Täna sõin hommikust oma kahe toakaaslasega. Olin harjunud Itaalia pisikese hommikusöögiga, 1 croissant ja espresso, niiet siin, nähes kõike seda toitu, mis võimalik hommikul ära süüa, hakkas mu pea jälle ringi käima :D
Öösel ei saanud ma eriti palju magada, sest meie toa akna all asub pubi, kus inimesed kella 3ni öösel lärmasid. Ning kui nad kell 3 pubist välja visati, hakkas poiss meie toas norskama nagu traktor. Hommikul ta ütles, et ma võin ta öösel üles ajada kui norskamine mind häirib, aga ma ikkagi arvan, et ma ei julge seda teha. Samas, kes teab. Kui närv mustaks läheb, on inimene kõigeks võimeline. Vahepealsetel hetkedel nägin unes, kuidas läksin alla pubisse inimestega pahandama: "Kas te öörahust üldse midagi kuulnud olete?!?"
Aga kella 10ks hommikul jõudsin ilusti raudteejaama, et kohtuda ema ja isaga. Tuleb välja, et nemad olid ainukesed, kes võtsid minu sünnipäevakutset tõsiselt! Paigutasin oma külalised ilusasse hotelli, näitasin neile veidikene linna ning arutasime sünnipäeva väljasõitu. Sõitsime metrooga Olümpia parki, kus läksime Olümpiatorni tippu, 7 m/s kiirusel sõitva liftiga! Torn ise oli ligi 200m kõrge ning liftis läksid kõrvad lukku. Ülevalt oli hea vaadata staadionite keerulise konstruktsiooniga katuseid, BMW maailmakuulsat maja ning muidugi linnavaadet.
Miskipärast olid külalised suhteliselt ruttu ära väsinud, istusime all pargis ning sõime saksa vorstikest saia vahel. Kui mina enda osa olin ruttu alla neelanud, sain veelgi rohkem energiat juurde ning läksin armsaid hanekesi tiigi kaldal pildistama. Nad tulid mulle nii lähedale, arvasid, et just minu jala kõrval on kõige paremad rohulibled näksimiseks.
Õhtupoolikul mõtlesime, et ikkagi peab taas shoppama minema. Kuigi olin lubanud, et minul enam riideid vaja ei lähe, otsustati mulle halastada ning sünnipäeva puhul ikkagi midagi osta.
Reisi jooksul olen ma tajunud seda, mida põhjapoole liikuda, seda viisakamaks ning kultuursemaks inimesed muutuvad. Kreekas ei olnud sellest lõhnagi. Itaalias juba räägiti seltskonna mõttes inglise keelt. Münchenis räägib sujuvat inglise keelt igaüks, keda juhtud kõnetama. Lisaks leidub siin palju inimesi, kes lihtsalt heast südamest tulevad juurde ning aitavad oma nõu ja jõuga. Arutasime omavahel, kui kaugel on veel hotell, kuhu ema ja isa paigutada. Selja taga kuulsime, kuidas üks vanem daam meid kõnetas ning küsis, kas vajame abi. Seepeale andis ta juhtnööre hotelli jõudmiseks. Metroos olime samuti veidikene segaduses, kummale poole sõitma peab. Üks mees tuli juurde, kuuldes, kuidas me omavahel räägime (eesti keeles) ning sai kohe aru, mis meil vaja. Alguses mõtlesin, et ta tuli küsima, kuidas saada sinna kohta kuhu meiegi tahtsime minna... aga ei, ta tuli meile ütlema, et minge teisele poole, sealt saate oma sihtkohta! Süda läheb kohe soojaks, kui leidub nii siiraid ja abivalmis inimesi.
Öösel ei saanud ma eriti palju magada, sest meie toa akna all asub pubi, kus inimesed kella 3ni öösel lärmasid. Ning kui nad kell 3 pubist välja visati, hakkas poiss meie toas norskama nagu traktor. Hommikul ta ütles, et ma võin ta öösel üles ajada kui norskamine mind häirib, aga ma ikkagi arvan, et ma ei julge seda teha. Samas, kes teab. Kui närv mustaks läheb, on inimene kõigeks võimeline. Vahepealsetel hetkedel nägin unes, kuidas läksin alla pubisse inimestega pahandama: "Kas te öörahust üldse midagi kuulnud olete?!?"
Aga kella 10ks hommikul jõudsin ilusti raudteejaama, et kohtuda ema ja isaga. Tuleb välja, et nemad olid ainukesed, kes võtsid minu sünnipäevakutset tõsiselt! Paigutasin oma külalised ilusasse hotelli, näitasin neile veidikene linna ning arutasime sünnipäeva väljasõitu. Sõitsime metrooga Olümpia parki, kus läksime Olümpiatorni tippu, 7 m/s kiirusel sõitva liftiga! Torn ise oli ligi 200m kõrge ning liftis läksid kõrvad lukku. Ülevalt oli hea vaadata staadionite keerulise konstruktsiooniga katuseid, BMW maailmakuulsat maja ning muidugi linnavaadet.
Miskipärast olid külalised suhteliselt ruttu ära väsinud, istusime all pargis ning sõime saksa vorstikest saia vahel. Kui mina enda osa olin ruttu alla neelanud, sain veelgi rohkem energiat juurde ning läksin armsaid hanekesi tiigi kaldal pildistama. Nad tulid mulle nii lähedale, arvasid, et just minu jala kõrval on kõige paremad rohulibled näksimiseks.
Õhtupoolikul mõtlesime, et ikkagi peab taas shoppama minema. Kuigi olin lubanud, et minul enam riideid vaja ei lähe, otsustati mulle halastada ning sünnipäeva puhul ikkagi midagi osta.
Reisi jooksul olen ma tajunud seda, mida põhjapoole liikuda, seda viisakamaks ning kultuursemaks inimesed muutuvad. Kreekas ei olnud sellest lõhnagi. Itaalias juba räägiti seltskonna mõttes inglise keelt. Münchenis räägib sujuvat inglise keelt igaüks, keda juhtud kõnetama. Lisaks leidub siin palju inimesi, kes lihtsalt heast südamest tulevad juurde ning aitavad oma nõu ja jõuga. Arutasime omavahel, kui kaugel on veel hotell, kuhu ema ja isa paigutada. Selja taga kuulsime, kuidas üks vanem daam meid kõnetas ning küsis, kas vajame abi. Seepeale andis ta juhtnööre hotelli jõudmiseks. Metroos olime samuti veidikene segaduses, kummale poole sõitma peab. Üks mees tuli juurde, kuuldes, kuidas me omavahel räägime (eesti keeles) ning sai kohe aru, mis meil vaja. Alguses mõtlesin, et ta tuli küsima, kuidas saada sinna kohta kuhu meiegi tahtsime minna... aga ei, ta tuli meile ütlema, et minge teisele poole, sealt saate oma sihtkohta! Süda läheb kohe soojaks, kui leidub nii siiraid ja abivalmis inimesi.
Palju, palju õnne Sulle!
ReplyDelete:-)
Tervita ema!
Aitäh :)
ReplyDeleteTervitused edasi antud.