"Ich Bin Ein Berliner"

Kui ma Berliinis oma hosteli juurde jõudsin, juurdlesin, kus on hosteli sissepääs. Hosteli silt oli, aga selle all laius ainult suur baar. Küsisin inimeste käest, et kust hostelisse sisse pääseb. Nemad juhatasid mind baari uksest sisse ning ütlesid, siin ongi hostel. Reception asus baaris, kõrvuti õlut müüvate baaritöötajatega. „See ongi Berliin,“ mõtlesin omaette. Nii palju kui teiste maade reisivatelt noortelt kuulnud olen, on kõik Berliini kohta öelnud ühte: Berlin is great! Ühesõnaga pidu, pidu ja veelkord pidu. Pole siis ime, et hostel ja baar on üks ja sama asi. Tegelikult toimisid vanasti kõik kõrtsid niimoodi. Pikast teekonnast väsinud rännulised astusid sisse kõrtsi, võtsid klaasikese kosutavat märjukest, puhusid juttu teiste rändajatega, tegid muid asju mis kõrtsides tehakse ning lõpuks vajusid gravitatsiooniseadust eirates ülemisele korrusele põhu peale puhkama. Minu toas on kokku 6 voodikohta, poisid ja tüdrukud rõõmsalt ühes toas nagu hundid ja lambad ühes laudas.

Kuid veel enne kui ma oma toa uksest sisse sain astuda, nägin koridori peal tuttavat nägu. Seesama tüdruk, kellega Münchenis ühes toas olin olnud! Mõne hetke pärast tuli nurga tagant välja tema sõberpoiss, kes ka meiega Müncheni toas oli ning tema reaktsioon oli äge: „This is scary! Really scary...“ Me ei osanudki alguses midagi öelda, olime lihtsalt selllisest juhuslikust/saatuslikust taaskohtumisest väga kohkunud.

Saabusin rongiga Berliini pärastlõunal ning õhtupoolikul võtsin plaani esimesed vaatamisväärsused. Neptuni purskaev ning teletorn. See puskaev on üks kõige ilusamaid selles mõõtmes purskaevu, mis ma kunagi näinud olen. Võimalik, et mulle meeldibki mereteema, võimalik, et antud kunstiteos oli lihtsalt nii kaunis ja graatsiline. Samal väljakul oli ka teletorn, minu hostelist 5 minuti kaugusel. Otsustasin tippu minna ning linnale päikeseloojangulise pilgu heita. Pilet maksis 11 eurot, sabas pidi ootama 15 minutit. Aga kui piletikontrolli juurde jõudsin, tuli välja, et pean veel 40 minutit ootama, enne kui minu pileti järjekorranumber kätte jõuab. Sama lugu oli kahe St. Peterburist pärit noormehega, kes minu ees piletisabas olid seisnud. Tutvus oli lihtne tulema ning ootasime selle aja juttu puhudes koos ära. Ma mõtlesin, et lähme üleval lihtsalt vaadet imetlema, aga nemad sammusid esimese asjana restorani. Noh, ma läksin siis kah kaasa, mis ma viletsam olen. Restoran oli tõeliselt kaunis elamus. Eriti huvitavaks tegi selle asjaolu, et see pöörles ringiratast torni ümber. Seega sai ühes kohas istudes linnale 360 kraadise ringi peale teha. Vaade oli väga ilus, meenutas isegi Pariisi Eiffeli torni tipust. Olime restoranis pimeda saabumiseni. Ma sõin jäätist ning proovisin esmakordselt Saksamaa kuulsat õlut. Veider kombinatsioon küll, aga ma lihtsalt väga tahtsin jäätist ja samuti ei saanud sellises kohas õlu proovimata jääda. Väga hea oli!

Järgmisel päeval seadsin sammud muuseumisaarele. Läksin esimesena Rahvusgaleriisse. Mul jooksid juba maja uksest sisse astudes õnnejudinad üle keha... ma olen lõpuks ometigi kunstimuuseumis! Galerii õigustas minu judinaid täielikult, sest ma tõeliselt nautisin sealset maalikunsti. Audiogiidist kuulasin maalide kohta jutte ning muusikat taustaks, see aitas väga palju mõista erinevate maalide sisu, mille peale ise kohe ei tulegi kui pole aega piisavalt kaua süveneda. Vaadates maale, kuulates taustaks klassikalist muusikat ning lihtsaid, kuid sügavaid elutõdesid, mis nendes meistritöödes peituvad, saab tõelise elamuse! Taaskord pean tunnistama, et minu õrnale hingele mõjus üks maal, selle jutt ning taustaks olev muusika kõrvaklappidest nii palju, et lausa pisarad tikkusid silma, aga päris nutma ma ei julgenud hakata, muidu oleks muuseumitöötaja seal kõrval mind väga imelikult vaadanud. Üritasin olla tugev ja surusin tunded maha. Ei maksa kogu maailmavalul läbi kunsti oma hingele haiget teha.

Miskipärast sain kaks korda muuseumitöötajate käest noomida, et kannan fotoaparaati valesti õlal. Ehk siis ma ei tohi seda kanda õlal nagu õlakotti, vaid see peab kaelas minu kõhu peal rippuma. Aga seal on ju palju ebamugavam teda kanda! Ma ei saanudki aru, miks nad käskisid seda kõhu peal kanda, vaevalt, et rahulikus muuseumis mõni must mööda jookseb ja fotoka õlalt kaasa haarab...

Rahvusgalerii vastas asus Berliini katedraal ehk Dom. Imestasin, et miks peab kirikusse sisse minemise eest piletiraha maksma. Õnneks akstepteerib Saksamaa ka teiste maade tudengeid (mitte nagu Kreeka) ning sain õpilase soodustust. Rahvusgaleriis näitasin oma Eesti üliõpilaspiletit ning piletimüüja sattus lausa ekstaasi, „Ohoo, Eestist! Väga kena, väga kena! Mul on siin lausa venekeelne brozüür olemas!“ ning andis mulle juba selle pihku enne kui sain mainida, et ma räägin inglise keelt.

Aga katedraal oli oma piletihinda väärt. Mitte ainult sellepärast, et see oli seest väga ilus, vaid sisaldas ka pääset muuseumi ning torni. Kõndides ümber ümmarguse tornikupli, sain taaskord imelise vaate osaliseks. Väga võimas oli näha suuri inglite ning apostlite kujusid kiriku katuse serval, kes oma väärikas graatsias linna peale alla vaatasid, justkui õpetades ning meelde tuletades seal elavatele inimestele, mis siin elus on patt, ning mis väärib Jumala heakskiitu.

Õhtupoolikul võtsin osa hostelbaari seltsielust. Istusin oma toakaaslastega all baaris ning, nagu inglise keeles öelda, we had a great time.