Ciao Milano !

Kaks viimast Milano päeva möödusid rahulikult. Käisin esmaspäeval shoppamas, sain selle pärast kodustelt kõvasti pahandada, et kogemata pool Münheni hosteli raha ära kulutasin.... See on see, kui kaob vastutustunne, teades, et kodus kontrollitakse alati pangakontot ning hädakorral lisatakse sinna raha juurde ning samuti mõjus elu Milanos ning selle luksuses. Paratamatult tekkis soov sulanduda ümbrusega, mitte olla kaltsudes turist. Eriti veel kui vaatamisväärstuste hulka kuulusid luksuslik restoran ja ööklubi. Samuti on ees uhke sünnipäevapidu ühes maailma kauneimas lossis! Lisaks fakt, et olles moepealinnas ei tohi lahkuda ilma riiete ostmiseta. Kuid see selleks. Järgmisel päeval võtsin mõistuse pähe ning külastasin muuseume. Castello, ehk lossimuuseum oli minu jaoks tasuta, sest olen nii nooruke, alla 25 aasta. Seal oli päris palju vaadata, üheks kõige olulisemaks objektiks oli Michelangelo Madonna kuju, mis nägi tegelikult välja nagu mingi kiviaja koopainimese kokkuklopsitud monstrum. Muusikainstrumentide osakonnas sain mängida ühte eriskummalist klahvpilli. Üks abivalmis töötaja puhus lõõtsaga pilli sisse õhku ning siis mina mängisin klahvidel heliredelit. Klahve oligi ainult ühe oktavi jagu. Pärast Castellot vaatasin üle La Brera kunstimuuseumi. Seal ei olnud tegelikult midagi eriti huvitavat. Vähemalt näitusel, kus mina käisin. Kõige kuulsam maal minu jaoks oli Francesco Hayez „Suudlus“. Enamus pilte olid vanaaegses realistlikus stiilis, kristlikel teemadel. Äärmiselt igav. Viimasel ajal on mulle meeldima hakanud impressionism.

Nendel päevadel ei pidanud ma eriti palju maniakkidega tegelema. Ükskord trammis istus minu vastu üks tüüp ja hakkas lehvitama ja rääkima ja lõpuks küsis ka inglise keeles, et kas ma saan aru. Mina vaatasin kogu aja vihaselt aknast välja ega vastanud midagi. Kui see ei aidanud kohe üldse, tõusin püsti ja läksin istusin trammi kõige kaugemasse nurka. Õnneks ta ei tulnud mulle järgi.

Jalutasin kodu poole, veelkord läbi sellest ilusast galeriist, keerutasin kannaga tiiru pulli peal, et mu salajane soov täituks ning limpsisin viimast korda parimat jäätist maailmas.

Õhtupoolikul sõin oma viimse püha õhtusöömaaja Milanos. Da Vinci jääb järgmiseks korraks, sest tema õhtusöögile pääsemine on äärmiselt keeruline, piletid peab broneerima mitu kuud ette. Aga mu sõber Luca valmistas mulle lasanjet ning tiramisut.

Hommikul jätsin hüvasti Milano ning selle luksusega. Luca oli nii lahke ja aitas mind oma Porchega raudteejaama. Isa koostatud plaani järgi oleksin pidanud jala minema, aga autoga sõitis sinna 20 minutit varahommikul, kui ummikuid ei olnud...

Rongis istus minu vastas üks itaalia vanaproua. Igati shikk daam, peenelt riides ja puha. Ta isegi kõnetas mind itaalia keeles. Huvitav on see, et igal maal kuhu ma lähen, näen ma kohaliku moodi välja. Raudteejaamas rongi oodates pöördus minu poole üks turist, öeldes itaalia keeles: vabandust, kas te inglise keelt räägite?

Õnneks ei istunud vanaproua minu vastas kaua. Ma poleks teda 7 ja pool tundi välja kannatanud, sest tundus, et ta ei teadnud, misasi on taskurätt. Pidevalt luristas nina ja see käis mulle väga närvidele. Ma isegi nuuskasin tema ees paar korda, olgugi et mul ei olnud seda väga vaja teha, aga lihtsalt, et talle märku anda, mida tema teha võiks. Ühel hetkel läksin restoranvagunisse puhkama, olin seal ihuüksinda ning nautisin külma mullivett ja sõitu alpide vahel.

Minu noortehotell asub 5 minuti kaugusel raudteejaamast ning täiesti kesklinnas peamise shoppamistänava läheduses. Tegin väikse jalutuskäigu, mul oli nii raske nendest poodidest mööda kõndida, igal pool on allahindlused ja ilusad asjad. Aga ma suutsin ennast taltsutada, südame kõvaks teha ning mitte midagi osta.

Tänavad olid paksult rahvast täis, kahe platsi peal toimus mingi üritus. Ühel näidati suurest ekraanist mingit üritust, teisel oli kontsert.

Pintsaklipslasi näeb siin harvem, kuid õnneks mõningaid siiski eidub. Stiili on samuti palju vähem kui Milanos, inimesed on pikemad ning mis suureks üllatuseks – umbes 35 % tänavapildist on araablased. Kohutav! Naised käivad ringi mustades ürpides, ainult silmad paistavad välja, neid saavad nad meigiga rõhutada, samuti maniküüri, jalanõusid ja käekotte demonstreerida.

Tagasitulles avastasin enda toast ühe poisi ja tüdruku, mõlemad Brasiiliast. Mul on segatuba, jee! Saksamaal on kohe täpsusest aru saada, kui on broneeringus kirjas, et mul on kolmekohaline tuba, siis ma ka saan kolmekohalise toa. Milanos oli mul samuti kolmekohaline ette nähtud, aga voodite arv toas kogu aeg vahetus, neljast üheni. Kreeka majutuse organiseerimisest ma enam ei räägi.

Praegu mul närvid hakkavad juba vaikselt üles ütlema, sest homme hommik on eriliselt tähtis hommik. Ema ja isaga kohtumine! Eelmise suve seisuga oli 2 nädalat pikim aeg, mil ma emaga oma elus kohtunud ei olnud. Nüüd on 5 nädalat...