Afterparty

Sellel hommikul hilinesid hoopiski minu külalised! Lausa 20 minutit. Minu kaunis sünnipäev oli nende peakesed nii sassi ajanud, et nad ei jõudnud õigeks ajaks afterparty´le, mis algas hommikul kell 10.00. Ootasin oma külalisi ning lasin kõrval olevas parfüümipoes omale lõhna peale, et aega parajaks teha. Üks tüütu kärbes lendas minu poole ühe BMW poolt, aga selle lõin kerge hoobiga maha...

Nagu afterparty´le kombeks, oli ka see valju muusika ning pidutsevate rahvamassidega. Jõudsime kesklinna ning ei saanudki kohe alguses aru, mis toimub. Aga kui mõne aja pärast vikerkaarevärve nägime, oli kohe asi selge. Toimus geide ja lesbide paraad. Kena afterparty küll minu sünnipäevale J Sellegipoolest oli väga tore ja põnev neid vaadata, igasugustes kostüümides ja põneva väljanägemisega inimesed ülemeelikus tujus busside katustel tantsimas. See oli tegelikult hetk peost, kus saime oma teise „laksu“. Esimene oli siis, kui astusime sisse Frauenkirche´sse ehk Jumalaema kirikusse. Kirik oli seest väga lihtne, valget värvi, kuid võimas. Erilise feelingu andis orelimäng ning koorilaul. Ma ei mäleta, millal viimati või kas üldse olen kuulnud nii võimsat heli oma kõrvus, mis teeb jalad nõrgaks, südame alt õõnsaks ning silmad niiskeks. Ega ilmaasjata ei kutsuta orelit pillide kuningaks. Kui sellele lisada veel koor ning äärmiselt hea akustikaga võimas kirik, saabki laksu kätte. I was high.

Lisaks orelimängule kirikus kuulsime kell 12.00 kellamängu Uue Raekoja tornis. Seal asub mänguasjamuuseum, seetõttu olid tornis kellamängu ajal liikuvad kujukesed, mis etendasid mingit muinasjuttu. Rüütlid ja hobused ning inimesed tantsimas.

Peale paraadil pidutsemist tulime hetkeks „maa peale tagasi“ ja läksime nautima kultuuri Baieri valitsejate Residentsi. Paleesse sisse astudes võisime tegelikult reaalsuse kohe jälle unustada ning tunda ennast elavat ajas sajandeid tagasi, keset rikkust, võimu ning traditsioone. Esimese asjana nägime perekondlikku siseõue, mille ühes küljes asus sein, kaunistatud ornamentide ning kujukestega, mis täielikult kaetud merikarpidega. Selle keskel asus purskaevu otstarbega järjekordne grott. Tolleaegsed valitsejad võtsid eeskuju antiikkreeka kultuurist ning skupltuurid, purskaevud ning sambad meenutasid iidset Kreekat. Kohe oli hea tunda, et olin ise ka sellelt maalt just tulnud ning sealsest kultuurist inspiratsiooni saanud, ehkki minu inspiratsioon tänapäeva Kreekast jäi küll minimaalseks.

Nägime ka Wittelsbachide dünastia (nemad valitsesidki Baierimaad) perekonnaportreede galeriid. Loomulikult ei puudunud Ludwig II portree.

Järgmisena läksime „kuninglikku sahvrisse“, nagu mu isa seda nimetas. Tegelikult oli see renessans-stiilis Antiquarium, mis on rajatud antiikskulptuuride majutamiseks ning mille seinad on kaunistatud allegooriliste maalidega. Tolleaegsetel kuningatel oli lihtsalt nii palju raha, põlvkondade jooksul koguti antiikskulptuure erinevatest keisritest ning valitsejatest ning paigutati need „sahvrisse“. Minu kodulossi sahver on praegu veel väga niru. Me hoiame seal ainult kartuleid ning moosipurke, niiet arenguruumi on. Vaimusilmas kujutasin ette selle uhke saali nishidesse vaheldumisi moosi- ning hapukurgipurke...

Järgmine huvitav tuba oli vägaväga paksu raudukse ning trellide taga. Hetkel oli uks lahti ning selle kõrval seisis valvur. Läksime sisse ja alguses arvasime, et tegemist on mingite tavaliste nikerdatud suveniiridega, kuid lähemal vaatlemisel taipasime, et kulla, kalliskivide ja pärlitega palistatud kujukeste sees on inimeste luud! Muidugi mitte tavaliste inimeste, vaid pühakute. Ühes kirstus oli isegi imiku muumia siidi ning pärlite sisse mähitud.

Viimase hämmastava ruumina meie jaoks oli Keisrisaal. Selles ruumis oli kõik tasakaalus. Oli kulda, oli marmorit, kuid kõik oli maitsekuse piiris ning kaunilt ja sümmeetriliselt kujundatud. Millegagi ei olnud üle pingutatud ning ruum jättis väga „hubase“ mulje ning me tundsime ennast seal nahktoolide peal istudes ülihästi.

Kui me Residentsist tagasi tulime, nägime tänavapeo lõppu, õhku paisati suurel hulgal õhupalle, taustaks lauldi Queen´i lugu „Show must go on“.

Õhtul hakkas jälle äikesevihma sadama. Siin sajab igal õhtul äiksevihma ning öösiti värskendab linnaõhku, hommikuti paistab jälle päike ning kõik on kaunis ning puhas. Tõesti, peaks mainima, et isegi vihm oskab Saksamaal olla täpne ja korralik. Isegi kui ta otsustab päevasel ajal natuke sadada, sajab 5 minutit korraliku sahmakana maha ning 10 minuti pärast paistab jälle päike läbi roheliste vihmast helkivate puulehtede. Mitte nii nagu Eestis, kui hommikul sadama hakkab, sajab 12h ehk terve päev otsa ning rikub kõik ära. Õhtuti valmistab vihm välgu ning müristamise näol veidikene õudust ning põnevust, mis mulle väga meeldib. Selleks ajaks olen ma juba omas voodis arvuti taga päeval tehtud pilte vaatamas, lahtisest aknast selja taga sähvatab valgust ning mõni pauk taevas tekitab kergeid hirmujudinaid, paar piisakest aknast kukub mu selja peale, külm jutt jookseb mööda selga üles ning mul on oi kui hea olla.