Muinasjutuline sünnipäev

Kui ma hommikul kokkulepitud ajast 5 minutit hiljem kohale jõudsin, oleksin isale peaaegu südamerabanduse tekitanud... 8.00 oli kogunemine, bussi väljumine meie losside ekskursioonile 8.30, saksa täpsusega.
Mina võtsin asja rahulikult, mõnuga, valisin hommikul riideid ning ootasin hommikusöögilauas, et banaanid mu Nutella saiale kohale jõuaksid. Mõtlesin murelikult 5 minutit, kuidas saaks vihmasabinas 5 minuti kaugusele kõndida ilma et ma enda hommikust värksust ja soengut ära ei rikuks. Seetõttu hilinesingi 5 minutit. Tuleb tunnistada, et ma ei ole enam Kreekas ega Itaalias, kus inimestel on ajaarvamisest oma arusaam. Sakslaste jaoks 1 minut = 60 sekundit.
Ühesõnaga, isa oli kodus broneerinud piletid bussile, mis meile sellel pühal sündimise tähistamise päeval ilusa ekskursiooni kahte lossi teeks.
Meie retk kulges vihmauduga looritatud mägedevahelisel teel. See tee oli väga vana ning väga ohtlik. Kui iidsetel aegadel hobukaarikud sellel sõitsid, ähvardasid reisijaid kaljudelt kukkuvad kivid, vihma ja lumega äärmiselt libe tee ja kuristik selle kõrval ning ohtrad maanteeröövlid. Meie pääsesime kõikidest ohtudest ilusasti mööda ning isegi ümbritsev udune nõiamets ei suutnud bussijuhi meeli mürgitada ning teda teelt kõrvale kallutada.
Esimeseks peatuseks oli Linderhofi loss. Baierimaa kuninga Ludwig II lemmikresidents. Lapsena oli ta siinkandis koos isaga jahil käinud ning seda maastikku armastama hakanud. Jahipidamist ta tegelikult ei sallinud ning hiljem lükkas ümber jahimajakese ning ehitas endale ilusa pisikese kahekorruselise palee. Nii lossi ees kui taga voolasid mägedelt alla fontäänid ning uhked kujud purskasid neis vett suurde kaarde laiali. Loss oli ka seestpoolt täiuslikult viimistletud. Imekaunis oleks liiga tavaline sõna selle kirjeldamiseks. Üheks huvitavaks objektiks oli kuninga söögitoas olev laud, mis tema eluajal liikus läbi põranda alla kööki, kus teenijad selle katsid ning siis üles kuninga ette vinnasid. Kuningas ei armastanud seltskonda ning tahtis kogu aeg üksi olla. Seega on loogiline, et ta einestas meelsamini üksi ning ei tahtnud, et keegi näeks, kuidas ja kui palju ta sööb, sest süüa ja juua armastas ta ohtralt. Äärmiselt võimsa efekti andis peeglisaal, mille kõik seinad olid peeglitega kaetud ning seistes nende peeglite vahel, tekkis efekt, nagu oleks suures labürindis või palees, olgugi, et tuba ise oli üpris pisike.
Ludwig II 3 lemmiklooma olid luik, paabulind ja hobune. Luige kujusid võis näga kõikjal, tiigikeste klaasjas pind oli kaunistatud ujuvate graatsiatega, mida ka meil õnnestus silmata. Kui kuningas oma residentsis viibis, kasutas ta oma kohalolu märgiks mitte lippe, vaid paabulinde, kes õue peale jalutama lasti. Milline romantik!
Kahjuks ei olnud meil aega külastada kauneid aedu ning grotti, mille ta endale ehitada laskis.
Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli pisikene saksa külakene, mille nime on mul siiamaani raske meenutada. Minu jaoks on saksa keel täiesti müstiline ja võõras ning need nimed on liiga pikad ja keerulised, et minu ajurakukestes rohkem kui paar sekundit püsida. Kuid külake on kuulus majade poolest, mille välisseintele on spetsiaalse tehnikaga maalitud pildid erinevatest muinasjuttudest. Hansuke ja Greteke, Punamütsike jne. Vanasti ei olnud selles külas talvel midagi teha, sest enamus inimesi tegelesid põllumajandusega, siis veedeti pikki õhtuid puunikerdustega kujukesi valmistades. Tänapäevaks on sellest saanud turistidele mõeldud suveniirkaup. Väga populaarsed on käokellad. Suurte ning uhkete nikerdustega puust kellade hind, mille seest hüppab igal täistunnil välja kägu, küündis 400 euroni. Aga mina sain omale sünnipäevakingiks miniatuurse puust seinakellakese, millel ei olnud küll kägu ning töötamismehhanismiks olid patareid, kuid vähemalt sain oma tuppa lõpuks kella, mida mul pole seal kunagi olnud!
Kõige viimaseks jäi kõige kuulsam ning ekstreemsem loss. Disneylandi loss (ameerika keeles) ehk Neuschwansteini loss (saksa keeles). Ludwig II leidis ühe mäe otsast vana kindluse varemed ning otsustas, et oleks hea selle asemele oma unistuste loss ehitada. Selleks, et seda ehitada, pidi ta valetama, et hakkab vana kindlust restaureerima. Tegelikult oli salaja tehtud projekt muinasjutulossi jaoks. Tollal ei lubatud seda ehitada, sest nõudis liiga palju raha riigilt, tänapäeval ei lubata seda lammutada, sest toob riigile kordades rohkem raha sisse kui siis selle peale kulus. See on elu...
Taaskord tekkis tunne, mida varemgi kogetud. Kunagi ammu raamatust vaadatud pilt kaunist kohast, mis on alateadvusesse unistuseks jäänud, saab nüüd teoks ning ma leian ennast selles paigas, reaalsuses.
Saime oma bussiga külakesse lossi lähedal ning sealt edasi pisikese bussiga läbi mägise metsatee sillani, kust avanes parim vaade lossile, mis asus kahe kalju vahel ning mille all kuristikus voolas kosk. Edasi kõndisime jala ning saime pool tundi giidituuri lossis sees. Lossi sisemus ning välimus erinevad üksteisest totaalselt. Väljast kui õrn haldjas mägede ning metsade kohal hõljumas, seestpoolt justnagu kuri nõid - tume, sünge, täis legende ning maalitud muinasjutte. Ka sellel lossil ei puudunud grott. Ainult et see kunstlik grott asus lossis kõige viimasel korrusel, elutoa kõrval, millest sai läbi minna teise ruumi. Oh seda hullu inimese fantaasiat!
Kuid tänapäeval öeldakse, et Ludwig ei olnud hull. Lihtsalt erakordne romantik, melanhoolne ja kurvameelne, üksindust ning Wagneri muusikat armastav erakordselt mõjuvate silmadega mees. Vanal ajal, kui tema losside ehitamise hullus mõjus riigile ning võimudele juba liigagi närvesöövalt otsustati ta hulluks kuulutada. See juhtus peale seda, kui ta oli laenanud raha Baierimaa suurimalt vaenlaselt (mingi teine praeguse Saksamaa osa). Psühhiaatrite otsus oli ta panna "kinnisesse osakonda" ehk siis ühte lossi, kust ta enam ilma valvuriteta väljuda ei tohtinud. Isegi magada ei lubatud tal enam üksida toas. Siiski, järgmisel õhtul peale "hullumajja sattumist" läks ta jalutama koos oma psühhiaatriga. Erandkorras ilma valvuriteta. Sellelt jalutuskäigult ei naasenud nad kunagi. Nad leiti uppununa järvest.
Kuidas nad surid ning mis selle müstilise lõpu taga tegelikult on, jääb tänaseni saladuseks, sest kuningliku perekonna järeltulijad on keelanud säilmete üleskaevamise ning põhjuse väljaselgitamise. Nüüd võime meie oma fantaasial lennata lasta.
Lossi juures olevast suveniiripoest sain omale järgmise kingituse, vanaema ja vanaisa saadetud raha eest ostsin omale kauni saksa jahikübara ning panin selle kohe pähe. See sobis nagu valatult minu kostüümiga ning edaspidi märkasin, kuidas kõik inimesed mulle pikalt järgi vaatasid ning komplimente tegid. Kaks tüdrukut sillal omavahel arutasid, et ma olen justkui modell. Nojah, Milanost ostetud riided ja puha... Tagasiteel meie bussi juurde sõitis järsku mööda teed üles mäe poole järjest 15 punast Ferrarit. Mina imetlesin Ferrarisid, niiet mul polnud mahti piltigi teha, autodes olevad inimesed vaatasid suurte silmadega minu punast kübarat :)
Olles tagasi Münchenis, pidin saama oma sünnipäevatordi. Selleks varastasime osa järgmise päeva marsruudist ning sisenesime vanalinna, et leida mõni kohvik. Mõningase kõndimise järel leidsimegi ühe ning maiustasime mõnuga. Hiljem avastasime, et kohviku logo oli täpselt antud situatsioonile vastav. Ema, isa ja lapsuke keskel :)
Kõndides tagasi kodu poole sain oma sünnipäevale veel viimase üllatuse. "Sümfooniaorkester" tänaval, kelle esitatud Mozarti lugusid kuulata sai. Tegelikult nad müüsida oma plaati ning kerjasid raha, kuid tänaval olid dzello, kontrabass, flööt ning tiibklaver! Minu jaoks oli see kui ilus kontsert päeva lõpuks.
Mul oli elu ilusaim sünnipäev!