Nüüd siis kauaoodatud jutuke haigla kohta. Ausalt, ega ei olegi eriti midagi rääkida. Minu kogemustepagas täitus minimaalselt. Kuid midagi siiski. Ma oskan nüüd jalga kipsi panna, põlveliigesesse hüalüroonhapet süstida, õmblusi ja klambreid eemaldada. Tõenäoliselt tunneksin röntgenpildil ära osteoartriidi ning oskaksin hinnata, kas esimese ja teise kaelalüli vahel on dislokatsioon/murd. Silm seletab paremini erinevaid luumurde röntgenpildil.
Nagu juba eelnevalt mainitud oli mul probleeme oma juhendajaga. Probleem seisnes selles, et mul ei õnnestunudki temaga kohtuda. Igal hommikul käisin sekretäri juures. Koputasin uksele, astusin sisse ning selle peale küsis sekretär: "What?". Et mida sa siit otsid... Kuigi ta ise oli mulle eelnevalt öelnud, et ma pean igal hommikul ja pärastlõunal tema juurde minema ning allkirja kuhugile panema. Ühtegi allkirja ma hiljem ei pannud, ainult siis kui tudengitega koos loengutes käisin.
Ühesõnaga, küsisin sekretäri käest, et kus minu juhendaja on ja mida ma täna tegema pean jne. Vastuseks sain, et juhendaja pole praegu saadaval, tule tagasi pärastlõunal, praegu mine sinna kuhu ise tahad. Kui pärastlõunati tagasi tulin, oli sekretär enamasti kas kadunud või juba koju läinud.
Mõned päevad tagasi õnnestus mul oma juhendajat näha. Aga ainult näha! Sain infot, et ta oli hommikupoolikul operatsioonil ning pidi kell 10 kliinikusse tulema. Ootasin teda kliinikus, ta saabus vist kell 13. Läksin ruumi, kus ta rääkis patsiendiga ning ootasin, et see patsient minema läheks ning tekiks paus tere ütlemiseks, või siis et ta ise pööraks mulle tähelepanu ning seletaks, mis hetkel toimub. Aga ei. Ta isegi ei vaadanud minu poole. Passisin seal veidi aega, kuid siis sai mul hing täis ning tulin tulema. Ilmselgelt olen ma siin kõigil nuhtluseks kaelas, sest nad on nii laisad, et ei viitsi minuga tegeleda ja kõike tõlkida, samuti ei oska nad eriti hästi inglise keelt. Kui mina püüdlikult kõik oma tunnid haiglas ära olen ning mõnikord ka veidikene kauem üritan olla, et midagigi huvitavat näha ning oma eelmisi puudumisi kompenseerida, ütlevad nad, et ega sa ei pea siin olema, võid vabalt randa minna ära. Ühesõnaga, et saaks ainult lahti minust.
Mõni arst on tore ka, teeb nalja ning on sõbralikum. Enamasti on need residendid. Sellel põhjusel veetsingi suurema osa ajast nende seltsis. Kuid residendid oskavad ka imelikult käituda. Üks nendest lubas minuga kohvile minna, et juttu ajada ning oma inglise keelt harjutada, mida ta polnud enne minuga kohtumist enam 16 aastat rääkinud. Leppisime pidevalt kokku, et ta helistab samal õhtul ja siis lähme. Aga kogu aeg ta saatis sõnumi, et ta on nii väsinud ja nii palju tööd ja ei jõua jne. Ning viimane sõnum, mis temalt sain: "tere õhtust KAIRI! Alles nüüd jõudsin koju. Pean midagi sööma, sest olen nälginud, siis ma lähen magama (sest ta oli terve eelmise öö eksamiks õppinud), ma olen väga väsinud. Ma luban, et homme lähme dringile. Palun vabandust, Kairi :( Kena õhtut sulle. NÄEME HOMME!!!" Muidugi ei võtnud ta järgmisel päeval ühendust ning üldse enam mitte kunagi. Lisaks sellele jättis ta mind üks kord ootama arstide tuppa, sain aru, et pärast lähme kuskilegi juttu ajama. Ta läks ära ja ütles, et tuleb tagasi. Ma ootasin ja ootasin, tegin facebookis aega parajaks. Seepeale ütles üks teine resident, et miks sa siin passid, ega sa ei pea siin olema, võid vabalt ära ka minna. Ma siis läksin. Kui ma kliinikus ükskord vastuvõtte jälgisin, ütles ta samuti, et tuleb tagasi. Teda ei tulnud tund aega ning siis saabus minu lõunasöögi aeg ning ma ei näinudki teda enam. Väga veider inimene :P
Eile lasin oma sertifikaadi ehk diplomi, et olen siin edukalt praktiseerinud, allkirjastada ühel suvalisel residendil. Seal oli küll kirjas, et olen läbinud praktika oma juhendaja järelvalve all ning siis oli vaja juhendaja nime ja allkirja. Aga kuna minul juhendajat ei olnud, kõlbas ükskõik kes.
Kuna nüüd on mul diplom taskus otsustasin täna mitte haiglasse minna. Lähen selle asemel Violetaga randa, nagu arstid mulle kogu aeg soovitasid.
Hommikul vara lahkus mu toaaslane, nüüd saan korralikku voodisse ümber kolida, ei pea enam sellel krigiseval välivoodil otse konditsioneeri all olema. Öösiti käis meil võistlus, kordamööda lülitasime konditsioneeri sisse ja välja. Tema sisse, mina välja. Mulle puhus peale ja oli külm, tema lämbus palavusest.
Minu kolleegide kogemused siinsest välisvahetusest olid veidikene paremad, enamustel olid juhendajad ning nad õppisid rohkem ning kogu asi oli organiseeritum. Kuid kohaliku välisvahetuse organisatsiooni tööga ei olnud keegi rahul. Kohtusime lõpuks tüdrukuga, kes pidi siin kõige eest vastutama. Ta tõi meile sertifikaadid. Küsis tagasisidet ka, rääkisime kõik oma hingelt ära. Üks tüdruk ütles, et ta oli väga lähedal sellele, et oleks tema peale karjunud :D
Nüüd veidike haigla ülesehitusest ning toimimispõhimõtetest. Haigla oli nagu haigla ikka. Muidugi kulunum ning tehnikavaesem kui meil. Arvuteid nad ei kasuta, röntgenpildid võtab iga patsient kodust kaasa kui arsti juurde tuleb. Kunagi ei tulda arsti vastuvõtule üksinda. Vähemalt 1 või 2 sugulast on alati kaasas. Isegi kui patsient ei ole väga vana ega väga noor.
Kliiniku ega erakorralise vastuvõtu jaoks ei pea nad visiiditasu maksma. Aga kui on vaja teha röntgen või täielik vereanalüüs, peab patsient selle ise maksma. Tervisekindlustuselt saab ta tagasi 75 %. Täielik ja põhjalik vereanalüüs maksab 100 eurot. Röntgenpildi tegemine oli vist umbes 5 eurot kui õigesti mäletan.
Arstidel on kombeks patsientide pakutud raha vastu võtta, kuigi nad seda teha ei tohi. Isegi kui keegi peaks kaebama arsti peale, et ta on raha vastu võtnud, on arst alati kaitstud, sest tal on näiteks valitsuses või kohtus mõni tuttav või kaitseb teda mingi muu meetod. Ning keegi ei julge arstide peale kaevata, sest muidu järgmine kord teda ehk ei ravita.
Igas ruumis on kristlik ikoonipilt ning haigla kõrval ilus kabel, meenutab kirikuid Santorini saarel.
Mida pruunimaks ma päevitusin seda tihedamini peatati mind haigla koridorides ja küsiti midagi kreeka keeles. Ma vastasin kreeka keeles vastu, et ma ei saa aru. Siis nad vaatasid suurte silmadega otsa, vist omaette mõeldes, mismõttes ei saa aru kui ma küsin, kus asub kohvik. Üleüldse saatsid mind kogu aeg väga pikad pilgud. Kindlasti sellepärast, et ma olen teistsugune ja hämmastavalt pikk siinse elanikkonna jaoks, aga ometigi kõnnin teadja ning tähtsa näoga kindlameelselt valges kitlis mööda haiglat ringi.
Kokkuvõttes ei kahetse ma midagi. Iga kogemus on väärtus omaette, olgu hea või halb. Elus ei tohi kahetseda mitte midagi, mis tehtud. Kahetsema peab asju, mis on jäänud tegemata!
Nagu juba eelnevalt mainitud oli mul probleeme oma juhendajaga. Probleem seisnes selles, et mul ei õnnestunudki temaga kohtuda. Igal hommikul käisin sekretäri juures. Koputasin uksele, astusin sisse ning selle peale küsis sekretär: "What?". Et mida sa siit otsid... Kuigi ta ise oli mulle eelnevalt öelnud, et ma pean igal hommikul ja pärastlõunal tema juurde minema ning allkirja kuhugile panema. Ühtegi allkirja ma hiljem ei pannud, ainult siis kui tudengitega koos loengutes käisin.
Ühesõnaga, küsisin sekretäri käest, et kus minu juhendaja on ja mida ma täna tegema pean jne. Vastuseks sain, et juhendaja pole praegu saadaval, tule tagasi pärastlõunal, praegu mine sinna kuhu ise tahad. Kui pärastlõunati tagasi tulin, oli sekretär enamasti kas kadunud või juba koju läinud.
Mõned päevad tagasi õnnestus mul oma juhendajat näha. Aga ainult näha! Sain infot, et ta oli hommikupoolikul operatsioonil ning pidi kell 10 kliinikusse tulema. Ootasin teda kliinikus, ta saabus vist kell 13. Läksin ruumi, kus ta rääkis patsiendiga ning ootasin, et see patsient minema läheks ning tekiks paus tere ütlemiseks, või siis et ta ise pööraks mulle tähelepanu ning seletaks, mis hetkel toimub. Aga ei. Ta isegi ei vaadanud minu poole. Passisin seal veidi aega, kuid siis sai mul hing täis ning tulin tulema. Ilmselgelt olen ma siin kõigil nuhtluseks kaelas, sest nad on nii laisad, et ei viitsi minuga tegeleda ja kõike tõlkida, samuti ei oska nad eriti hästi inglise keelt. Kui mina püüdlikult kõik oma tunnid haiglas ära olen ning mõnikord ka veidikene kauem üritan olla, et midagigi huvitavat näha ning oma eelmisi puudumisi kompenseerida, ütlevad nad, et ega sa ei pea siin olema, võid vabalt randa minna ära. Ühesõnaga, et saaks ainult lahti minust.
Mõni arst on tore ka, teeb nalja ning on sõbralikum. Enamasti on need residendid. Sellel põhjusel veetsingi suurema osa ajast nende seltsis. Kuid residendid oskavad ka imelikult käituda. Üks nendest lubas minuga kohvile minna, et juttu ajada ning oma inglise keelt harjutada, mida ta polnud enne minuga kohtumist enam 16 aastat rääkinud. Leppisime pidevalt kokku, et ta helistab samal õhtul ja siis lähme. Aga kogu aeg ta saatis sõnumi, et ta on nii väsinud ja nii palju tööd ja ei jõua jne. Ning viimane sõnum, mis temalt sain: "tere õhtust KAIRI! Alles nüüd jõudsin koju. Pean midagi sööma, sest olen nälginud, siis ma lähen magama (sest ta oli terve eelmise öö eksamiks õppinud), ma olen väga väsinud. Ma luban, et homme lähme dringile. Palun vabandust, Kairi :( Kena õhtut sulle. NÄEME HOMME!!!" Muidugi ei võtnud ta järgmisel päeval ühendust ning üldse enam mitte kunagi. Lisaks sellele jättis ta mind üks kord ootama arstide tuppa, sain aru, et pärast lähme kuskilegi juttu ajama. Ta läks ära ja ütles, et tuleb tagasi. Ma ootasin ja ootasin, tegin facebookis aega parajaks. Seepeale ütles üks teine resident, et miks sa siin passid, ega sa ei pea siin olema, võid vabalt ära ka minna. Ma siis läksin. Kui ma kliinikus ükskord vastuvõtte jälgisin, ütles ta samuti, et tuleb tagasi. Teda ei tulnud tund aega ning siis saabus minu lõunasöögi aeg ning ma ei näinudki teda enam. Väga veider inimene :P
Eile lasin oma sertifikaadi ehk diplomi, et olen siin edukalt praktiseerinud, allkirjastada ühel suvalisel residendil. Seal oli küll kirjas, et olen läbinud praktika oma juhendaja järelvalve all ning siis oli vaja juhendaja nime ja allkirja. Aga kuna minul juhendajat ei olnud, kõlbas ükskõik kes.
Kuna nüüd on mul diplom taskus otsustasin täna mitte haiglasse minna. Lähen selle asemel Violetaga randa, nagu arstid mulle kogu aeg soovitasid.
Hommikul vara lahkus mu toaaslane, nüüd saan korralikku voodisse ümber kolida, ei pea enam sellel krigiseval välivoodil otse konditsioneeri all olema. Öösiti käis meil võistlus, kordamööda lülitasime konditsioneeri sisse ja välja. Tema sisse, mina välja. Mulle puhus peale ja oli külm, tema lämbus palavusest.
Minu kolleegide kogemused siinsest välisvahetusest olid veidikene paremad, enamustel olid juhendajad ning nad õppisid rohkem ning kogu asi oli organiseeritum. Kuid kohaliku välisvahetuse organisatsiooni tööga ei olnud keegi rahul. Kohtusime lõpuks tüdrukuga, kes pidi siin kõige eest vastutama. Ta tõi meile sertifikaadid. Küsis tagasisidet ka, rääkisime kõik oma hingelt ära. Üks tüdruk ütles, et ta oli väga lähedal sellele, et oleks tema peale karjunud :D
Nüüd veidike haigla ülesehitusest ning toimimispõhimõtetest. Haigla oli nagu haigla ikka. Muidugi kulunum ning tehnikavaesem kui meil. Arvuteid nad ei kasuta, röntgenpildid võtab iga patsient kodust kaasa kui arsti juurde tuleb. Kunagi ei tulda arsti vastuvõtule üksinda. Vähemalt 1 või 2 sugulast on alati kaasas. Isegi kui patsient ei ole väga vana ega väga noor.
Kliiniku ega erakorralise vastuvõtu jaoks ei pea nad visiiditasu maksma. Aga kui on vaja teha röntgen või täielik vereanalüüs, peab patsient selle ise maksma. Tervisekindlustuselt saab ta tagasi 75 %. Täielik ja põhjalik vereanalüüs maksab 100 eurot. Röntgenpildi tegemine oli vist umbes 5 eurot kui õigesti mäletan.
Arstidel on kombeks patsientide pakutud raha vastu võtta, kuigi nad seda teha ei tohi. Isegi kui keegi peaks kaebama arsti peale, et ta on raha vastu võtnud, on arst alati kaitstud, sest tal on näiteks valitsuses või kohtus mõni tuttav või kaitseb teda mingi muu meetod. Ning keegi ei julge arstide peale kaevata, sest muidu järgmine kord teda ehk ei ravita.
Igas ruumis on kristlik ikoonipilt ning haigla kõrval ilus kabel, meenutab kirikuid Santorini saarel.
Mida pruunimaks ma päevitusin seda tihedamini peatati mind haigla koridorides ja küsiti midagi kreeka keeles. Ma vastasin kreeka keeles vastu, et ma ei saa aru. Siis nad vaatasid suurte silmadega otsa, vist omaette mõeldes, mismõttes ei saa aru kui ma küsin, kus asub kohvik. Üleüldse saatsid mind kogu aeg väga pikad pilgud. Kindlasti sellepärast, et ma olen teistsugune ja hämmastavalt pikk siinse elanikkonna jaoks, aga ometigi kõnnin teadja ning tähtsa näoga kindlameelselt valges kitlis mööda haiglat ringi.
Kokkuvõttes ei kahetse ma midagi. Iga kogemus on väärtus omaette, olgu hea või halb. Elus ei tohi kahetseda mitte midagi, mis tehtud. Kahetsema peab asju, mis on jäänud tegemata!
Kui Sa ka kunagi suureks(arstiks) saad - never ever ära tee oma õpilastele Kreekat!!!
ReplyDeleteHiljuti kirjutas Postimees, et arstitudengitele hakatakse käitumist ja suhtlemist õpetama.
Edu viimasteks päevadeks. Ütle oma juhendajale ikka by-by ka.