle sassis. Olin arvestanud, et järgmisel päeval lähen kunstimuuseumisse, aga siis avastasin, et esmaspäeval on kõik muuseumid suletud. Olin enda peale väga pahane, et ma olin ära unustanud, mis päev on. Aga kui ma sellele arusaamisele jõudsin, oli juba liiga hilja. Mis siis ikka, esmaspäev oli shoppamise päev. Köln on tuntud shoppamise linn, igas turismiraamatus kirjutab, et see on ideaalne koht ostlemiseks. Otse kiriku kõrvalt, mis asub otse raudteejaama kõrval, läheb pikk pikk ostutänav. Selle lõppu kõndimiseks kulus mul 4 tundi, tagasi hostelisse kõndimiseks 15 minutit. Seal oli veel hullem kui Münchenis, kus sildid numbritega 5 euri ja 10 euri. Kölnis olid sildid 2 euri, 3 euri, ja 5 euri. Mõnus :)
Katedraal... Ausalt öeldes mulle see väga ei meeldinud. On küll öeldud, et Kölni katedraal on katedraalide ema, noh, oleks kah kui ta poleks "tuhapilve alla jäänud". Ühesõnaga, nii musta hoonet annab maailmas otsida. Oleks ta valge ning särav nagu Milano katedraal, oleks asi hoopis teine. Antud juhul meenutas veidike õuduste lossi, aga mitte uhket katedraali. Seespidine vaade oli küll suur ja võimas, aga mitte midagi erilist. Lihtne ning tavaline. Torni ronima ma ei hakanud, sest polnud üldse tuju 509 trepiastet kõndida.
Mulle meeldisid raudteesilla peal olevad tabalukud, mis äsja abiellunud paarid sinna lukustanud olid. Neid oli tohutul hulgal ning ma imestasin, et kas tõesti maailmas on nii palju armastust?
Kölni kohta polegi eriti midagi rääkida. Oma toas olin mõlemad ööd üksinda... või peaaegu üksinda. Esimesel ööl tuli umbes 1 paiku keegi uus inimene, ajas mu üles ja hommikul kell 6 läks minema. Teisel ööl tuli keegi vist kell 3 öösel ning jäi minust maha edasi magama kui ennast rongi peale sättisin.
Kui Münchenis oli palju araablasi, siis Kölnis oli palju kodutuid ning punkareid. Kiriku ümbrus oli neid paksult täis, igal pool võis näha kedagi maas koti sees magamas, punkareid oma koertega kerjamas ning muid sääraseid elukaid. Jõe ääres seisid kaks naist, käed taeva poole õieli ning ei liigutanud ennast sentimeetritki.
Põhimõtteliselt, aitab kah. Ma ei viitsi täna rohkem kirjutada.

Afterparty

Sellel hommikul hilinesid hoopiski minu külalised! Lausa 20 minutit. Minu kaunis sünnipäev oli nende peakesed nii sassi ajanud, et nad ei jõudnud õigeks ajaks afterparty´le, mis algas hommikul kell 10.00. Ootasin oma külalisi ning lasin kõrval olevas parfüümipoes omale lõhna peale, et aega parajaks teha. Üks tüütu kärbes lendas minu poole ühe BMW poolt, aga selle lõin kerge hoobiga maha...

Nagu afterparty´le kombeks, oli ka see valju muusika ning pidutsevate rahvamassidega. Jõudsime kesklinna ning ei saanudki kohe alguses aru, mis toimub. Aga kui mõne aja pärast vikerkaarevärve nägime, oli kohe asi selge. Toimus geide ja lesbide paraad. Kena afterparty küll minu sünnipäevale J Sellegipoolest oli väga tore ja põnev neid vaadata, igasugustes kostüümides ja põneva väljanägemisega inimesed ülemeelikus tujus busside katustel tantsimas. See oli tegelikult hetk peost, kus saime oma teise „laksu“. Esimene oli siis, kui astusime sisse Frauenkirche´sse ehk Jumalaema kirikusse. Kirik oli seest väga lihtne, valget värvi, kuid võimas. Erilise feelingu andis orelimäng ning koorilaul. Ma ei mäleta, millal viimati või kas üldse olen kuulnud nii võimsat heli oma kõrvus, mis teeb jalad nõrgaks, südame alt õõnsaks ning silmad niiskeks. Ega ilmaasjata ei kutsuta orelit pillide kuningaks. Kui sellele lisada veel koor ning äärmiselt hea akustikaga võimas kirik, saabki laksu kätte. I was high.

Lisaks orelimängule kirikus kuulsime kell 12.00 kellamängu Uue Raekoja tornis. Seal asub mänguasjamuuseum, seetõttu olid tornis kellamängu ajal liikuvad kujukesed, mis etendasid mingit muinasjuttu. Rüütlid ja hobused ning inimesed tantsimas.

Peale paraadil pidutsemist tulime hetkeks „maa peale tagasi“ ja läksime nautima kultuuri Baieri valitsejate Residentsi. Paleesse sisse astudes võisime tegelikult reaalsuse kohe jälle unustada ning tunda ennast elavat ajas sajandeid tagasi, keset rikkust, võimu ning traditsioone. Esimese asjana nägime perekondlikku siseõue, mille ühes küljes asus sein, kaunistatud ornamentide ning kujukestega, mis täielikult kaetud merikarpidega. Selle keskel asus purskaevu otstarbega järjekordne grott. Tolleaegsed valitsejad võtsid eeskuju antiikkreeka kultuurist ning skupltuurid, purskaevud ning sambad meenutasid iidset Kreekat. Kohe oli hea tunda, et olin ise ka sellelt maalt just tulnud ning sealsest kultuurist inspiratsiooni saanud, ehkki minu inspiratsioon tänapäeva Kreekast jäi küll minimaalseks.

Nägime ka Wittelsbachide dünastia (nemad valitsesidki Baierimaad) perekonnaportreede galeriid. Loomulikult ei puudunud Ludwig II portree.

Järgmisena läksime „kuninglikku sahvrisse“, nagu mu isa seda nimetas. Tegelikult oli see renessans-stiilis Antiquarium, mis on rajatud antiikskulptuuride majutamiseks ning mille seinad on kaunistatud allegooriliste maalidega. Tolleaegsetel kuningatel oli lihtsalt nii palju raha, põlvkondade jooksul koguti antiikskulptuure erinevatest keisritest ning valitsejatest ning paigutati need „sahvrisse“. Minu kodulossi sahver on praegu veel väga niru. Me hoiame seal ainult kartuleid ning moosipurke, niiet arenguruumi on. Vaimusilmas kujutasin ette selle uhke saali nishidesse vaheldumisi moosi- ning hapukurgipurke...

Järgmine huvitav tuba oli vägaväga paksu raudukse ning trellide taga. Hetkel oli uks lahti ning selle kõrval seisis valvur. Läksime sisse ja alguses arvasime, et tegemist on mingite tavaliste nikerdatud suveniiridega, kuid lähemal vaatlemisel taipasime, et kulla, kalliskivide ja pärlitega palistatud kujukeste sees on inimeste luud! Muidugi mitte tavaliste inimeste, vaid pühakute. Ühes kirstus oli isegi imiku muumia siidi ning pärlite sisse mähitud.

Viimase hämmastava ruumina meie jaoks oli Keisrisaal. Selles ruumis oli kõik tasakaalus. Oli kulda, oli marmorit, kuid kõik oli maitsekuse piiris ning kaunilt ja sümmeetriliselt kujundatud. Millegagi ei olnud üle pingutatud ning ruum jättis väga „hubase“ mulje ning me tundsime ennast seal nahktoolide peal istudes ülihästi.

Kui me Residentsist tagasi tulime, nägime tänavapeo lõppu, õhku paisati suurel hulgal õhupalle, taustaks lauldi Queen´i lugu „Show must go on“.

Õhtul hakkas jälle äikesevihma sadama. Siin sajab igal õhtul äiksevihma ning öösiti värskendab linnaõhku, hommikuti paistab jälle päike ning kõik on kaunis ning puhas. Tõesti, peaks mainima, et isegi vihm oskab Saksamaal olla täpne ja korralik. Isegi kui ta otsustab päevasel ajal natuke sadada, sajab 5 minutit korraliku sahmakana maha ning 10 minuti pärast paistab jälle päike läbi roheliste vihmast helkivate puulehtede. Mitte nii nagu Eestis, kui hommikul sadama hakkab, sajab 12h ehk terve päev otsa ning rikub kõik ära. Õhtuti valmistab vihm välgu ning müristamise näol veidikene õudust ning põnevust, mis mulle väga meeldib. Selleks ajaks olen ma juba omas voodis arvuti taga päeval tehtud pilte vaatamas, lahtisest aknast selja taga sähvatab valgust ning mõni pauk taevas tekitab kergeid hirmujudinaid, paar piisakest aknast kukub mu selja peale, külm jutt jookseb mööda selga üles ning mul on oi kui hea olla.