Veidikene tagurpidises järjekorras räägin natukene juttu ka Kölni kohta. Vahepeal pole olnud inspiratsiooni ega mahti blogi kirjutada, nüüd siis, viimasel õhtul, on sellekas aega piisavalt. Ootan kojuminekut, valmistan ennast selleks moraalselt ette ning võtan asja rahuga. Üritan taas reaalse eluga harjuma hakata.
Niisiis, Münchenis ütlesin head aega emale ja isale, kes sinna veel paariks päevaks jäid ning siis koju sõitsid. Istusin kiirrongi ning teekond Kölni poole võis alata. Kölni jõudes oli pühapäeva pärastlõuna, kõik poed olid kinni, linn inimtühi ja igav. Enamuse päevast magasin lihtsalt maha, sest mul läks meelest mis päev on. Kõik oli jälle sassis. Olin arvestanud, et järgmisel päeval lähen kunstimuuseumisse, aga siis avastasin, et esmaspäeval on kõik muuseumid suletud. Olin enda peale väga pahane, et ma olin ära unustanud, mis päev on. Aga kui ma sellele arusaamisele jõudsin, oli juba liiga hilja. Mis siis ikka, esmaspäev oli shoppamise päev. Köln on tuntud shoppamise linn, igas turismiraamatus kirjutab, et see on ideaalne koht ostlemiseks. Otse kiriku kõrvalt, mis asub otse raudteejaama kõrval, läheb pikk pikk ostutänav. Selle lõppu kõndimiseks kulus mul 4 tundi, tagasi hostelisse kõndimiseks 15 minutit. Seal oli veel hullem kui Münchenis, kus sildid numbritega 5 euri ja 10 euri. Kölnis olid sildid 2 euri, 3 euri, ja 5 euri. Mõnus :)
Katedraal... Ausalt öeldes mulle see väga ei meeldinud. On küll öeldud, et Kölni katedraal on katedraalide ema, noh, oleks kah kui ta poleks "tuhapilve alla jäänud". Ühesõnaga, nii musta hoonet annab maailmas otsida. Oleks ta valge ning särav nagu Milano katedraal, oleks asi hoopis teine. Antud juhul meenutas veidike õuduste lossi, aga mitte uhket katedraali. Seespidine vaade oli küll suur ja võimas, aga mitte midagi erilist. Lihtne ning tavaline. Torni ronima ma ei hakanud, sest polnud üldse tuju 509 trepiastet kõndida.
Mulle meeldisid raudteesilla peal olevad tabalukud, mis äsja abiellunud paarid sinna lukustanud olid. Neid oli tohutul hulgal ning ma imestasin, et kas tõesti maailmas on nii palju armastust?
Kölni kohta polegi eriti midagi rääkida. Oma toas olin mõlemad ööd üksinda... või peaaegu üksinda. Esimesel ööl tuli umbes 1 paiku keegi uus inimene, ajas mu üles ja hommikul kell 6 läks minema. Teisel ööl tuli keegi vist kell 3 öösel ning jäi minust maha edasi magama kui ennast rongi peale sättisin.
Kui Münchenis oli palju araablasi, siis Kölnis oli palju kodutuid ning punkareid. Kiriku ümbrus oli neid paksult täis, igal pool võis näha kedagi maas koti sees magamas, punkareid oma koertega kerjamas ning muid sääraseid elukaid. Jõe ääres seisid kaks naist, käed taeva poole õieli ning ei liigutanud ennast sentimeetritki.
Põhimõtteliselt, aitab kah. Ma ei viitsi täna rohkem kirjutada.
Niisiis, Münchenis ütlesin head aega emale ja isale, kes sinna veel paariks päevaks jäid ning siis koju sõitsid. Istusin kiirrongi ning teekond Kölni poole võis alata. Kölni jõudes oli pühapäeva pärastlõuna, kõik poed olid kinni, linn inimtühi ja igav. Enamuse päevast magasin lihtsalt maha, sest mul läks meelest mis päev on. Kõik oli jälle sassis. Olin arvestanud, et järgmisel päeval lähen kunstimuuseumisse, aga siis avastasin, et esmaspäeval on kõik muuseumid suletud. Olin enda peale väga pahane, et ma olin ära unustanud, mis päev on. Aga kui ma sellele arusaamisele jõudsin, oli juba liiga hilja. Mis siis ikka, esmaspäev oli shoppamise päev. Köln on tuntud shoppamise linn, igas turismiraamatus kirjutab, et see on ideaalne koht ostlemiseks. Otse kiriku kõrvalt, mis asub otse raudteejaama kõrval, läheb pikk pikk ostutänav. Selle lõppu kõndimiseks kulus mul 4 tundi, tagasi hostelisse kõndimiseks 15 minutit. Seal oli veel hullem kui Münchenis, kus sildid numbritega 5 euri ja 10 euri. Kölnis olid sildid 2 euri, 3 euri, ja 5 euri. Mõnus :)
Katedraal... Ausalt öeldes mulle see väga ei meeldinud. On küll öeldud, et Kölni katedraal on katedraalide ema, noh, oleks kah kui ta poleks "tuhapilve alla jäänud". Ühesõnaga, nii musta hoonet annab maailmas otsida. Oleks ta valge ning särav nagu Milano katedraal, oleks asi hoopis teine. Antud juhul meenutas veidike õuduste lossi, aga mitte uhket katedraali. Seespidine vaade oli küll suur ja võimas, aga mitte midagi erilist. Lihtne ning tavaline. Torni ronima ma ei hakanud, sest polnud üldse tuju 509 trepiastet kõndida.
Mulle meeldisid raudteesilla peal olevad tabalukud, mis äsja abiellunud paarid sinna lukustanud olid. Neid oli tohutul hulgal ning ma imestasin, et kas tõesti maailmas on nii palju armastust?
Kölni kohta polegi eriti midagi rääkida. Oma toas olin mõlemad ööd üksinda... või peaaegu üksinda. Esimesel ööl tuli umbes 1 paiku keegi uus inimene, ajas mu üles ja hommikul kell 6 läks minema. Teisel ööl tuli keegi vist kell 3 öösel ning jäi minust maha edasi magama kui ennast rongi peale sättisin.
Kui Münchenis oli palju araablasi, siis Kölnis oli palju kodutuid ning punkareid. Kiriku ümbrus oli neid paksult täis, igal pool võis näha kedagi maas koti sees magamas, punkareid oma koertega kerjamas ning muid sääraseid elukaid. Jõe ääres seisid kaks naist, käed taeva poole õieli ning ei liigutanud ennast sentimeetritki.
Põhimõtteliselt, aitab kah. Ma ei viitsi täna rohkem kirjutada.
Sajandite tolm on sellel katedraalil!!!
ReplyDeleteVäga võimas ja väga vana!