Kaunis elu

Laupäeval kohtusin Alessandroga. Sõber, kes elab siin. Temaga tutvusin eelmisel aastal ,olles reisil Barcelonas. Me peatusime samas hostelis.
Jalutasime linnas ringi, ta viis mind vaatetorni otsa, kust avanes suurepärane vaade kogu Milanole. Sõime linna parimat jäätist ja kiikasime ülikooli hoovi, kus ta õppinud oli.
Hiljem üritasin üksinda poodides ringi käia, et midagi uut selga leida, sest minu kohvri sisu on tegelikult endiselt küllaltki kesine. Sellel päeval algasid suured allahindlused ning poed olid rahvast umbes. Et midagi selga proovida, pidi kabiini järjekorras vähemalt 15 minutit seisma. Käisin poodides kokku 3 tundi ning tulemuseks oli see, et ma ei leidnud mitte midagi! Ma olin enda peale nii vihane. Kuidas see võimalik on, ma olen Milanos, moepealinnas, käin 3 tundi poodides ringi ja ei saa mitte ainsamatki hilbukest! Selle tõttu jäin ka hiljaks õhtusele kohtumisele Alessandro ja tema sõpradega, kuid õnneks mitte väga dramaatiliselt. Pidin taaskord panema selga Kreekast ostetud valge kleidi, mis minu arvates on juba ribadeks kantud ja oli antud hetkel ka kortsus, aga kui Alessandro mind nägi, sain esimese asjana komplimendi, kui ilus kleit mul seljas on. Nii naljakas. Alati kui üritad panna selga parimad riided ning ennast eriti ilusaks teha, ei märka seda keegi. Aga kui olla tavaliste riietega, ilma meigita ning sassis, tulevad komplimendid nagu välk selgest taevast.
Kohtusime Alessandro kahe sõbraga, ühe poisi ja tema tüdrukuga. Läksime peenesse kohvikusse, võtsime aperatiivi. See tähendab, et üks kokteil ning kõrvale sai tasuta näksimist. Siin on selline komme.
Ma märkasin suurt vahet... olles Kreekas kreeklastega väljas, rääkisid nad omavahel enamus ajast kreeka keeles ning mina ei saanud midagi aru. Vahest harva pöörasid pilgu minule ning mainisid, millest nad räägivad. Siin oli olukord hoopis vastupidine. Olgugi, et neil oli natukene raske rääkida inglise keelt, tegid nad seda viisakusest, et mina ka seltskonnast osa saaksin. Nad rääkisid isegi omavahel inglise keeles. See oli nii tore, ma tundsin ennast väga hästi. Peale aperitiivi läksime restorani pastat sööma. Enne pastat võtsime austreid. See oli minu jaoks esimene kord elus süüa austreid! Nad õpetasid, kuidas seda teha. Valasin karbist vee välja ning sidrunimahla asemele, veidikene pipart peale, kahvel sisse ja suhu! Maitse oli väga omapärane ning väga tugev. Aga ma ei ütleks, et halb. Sellega peab lihtsalt harjuma. Jõime head valget veini ning ma sõin oma elu parimat pastat! See oli samuti mereandidega. "Magustoiduks" võtsin ehtsat itaalia kohvi, ehk espressot. Seda ei olnud ma ka kunagi joonud. Aga polnudki nii hull kui ma arvasin, pool nukutassitäit. Dzentelmenid tegid tüdrukutele õhtusöögi välja.
Nii huvitav oli näha, kuidas Alessandro ning tema sõber, jalutades tänaval, vaatasid poodide vaateakendel riideid, arutasid, mida saabuvasse pulma selga panna jne. Siin ei ole meeste jaoks häbiasi armastada shoppamist, moodi ning riideid ja see on nii äge!!!
Pärast õhtusööki läksime Just Cavalli ööklubisse. Kui ma veel tänavatel piisavalt glamuuri näinud ei olnud, siis seal sain seda kuhjaga. Klubi oli täis modelle, rikkaid inimesi, lihtsalt glamuurseid ning samuti leidus mehi, kellel juba pea hall. Muusika oli hea, tegelikult suhteliselt sama mis kreeka ööklubides. Tundub, et igal suvel on teatud lood, mis teevad sellest suvest just selle suve ning mida mängitakse igal pool, sõltumata riigist. Nautisin ümbrust ning oma Long Island Ice Tea´d, mille segas kokku võrratu baarman. Tundus, et tema elu eesmärk on segada kokku kokteile. Ta oli nii pühendunud pilguga süvenenud klaasi, kuhu ta äärmiselt elegantsete liigutustega jooki sisse võlus. Mul käis külm jutt südame alt läbi, kui ta klaase õhku viskas ning need imekombel keerutades jälle kinni püüdis!
Järgmisel päeval käisime Alessandroga Como järve ääres. Ta tahtis alguses oma autoga minna, aga siis saime infot, et see pole kasulik mõte kuna maanteede peal on nädalavahetuseti suured ummikud. Rongiga oli lihtne, tund aega ning 4 eurot.
Järve ääres võtsime laevakruiisi, mis sõitis mööda pisikesi külakesi kallastel. Peatusime ühes ning kõndisime veidi ringi. Ma lihtsalt ei oska piisavalt hästi ennast väljendada ning kirjeldada seda ilu, mis ma kogesin, sõites paadis sellel kaunil järvel, mis ümbritsetud mägedega, mille nõlvadel väiksed linnakesed ning ilusad itaalia stiilis villad. Üks nendest villadest kuulub George Clooney´le.
Jõudes tagasi Como linna, läksime restorani sööma. Miskipärast ma armastan väga mereande ning valisime mereandidega risotto, mis oli muidugi parim risotto, mis ma elu sees söönud olen. Samuti pole minu ette toodud kunagi hõbekupliga taldrikut...
Aeg läks kiiresti ning pidime rongi peale jõudma. Oleksime äärepealt maha jäänud, sest eksisime veidi ära. Olime väga väsinud. Tulin tagasi oma hostelisse ning me jätsime Alessandroga hüvasti.
Õhtul tundsin taas, kuidas pea käib ringi ning maailm kõigub ümber minu. Ma ei saa aru, mis see on... Elu lihtsalt ajab mu peakese nii sassi, et ta ei oska enam normaalselt paigal püsida :)