Põgenemine kriisikoldest

Operatsioon "Põgenemine kriisikoldest" toimus ülikiirelt, nagu oleks mul olnud taga salajane organisatsioon ning agendid, kellele ma hingehinda maksin, kes minu turvalise ning kiire põgenemise eest hoolitsesid. Oma kodu juurest istusin bussi peale, mis viis mind Patra bussijaama. Sealt sõitsin Ateena bussijaama. Ateena bussijaamas haarati mind kohe takso peale, sest ükski muu transpordivahend streigi tõttu ei liikunud. Ja olingi lennujaamas! Taksosõit kestis 40 minutit ning läks mulle maksma 38 euri. Taksos oli veel 2 inimest. Ja ma ei saanudki aru, kui palju nemad maksid ja mis värk seal oli. Igatahes, lennujaamas ootasin oma lendu 4 ja pool tundi, sest olin nii vara kohal. Lennukis sai isegi päris kena sööki. Praad ja magustoit ja küpsised ja kommi pakuti ka alguses. Milano lennujaamast bussiga linna raudteejaama juurde, sealt taksoga hosteli ukse ette kuna kell oli juba palju ja lausvihma sadas ja hakkas pimedaks minema ja hostelisse oli suht pikk maa. Ühesõnaga päev otsa sõitu, ukse juurest ukse juurde.
Takso pani mind hosteli ette maha, tulin välja ja mõtlesin, kus kohas see hostel veel on, aru ma ei saa! Mingit silti ega hosteli väljanägemise moodi maja ei olnud. Ühel hetkel avastasin pisikese uksekella, kus oli pooleldi kustunud kiri: "Ciao bella!" Lasin kella, uks tehti lahti, kutsuti sisse ja siis ma avastasin ennast justkui kellegi kodust. Esikust viis uks elutuppa, mis ühendatud köögiga. Diivanitel istusid inimesed, tegelesid oma asjadega, olid läpakatega internetis. Köök oli nagu ehtne köök, ilusa suure söögilauaga, mille ümber hommikul inimesed saavad sööma tulla. Mind juhatati oma tuppa teisel korrusel. Toal ei ole lukku, õnneks sain omale kapikese, millele tabaluku ette panin. Vannitube on siin täpselt nii palju kui üks terve hosteli peale. Hostelis on hetkel kokku 14 voodikohta (kuid kohti saab ka juurde teha), minu toas neli voodit.
Panin asjad oma tuppa ning tulin korraks alla, ma isegi ei mäleta miks. Siis küsis üks tüüp minu käest, et kas ma pastat süüa tahan, ta teeb ja saab 20 minuti pärast valmis. Mis saab mul tasuta söögi vastu olla :D Tulin hiljem alla ning mulle serveeriti head penne pastat, ta tegi teistele ka. Nagu meie ehtne kokk siin kodus. Ta on tegelikult pärit Milanost, kuid elanud juba pikka aega Londonis. Kui Milanot külastab, tuleb siia hostelisse.
Kohalikud töötajad lasevad siin muusikat, et õhkkonda veelgi mõnusamaks muuta ning on väga toredad ja sõbralikud. Enamused on pärit kuskilt Inglismaalt ning tulnud siia Milanosse elu nautima.
Peale õhtusööki läksime Giovannise (kokk) ning ühe tüübiga Inglismaalt linna peale jalutama. Giovannis näitas meile ümbruskonda ning oli giidi eest. Jalutasime päris pika maa, tagasi jõudsime kell 1 öösel. Kõndisime esimese tiiru moebrändide poodide akende taga ning uudistasime ilusaid hindu. Pisikesed kontsaga tuhvlid... 500 euri. Normaalne.
D&G ateljee ukse taga oli üks ajaleht, inglise keeles, adresseeritud neile. Ma varastasin selle ära :D Nüüd on mul ajaleht, mis kuulub D&G´le.
Järgmisel hommikul peale pikka järjekorda vannitoa ukse taga ning maisihelbelist hommikusööki läksin linna Duomo katedraali külastama. Sisse ma ei pääsenud, sest mul oli see valge kleit seljas, mis oli liiga lühike nende jaoks. Olgugi et rätik oli õlgadel. Hiljem Giovannis rääkis, et ta ei suuda uskuda, et mind sisse ei lastud. Küsis, et kas valvur oli naine. Aga ei, ta oli mees. Selle peale oli ta kindel, et valvur pidi olema gei. Sest missugune normaalne mees ütleks, et kata oma jalad kinni! :D
Itaaliasse tasub sõita kasvõi ainult jäätise pärast! Ostsin shokolaadijäätisse pähklitükkidega, tõesti paremat jäätist ma pole söönud. Terve päeva ma jalutasin hästi aeglaselt, et saaks võimalikult palju nautida. Ma tõesti nautisin! Kõndisin jälle mööda tänavaid, kus on kallid brändide poed ja ilusad inimesed, ärimehed ning rikkurid ringi kõndimas. Ühel hetkel otsustasin pisut puhata, ostsin omale vett ning seisin viludas nurgas. Mõne hetke pärast tuli üks mees ning hakkas minuga vene keeles rääkima. Ning enam ma temast lahti ei saanud. Kahjuks ma oskasin nii palju vene keelt, et temast enam-vähem aru saada ning ka ise veidikene rääkida. Miks ma alati inimestega nii viisakas pean olema. Jalutasime koos ning ei möödunud kaua aega kui ta juba hakkas rääkima, et ma nii väga meeldin talle, et ta tahab mind suudelda jne. Pidevalt üritas mul käest kinni hoida, pidevalt kiskusin ennast lahti. Ma ütlesin talle miljon korda, et ta ei meeldi mulle ja ma ei taha teda. Ta küsis miks, ma vastasin, et ta on liiga vana (39). Selle peale ütles ta, et ma meeldin talle nii väga ja mina ütlesin, aga tema mulle ei meeldi, jällegi küsis ta miks? Ta ütles, et tahab mind suudelda, ma ütlesin, et mina ei taha. Küsis, miks? Talle ei jõudnud absoluutselt kohale, miks ometigi ta mulle ei meeldi, ta on ju nii hea ja ilus ja rikas mees, kes otsib armastust! Ta ostsin mulle veidikene süüa, mis kulus täitsa ära, tahtis osta ka kingi ja kleite ja parfüüme jne. Aga nendest ma keeldusin, sest see oleks juba tähendanud "jah" vastust abieluettepanekule. Äärmiselt keeruline oli temast lahti saada. Ta lihtaslt tuli igale poole kaasa. Mõtlesin juba tänavalt otsida tõlgi, kes talle itaalia keeles räägiks ära, mis ma temast tegelikult arvan, sest minu vene keele oskus ei küündi nii kõrgele. Lõpuks läksin oma trammi peale, ta hüppas ka sinna ja sõitis minuga 2 peatust kaasa. Trammis oli tõsine võitlus, et teda endast eemale ajada, peale kahte peatust õnnestus mul ta välja visata. Ta jäi minust maha tänavale käsi laiutama... dio mio...
Olin sellest päevast nii kurnatud, tulin koju ja heitsin voodisse pikali. Pidime Giovannisega kell 7 köögis kohtuma, aga ma ei suutnud ennast alla vedada. Hiljem läksin, ta pesi nõusid, oli just söömise lõpetanud. Ta küsis, mis ma teha tahan. Ma vastasin, et süüa tahan... Siis ta tegi ekstra mulle uuesti pastat pestoga :) Väga hea oli!

Haigla

Nüüd siis kauaoodatud jutuke haigla kohta. Ausalt, ega ei olegi eriti midagi rääkida. Minu kogemustepagas täitus minimaalselt. Kuid midagi siiski. Ma oskan nüüd jalga kipsi panna, põlveliigesesse hüalüroonhapet süstida, õmblusi ja klambreid eemaldada. Tõenäoliselt tunneksin röntgenpildil ära osteoartriidi ning oskaksin hinnata, kas esimese ja teise kaelalüli vahel on dislokatsioon/murd. Silm seletab paremini erinevaid luumurde röntgenpildil.
Nagu juba eelnevalt mainitud oli mul probleeme oma juhendajaga. Probleem seisnes selles, et mul ei õnnestunudki temaga kohtuda. Igal hommikul käisin sekretäri juures. Koputasin uksele, astusin sisse ning selle peale küsis sekretär: "What?". Et mida sa siit otsid... Kuigi ta ise oli mulle eelnevalt öelnud, et ma pean igal hommikul ja pärastlõunal tema juurde minema ning allkirja kuhugile panema. Ühtegi allkirja ma hiljem ei pannud, ainult siis kui tudengitega koos loengutes käisin.
Ühesõnaga, küsisin sekretäri käest, et kus minu juhendaja on ja mida ma täna tegema pean jne. Vastuseks sain, et juhendaja pole praegu saadaval, tule tagasi pärastlõunal, praegu mine sinna kuhu ise tahad. Kui pärastlõunati tagasi tulin, oli sekretär enamasti kas kadunud või juba koju läinud.
Mõned päevad tagasi õnnestus mul oma juhendajat näha. Aga ainult näha! Sain infot, et ta oli hommikupoolikul operatsioonil ning pidi kell 10 kliinikusse tulema. Ootasin teda kliinikus, ta saabus vist kell 13. Läksin ruumi, kus ta rääkis patsiendiga ning ootasin, et see patsient minema läheks ning tekiks paus tere ütlemiseks, või siis et ta ise pööraks mulle tähelepanu ning seletaks, mis hetkel toimub. Aga ei. Ta isegi ei vaadanud minu poole. Passisin seal veidi aega, kuid siis sai mul hing täis ning tulin tulema. Ilmselgelt olen ma siin kõigil nuhtluseks kaelas, sest nad on nii laisad, et ei viitsi minuga tegeleda ja kõike tõlkida, samuti ei oska nad eriti hästi inglise keelt. Kui mina püüdlikult kõik oma tunnid haiglas ära olen ning mõnikord ka veidikene kauem üritan olla, et midagigi huvitavat näha ning oma eelmisi puudumisi kompenseerida, ütlevad nad, et ega sa ei pea siin olema, võid vabalt randa minna ära. Ühesõnaga, et saaks ainult lahti minust.
Mõni arst on tore ka, teeb nalja ning on sõbralikum. Enamasti on need residendid. Sellel põhjusel veetsingi suurema osa ajast nende seltsis. Kuid residendid oskavad ka imelikult käituda. Üks nendest lubas minuga kohvile minna, et juttu ajada ning oma inglise keelt harjutada, mida ta polnud enne minuga kohtumist enam 16 aastat rääkinud. Leppisime pidevalt kokku, et ta helistab samal õhtul ja siis lähme. Aga kogu aeg ta saatis sõnumi, et ta on nii väsinud ja nii palju tööd ja ei jõua jne. Ning viimane sõnum, mis temalt sain: "tere õhtust KAIRI! Alles nüüd jõudsin koju. Pean midagi sööma, sest olen nälginud, siis ma lähen magama (sest ta oli terve eelmise öö eksamiks õppinud), ma olen väga väsinud. Ma luban, et homme lähme dringile. Palun vabandust, Kairi :( Kena õhtut sulle. NÄEME HOMME!!!" Muidugi ei võtnud ta järgmisel päeval ühendust ning üldse enam mitte kunagi. Lisaks sellele jättis ta mind üks kord ootama arstide tuppa, sain aru, et pärast lähme kuskilegi juttu ajama. Ta läks ära ja ütles, et tuleb tagasi. Ma ootasin ja ootasin, tegin facebookis aega parajaks. Seepeale ütles üks teine resident, et miks sa siin passid, ega sa ei pea siin olema, võid vabalt ära ka minna. Ma siis läksin. Kui ma kliinikus ükskord vastuvõtte jälgisin, ütles ta samuti, et tuleb tagasi. Teda ei tulnud tund aega ning siis saabus minu lõunasöögi aeg ning ma ei näinudki teda enam. Väga veider inimene :P
Eile lasin oma sertifikaadi ehk diplomi, et olen siin edukalt praktiseerinud, allkirjastada ühel suvalisel residendil. Seal oli küll kirjas, et olen läbinud praktika oma juhendaja järelvalve all ning siis oli vaja juhendaja nime ja allkirja. Aga kuna minul juhendajat ei olnud, kõlbas ükskõik kes.
Kuna nüüd on mul diplom taskus otsustasin täna mitte haiglasse minna. Lähen selle asemel Violetaga randa, nagu arstid mulle kogu aeg soovitasid.
Hommikul vara lahkus mu toaaslane, nüüd saan korralikku voodisse ümber kolida, ei pea enam sellel krigiseval välivoodil otse konditsioneeri all olema. Öösiti käis meil võistlus, kordamööda lülitasime konditsioneeri sisse ja välja. Tema sisse, mina välja. Mulle puhus peale ja oli külm, tema lämbus palavusest.
Minu kolleegide kogemused siinsest välisvahetusest olid veidikene paremad, enamustel olid juhendajad ning nad õppisid rohkem ning kogu asi oli organiseeritum. Kuid kohaliku välisvahetuse organisatsiooni tööga ei olnud keegi rahul. Kohtusime lõpuks tüdrukuga, kes pidi siin kõige eest vastutama. Ta tõi meile sertifikaadid. Küsis tagasisidet ka, rääkisime kõik oma hingelt ära. Üks tüdruk ütles, et ta oli väga lähedal sellele, et oleks tema peale karjunud :D
Nüüd veidike haigla ülesehitusest ning toimimispõhimõtetest. Haigla oli nagu haigla ikka. Muidugi kulunum ning tehnikavaesem kui meil. Arvuteid nad ei kasuta, röntgenpildid võtab iga patsient kodust kaasa kui arsti juurde tuleb. Kunagi ei tulda arsti vastuvõtule üksinda. Vähemalt 1 või 2 sugulast on alati kaasas. Isegi kui patsient ei ole väga vana ega väga noor.
Kliiniku ega erakorralise vastuvõtu jaoks ei pea nad visiiditasu maksma. Aga kui on vaja teha röntgen või täielik vereanalüüs, peab patsient selle ise maksma. Tervisekindlustuselt saab ta tagasi 75 %. Täielik ja põhjalik vereanalüüs maksab 100 eurot. Röntgenpildi tegemine oli vist umbes 5 eurot kui õigesti mäletan.
Arstidel on kombeks patsientide pakutud raha vastu võtta, kuigi nad seda teha ei tohi. Isegi kui keegi peaks kaebama arsti peale, et ta on raha vastu võtnud, on arst alati kaitstud, sest tal on näiteks valitsuses või kohtus mõni tuttav või kaitseb teda mingi muu meetod. Ning keegi ei julge arstide peale kaevata, sest muidu järgmine kord teda ehk ei ravita.
Igas ruumis on kristlik ikoonipilt ning haigla kõrval ilus kabel, meenutab kirikuid Santorini saarel.
Mida pruunimaks ma päevitusin seda tihedamini peatati mind haigla koridorides ja küsiti midagi kreeka keeles. Ma vastasin kreeka keeles vastu, et ma ei saa aru. Siis nad vaatasid suurte silmadega otsa, vist omaette mõeldes, mismõttes ei saa aru kui ma küsin, kus asub kohvik. Üleüldse saatsid mind kogu aeg väga pikad pilgud. Kindlasti sellepärast, et ma olen teistsugune ja hämmastavalt pikk siinse elanikkonna jaoks, aga ometigi kõnnin teadja ning tähtsa näoga kindlameelselt valges kitlis mööda haiglat ringi.
Kokkuvõttes ei kahetse ma midagi. Iga kogemus on väärtus omaette, olgu hea või halb. Elus ei tohi kahetseda mitte midagi, mis tehtud. Kahetsema peab asju, mis on jäänud tegemata!

Lossipäev

Pühapäeval lesisin mõnuga kaua voodis ja kui ma ükskord püsti sain, pidin kähku tegutsema. Sain teada, et Violeta ja nõbud lähevad Patra lossivaremetesse. Tundsin endas piisavalt energiat olevat ning tahtsin väga kaasa minna. Kuid hetkel, mil hommikusöök sai söödud, riided selga ning minek trepist alla, tundsin, kuidas maailm hakkas ümber minu pöörlema. Iga hetk oli tunne, nagu kukuks kohe minestades maha. Mõtlesin, et kas tõesti on nüüd minu kord kätte jõudnud. Tartus haiglas on meie rühmast juba enamus tüdrukuid mõne protseduuri jälgimise ajal ära minestanud. Olime juba bussis ning mul ei jäänud muud üle kui vapralt vastu pidada. Teekond varemeteni ülesmäge lõõskava päikese all ning ümber minu kõikuvate majadega oli äärmiselt raske. Üpriski mäe otsas oli koht, kust sai joogivett võtta, keerasin kraani lahti ja panin pea sinna alla. Enesetunne sellest paremaks ei läinud, olin lihtsalt veel märjem kui enne. Lossi jõudes muutus minu halb enesetunne ülevoolavalt rõõmsaks, kuid maapind kõikus ikka veel jalge all. Olin nagu purjus. Varemetest avanes väga kaunis vaade kogu linnale, mägedele ning merele. Mu silmad ahmisid seda pilti nagu janune kaamel kõrbes vett.

Me tahtsime peale varemeid üles leida seda ilusat sisehooviga pubi, et seal kosutav kohv hinge alla saada. Tegime miljon tiiru ümbruskonnas, mäest üles ja mäest alla, küsisime paljude inimeste käest teed, aga ometi me ei jõudnud sinna. Miskipärast olin kõige entusiastlikum ning energiat täis, mööda kuumi tänavaid kõige ees vudimas. See on huvitav fenomen, ületades teatud kurnatuse piiri, on võimalik saavutada tohutu energialaks, ületades teatud nälja piiri on võimalik veel pikka aega ilma söömata end hästi tunda. Loobusime pubi otsimisest ning läksime tagasi alla linna sööma, kõige paremasse kohta, kus souvlakisid pakutakse. Oli tõesti väga hea. Frappet jõime teises kohas. Selle nimi oli Big Ben ja asus kõige prominentsemal ostutänaval. Sisekujunduse poolest ei meenutanud ta ühestki küljest Londonit. Hiljem mõtlesin, et oleksin võinud sealsete töötajate käest küsida, miks on pandud selline nimi, aga nagu selgus, poleks ma niikuinii normaalset vastust saanud, sest nad ei osanud eriti inglise keelt. Istusime ainukeste klientidena lauda, meile toodi kohe kannude kaupa tasuta vett, mis kulus vägagi marjaks ära. Tellisime frappe´d mis maksid 4 euri, äärmiselt kallis, aga see koht oli ka ülimalt luksuslik. Pealekauba toodi meile veel keeksi ning mõne aja pärast pisikesed pitsid Baileys´t, bossi poolt, kes baarileti vastas istus. Olime väga meelitatud. Hiljem läksin töötajate ja bossiga juttu ajama. Küsisin, miks siin ei ole üldse kliente. Vastati, et siin käivad ainult rikkad kreeklased õhtuti istumas, turistide jaoks on see koht liiga kallis. Sellepeale sain teha tähtsa näo ja öelda: „aga meie oleme rikkad turistid.“ Mulle väga meeldis selles kohvikus, tundsin ennast kui kodus. Noh, minu hing tundis ennast kui kodus. Ta tunneb ennast alati nagu kodus kui näeb midagi eriti ilusat ja luksuslikku ning kui ta seda saab, on tunne sama, kui pikka aega kodu otsinud rännuline lõpuks sinna jõuab. Umbes nagu Odysseus.

Olgugi et frappe oleks pidanud meid turgutama, olime peale pubi väga väsinud. Tänavad olid tühjad, kell oli 15. Kõige õigem mõte oli minna koju magama, nagu kohalik graafik ette näeb.

Tahtsime õhtul midagi teha ja linna tagasi minna, aga kuna meil ei olnud laupäevast saati internetti ning Violeta telefonil sai õigel ajal krediit ka otsa, ei olnud võimalik kellegagi ühendust võtta ning oma õhtu lõpetasime lauatennisega.

Nüüd on juba teisipäev ning internetist pole ei kippu ega kõppu. Kogu aeg käib mingi sehkendamine, Violeta helistab oma sõbrale Giannisele, see helistab oma sõbrale, kes on meie korterite omanik, omanik helistab interneti pakkujale jne. Sibin-sabin on aga tulemust ei ole. Nüüd on ainukeseks võimaluseks lähedal asuv kohvik, mis imekombel pakub ka wifi võimalust. Eile õhtul käisin seal esmakordselt. Meie kodukohvikud on põhiliselt kohalike inimeste vaba aja veetmise kohad. Need kohalikud inimesed ei ole eriti noored. Juba hommikul vara istuvad vanamehed kohvikutes ning jälgivad möödujaid. Ühtegi naist sel ajal kohvikutes märgata ei ole. Mida rohkem linna poole, seda nooremaks kohviku kontingent muutub. Aga nende tegevus seal jääb samaks – istuda tänaval kohviku ees ning jälgida mööduvaid naisi. Õhtuti näeb siinse ümbruskonna kohvikutes ka pereemasid, kes oma raskest tööpäevast lõõgastuma tulevad. Tundub, et mehed on neid päev otsa kohvikus oodanud. Samuti lisanduvad laudade vahele ning nende alla ringi jooksvad jõnglased. Minu internetikohvikus on sees 3 lauda ja väljas ka 3 lauda, hästi pisikest. Muusika on kreekapärane rahvamuusika, mis jutustab suurest südamevalust kaugel oleva armastuse pärast. Mul vedas, et ettekandja oli noor ning oskas inglise keelt. Leti taga olev naine oli arvatavasti tema ema, valmistas sööki ja muud.

Täna õhtul plaanime juba kambakesi selle kohviku ära sisustada, vot kui magus pakkumine on internett!

Aga kohvikul jääb täna õhtul kohviraha saamata, sest meile saabus internett! Veedame nüüd ülejäänud päeva mõnusasti toas, saame oma isu internetist jälle täis. Hetkel pole võimalik õue minna, sest see leitsak, mis sealt vastu lööb võtab silmapilgselt pildituks. Violeta aitas meil ka konditsioneeri tööle saada, ta on üldse kasulik naaber, sooja vee ja külmkapi tegi meil ka korda :D Nüüd istume suletud uste ja akendega ning meil on väga mõnus olla ja enam ei pea isegi igavlema, sest maailm on meie toas tagasi!

Zakynthos

Ma läksin Violeta ja tema perega, kes oli talle siia külla sõitnud, Zakynthose saarele. Meid oli kokku 6 – mina, Violeta, tema kaks nõbu ning ema ja isa. Sõit algas reede varahommikul. Ostsime linnast piletid bussile, mis meid Kilini linna viiks ning samuti praamile, mis Kilinist väljub. Olime õigeagselt, ehk juba enne aega piletikontori ukse taga ootamas, mil see avatakse. Tänaval oli päris palju inimesi ootamas. 8.30 oleksid pidanud uksed lahti olema, aga müüjad hilinesid 10 minutit. Buss, mis meid Kilinisse viis, tuli piletimüügipunkti ukse ette, hilinedes 15 minutit.

Praami väljumisaeg õnneks väga ei hilinenud, ehk 5 minutit, sõit kulges viperusteta. Aga kui Zakynthose linna jõudsime, hakkas üks suur segadus pihta. Me tahtsime teha laevareisi saare vaatamisväärstuste juurde. Oli mitmeid variante, näiteks 8 tunnine reis ümber saare ja siis erinevad reisid erinevate objektidega. Meie tahtsime näha Laevahukurannikut ning Sinikoopaid. Kõndisime mööda linna kaldaäärset tänavat kõik bürood läbi, mis reise pakkusid. Ükski ei sobinud. Tervet päeva me ei tahtnud, osad reisid olid juba täiesti broneeritud, osad ei sõitnud järgmisel päeval, teised läksid kohtadesse, mis meie huviorbiiti ei jäänud. Kui olime kõik bürood läbi käinud otsustasime minna tagasi kõige esimesse, mis tundus kõige normaalsem. Aga siis oli büroo otsustanud minna siestat pidama. Kõndisime veel mitu korda nõutult mööda tänavat edasi tagasi, mööda kohvikutest ja restoranidest, mille kelnerid meid iga kord teretasid ja üritasid sööma kutsuda. Zakynthose saarel oli see üks suur nuhtlus. Iga restorani ees oli väljas mees, kes, nähes tänaval inimesi, hakkas hõiskama kui head ja kõige paremad söögid neil on, vehiti kätega ning tehti igasuguseid imetrikke, rääkimata praktiliselt füüsilisest restorani sisse tõmbamisest.

Kuumusest ja päikesest kurnatuna läksime tühjade kätega bussipeatusesse, mis pidi meid naaberlinnakesse sõidutama, kus asus meie kaunis hotell. Buss hilines 15 minutit. Pisikese linna nimi, kus hotell asus, oli Argasi. Buss sõitis sinna 10 minutit ning peatus täpselt hotelli ees. Esmakordselt elus sain nautida lõunamaist välibasseiniga hotelli. Peaaegu igal eestlasel on pildid, kuidas ta kuskil lõunamaa hotelli (umbes Sharm el Sheik ja Kanaari saared ja muu siuke) basseinis ujub ja päevitab. Nüüd on minul ka!

Viskasime mõneks minutiks voodite peale pikali, et suurest kurnatusest ja päiksepistest toibuda. Pärast suundusime ühte kohta sööma, kus pidime järjekordselt pettuma. Tellisime pita souvlaki´d ja frappe´d igale ühele. Frappe sain ainult mina, see maitses kohutavalt, ning pita´d olid liiga vürtsikad. Kui teised olid teada saanud kui halb oli frappe, ei hakatud enda omi taga otsima. Võtsime kõigile lihtsalt vett juurde.

Hotellist öeldi, et lähedal on üks büroo, mis teeb laevareise. Suures lootuses läksime sinna küsima, ehk neil on midagi järgmiseks päevaks. Öeldi, et on terve saare reis, kõige paremal laeval, kus on ka bassein tekil. Buss tuleb büroo ette ja viib meid Zakynthose linna laeva peale. Olime väga õnnelikud, et saame nii lihtsalt kohe kodu ukse eest reisile. Olime ennem arvestanud, et peame hotellist umbes kell 7 lahkuma, et Zakynthosesse minna ja sealt kruiise otsima või siis sõitma teistesse linnadesse, kust oleks lihtsam mõni väike paat saada ja sellega kuskilegi sõita. Aga õnn meid sellel päeval näha ei tahtnud. Müüja tippis arvutisse juba meie nimed sisse, siis tegi suured silmad ja ütles: „Ma ei suuda seda uskuda, terve laev on homseks ära broneeritud! Praegu ei ole veel isegi tipphooaeg!“ Meie õnnelik tuju kukkus kolinal kuristikku. Müüja soovitas meil jääda pühapäevani, võtta reis sellel päeval. Meil oli aga hotell ainult üheks ööks ning ei raatsinud riskida ka pühapäeva õhtul viimasel minutil tagasi tulemisega, sest perekond pidi esmaspäeval Rumeeniasse tagasi sõitma. Küsisime, kas selles linnas on veel mõni büroo, müüja pikapeale venitas, et noh, natuke maad edasi on veel üks, meie konkurent. Võite ju sealt kah proovida. Läksime, aga tulemus oli see, et laupäevasel päeval ühtegi laeva sealt ei läinud, sest toimus streik või midagi sellist. Samuti sooviati pühapäevaks jääda. Lisaks öeldi, et pole mõtet järgmisel päeval Zakynthosest midagi otsida, sest me ei leia niikuinii midagi, kompaniid on samad. Sellel hetkel mõtlesime juba, et peame jääma ka pühapäevaks või siis laupäeval sõitma kuskilegi teise linna paati otsima. Õhtul jalutasime veel veidi linna peal ringi, leidsime uue büroo, kus pakuti jälle reise, kuid ainult pühapäevaks. Sealt öeldi, et kuskilt mujalt väiksest linnast või sadamast ei ole ka võimalik paate saada, sest kõik nad alluvad tegelikult nendele kruiisibüroodele. Mõtlesime, et kuidas meil küll sellel päeval ei vea. Loivasime nõutult hotelli poole tagasi, kuid ühe juhusliku peapööramisega märkasin ma üle tee veel ühte bürood, kus me käinud ei olnud. Mõtlesime, et ah, astume sisse, küsida võib ju ikka, olles ise juba igasuguse lootuse kaotanud. Kell oli täpselt 22, kellaaeg, mis bürood kinni pannakse, aga meie ees olid veel ühed ostjad. Saime ka jutule. Küsisime lihtsalt, kas teil on MIDAGIGI järgmiseks päevaks, mis siit väljub. Ümbersaare reis oli välja müüdud. Kuid täiesti imekombel õnnestus meil saada kruiis Laevahukurannik ja Sinikoopad! Hind oli küll sama, mis terve päeva kruiisil (umbes 20 euri), meie kruiis kestis 4h, ning kohti oli ainult õhtusele sõidule. Aga vähemalt saime selle, mida alguses olime tahtnud ning büroost välja astudes avastasime, et see on meie hotellist üle tee! Kuidas me seda ennem ei märganud... Olime üliõnnelikud ning läksime surmväsinutena magama. Ma tahtsin enne magamist veel basseinis ujuda, et oma raskest päevast valutavat selga kosutada. Hakkasin juba sisse hüppama kui mulle ütlema tuldi, et bassein on juba mürki täis lastud ja nüüd enam ujuda ei saa. Alles järgmisel hommikul.

Magasin Violetaga ühes toas. Ta on harjunud müra sees magama jääma, jätab alati teleka käima, muidu magama ei jää. Selles toas ei olnud telekat ning ta vähkres ja sehkendas ja rääkis kogu aeg. Ma pidin talle eesti keeles laulu laulma, et teda magama suigutada :D

Meie paadikesse mahtus bussitäis rahvast. Nagu ikka, olid alguses kõik elevil ja tegid pilte, sahmisid ringi, aga kui nad teada said, et sihtpunkti jõudmiseks läheb veel tund aega, rahunesid nad maha. Väikses rannasopis, kuhu pääsebki ainult mere kaudu, asus kaldale uhutud uppunud laev. See ei olnud mingi vanaaegne puust purjekas, kuid nägi sellegipoolest väga vana välja. Üleni roostetanud, metallist ning äärmiselt lagunenud. Uitasin veidikene laevas ringi ka, küllaltki muinasjutuline tunne tekkis. Umbes nagu kariibimere piraatides :D

Rand ei olnud liivane, vaid kivine, kuid need kivid olid äärmiselt pisikesed, jättes kaugelt vaadates liiva mulje. Teisisõnu liiv ongi kogum hästi väikestest kivikestest, aga need olid ikka natuke liiga suured.

Vesi oli nagu basseinis. Täpselt sama soe ja täpselt sama läbipaistev. Meie laev läks päris kaldasse, alla saime redeli kaudu, jalakesed sulpsasid vette kui sellelt maha hüpati.

Kõigepealt läksingi ujuma. Äärmiselt mõnus oli ujuda basseinivees, millel loksusid lained, mis ei haisenud kloori järgi ning mida ei ümbritsenud igavad valged seinad vaid hoopis pisike maaliline kaljune lahesopp, kuhu troopilised tormid olid paisanud hukkunud laeva.

Peatusime selles kohas tund aega ning sõitsime edasi Sinikoobaste juurde. Põhimõtteliselt olid koopad samasugused nagu Capri saarel, kui keegi teab. Selle suure laevaga neile sisse ei saanud minna, aga meid viidi kaljude lähedale, kus saime laevalt vette hüpata. Muidugi ei jätnud ma seda harukordset võimalust kasutamata. Sulpsasin vette ning ujusin kaljude vahel. Ma ei tea kui sügav see vesi seal oli, laeva ankrut tõmmati küll päris tükk aega üles, aga vesi oli nii läbipaistev, et põhi paistis vägagi detailselt kätte. Põhjas ei olnud muud kui liiv, mõned laigud tumedat taime ning pisikesed kalakesed ujumas. Meie laeva põranda sees olid klaasist aknad, niiet oli võimalik ilusti merepõhja uurida.

Tagasi linna jõudes seisime jälle silmitsi suure probleemiga. Kust saada tagasisõidu piletid Patrasse? Küsisime politseiniku käest informatsiooni. Oli võimalus osta praamipilet sealt lähedalt ning bussipilet hiljem bussist Kilinis. Aga see ei olnud kindel variant. Parem oli osta bussijaamast nii praami kui bussipiletid korraga. Kuid me ei teadnud täpselt kus bussijaam asub, kaardi pealt vaadates oli see linnast väljas kuskilgi mäe otsas ja mingit normaalset suurt teed sinna ka ei viinud. Meil oli umbes poolteist tundi praami väljumiseni. Otsustasime, et ei hakka aega raiskama bussijaama otsimise peale ning seadsime kiired sammud praamipiletite müügikohta. Jõudes sinna soovitati meil tungivalt minna bussijaama, juhatati kätte suund ja öeldi, et see tegelikult väga kaugel ei ole. Ainult natukene kaugel. Näis, et praamipiletit meile müüa ei tahetud, seega ei jäänud meil muud üle kui bussijaam üles otsida. Küsisime iga ettejuhtuva inimese käest teed, mis kulges käänuliselt ülesmäge, meenutades kitsekarjateed või midagi sellist... Lõpuks silmasime teeviitasid, mis osutasid „Central Bus Station“. Mõtlesime naljaga, kuidas saab olla Central sellises asukohas, kuskil mäe otsas kuhu ei vii isegi normaalset teed. Kuid natukese aja pärast olimegi bussijaamas. Saime oma piletid kätte ning selgus, et poole tunni pärast läheb sealtsamast buss sadamasse praamile ja pärast Patrasse. See oli väga hea, kuid Violeta vanad vanemad olid jäänud sadamasse ootama, mil meie piletitega saabuksime. Nüüd pidi Violeta veel neile järgi minema ja nad kohale tooma. Aga õnneks saime kõik ilusti õigel ajal ära organiseeritud, niiet aega jäi veidi ülegi.