Ikka veel vajab harjumist

Eile õhtul saime omale sooja vee ja külmkapi tööle. Küsisime naabritüdruku käest, mismoodi see värk käib ning ta tuli ja lülitas meil vajalikud elektrinupud sisse. Olime üliõnnelikud. Nagu näha, päev-päevalt hakkavad asjad tasapisi tööle.
Õhtul helistas Polyxeni ja kutsus välja. Ta tuli oma sõbrannaga meile autoga järgi. Võtsime naabritüdruku ka kaasa. Alguses läksime linnas ühte kõige ägedamasse kohta, mis ma üldse elu sees näinud olen. Baar, mis oli sisustatud nagu oleks tuba, aga tegelikult oli see hoopis sisehoov, kus kasvasid palmid, põõsad, põlesid küünlad, mängis muusika, erinevad baarid pakkusid joogipoolist ning rahvas oli kõik võimalikud kohad endale istumiseks ära haaranud, niiet me ei saanud sinna kahjuks jääda. Aga baari kujundus oli tõesti viimase peal. Väga hubane tunne kõndida taimede vahel ja tähistaeva all mõnusas sumedas öös. Sissetuleku juures oli suur peegel, selle ees vanaaegne puust kummut ning peal põlemas küünal. Baari kõige tagumises osas oli ümmargune bassein, mille keskel kasvas palm. Vapustav.
Linnas olime kokku saanud veel portugali ja rootsi tudengitega ning meid oli jälle kokku 7 ühes autos. Sõitsime mere äärde rannabaari. See oli ka oma kujunduselt väga äge. Istusime randa ühe bangola alla, mille küljes põlesid küünaldega laternad. Ranna ala oli veel sisustatud laudade ja toolidega, millel samuti küünlad põlemas. Tellisime endale Sangriat, mis suure üllatusena maksis klaasike 5 euri. Aga vähemalt toodi meile lõputul hulgal popkorni tasuta. Nii kui kauss tühjaks sai, toodi uus. Sain sellest kõhu täis süüa :D
Rannas oli sellel õhtul päris jahe tegelikult, olin ka ainult kleidikesega. Violeta (naabritüdruk) tahtis minna kluppi. Talle tulid järgi 2 rumeenia sõpra autoga, läksin kaasa. Sõitsime teise kohta mere ääres, mida kutsutakse Rio. Seal on tänav otse kaldal, kus on kõik klubid üksteise kõrval. Vali millist tahad. Parkimisega olid tõsised probleemid. Nädalavahetuseti valitseb seal kaos. Kreeklastele tohutult meeldib pidutseda. Tavaliselt nad alustavad umbes 1 või 2 paiku öösel ja lõpetavad kell 6-8 hommikul. Läksime klubisse nimega Villa Mercedes, mis on siin üks parimatest. Päris uhke nägi välja ka. Rahvas hakkas sisse tulema kella 2 paiku hästi palju ning kella 3ks oli puupüsti täis. Niiet polnud kohta kus olla. Seisime baarileti ääres terve see aeg ja õõtsusime muusika taktis, tantsimiseks ruumi polnud. Kreeka klubides ei olegi tantsupõrandat. Mingi hetk sai mul sellest õõtsumisest juba tõsiselt villand. Samuti olin piisavalt näinud kreeka inimesi. Naised on tõeliselt ekstravagantsed. Väga uhkelt ja seksikalt riides kõik, hullult meigitud ja värki. Mõnelt ei saanud minagi silmi ära. Tundsin ennast ikka täielikult võõramaalasena :D Õnneks olid Violeta meetrised kontsad tema jalgu piisavalt väsitanud ja mul õnnestus ka telepaatiliselt poistele sisendada, et on aeg koju minna. Kuigi kell oli alles 4. Vahepeal ma vaatasin kella ja mõtlesin, appi, ma pean siin veel nii kaua kannatama, sest nad ju ei kavatse enne hommikut lõpetada. Õnneks saime ilusti autoga koju ja ma ei pidanudki aknast sisse ronima, Rhea ärkas üles ja tegi mulle ukse lahti.
Hommikul tõusin kell pool 1 ja ei kuulnudki kuidas Rhea oli ära läinud. Täiesti veider. Ma olen tavaliselt väga kerge unega. Ta oli mulle võtmed jätnud. Ma ei tea kuhu ta läks. Ise otsustasin linna sõita ja seal ringi jalutada. Mul polnud tegelikult õrna aimugi, kus ma pean maha minema. Kui kõik teised olid juba bussist lahkunud, viskas bussijuht mu järgmises peatuses maha. Nüüd oli probleem selles, et ma ei teadnud, kust peaks see buss tagasi kodu juurde minema. Arvasin, et kui sellest samast peatusest peale lähen, siis saan tagasi ka. Tundus loogiline. Ootasin tagasitulles samas peatuses. Kui buss saabus, lehvitasin käega, et tahan sisse, kuid peatuses hakkas juht midagi seletama, millest ma aru ei saanud. Lõpuks jõudsime järeldusele, et see buss tänaseks lõpetab ja selle peale enam ei saa. Õnneks oskas bussijuht öelda nii palju, et kolm tänavat edasi on teine peatus, kust peab minema peale. Läksin sellele tänavale, aga bussipeatust ma ei märganud kuskil. Kuid minu terav silm märkas ühes kohas noori seismas. Veelgi tähelepanelikumalt vaadates nägin neil käes ka bussipileteid. Mõne hetke pärast ilmestus ka bussipeatuse märk, mis oli pahupidi keeratud. Siin on bussipeatused märgitud ainult pisikese bussi pildiga, aga mis numbrid selle peatuse all peatuvad ja mis kellaaegadel, seda teab ainult vanajumal ise. Tuli buss number 2, selle peale ma ei julgenud minna, läksin ikka õige peale, number 6. Sõitsin ja sõitsin ning ühel hetkel avastasin ennast haigla eest. Aga kuhu jäi minu peatus, mis pidi olema poolel teel haiglasse? Ma vaatasin kogu aeg tähelepanelikult aknast välja ja ma usun, et õige koht ei saanud mul kahe silma vahele jääda. Mõtlesin, et okei, äkki ta nüüd keerab tagasi ja läheb sama teed pidi, mis ta haiglast linna sõites läbib niiet ma saan oma kodupeatusesse. Aga ei, sõitis hoopis randa, tegi tiiru seal ära ja oli jälle haigla ees. Vaatasin, et inimesed, kes rannast peale tulid seal maha ei läinud, järelikult peab buss tagasi linna viima. Samas, siin on veel selline buss, mis on ka number 6 ja näeb samasugune välja ja teeb ainult tiiru haigla-rand-haigla. Ja buss number 6, mis sõidab linn-haigla-linn. Ma ei saa aru. Nüüd olin järsku sattunud linnast randa bussiga number 6 ja minu peatust vahepeal polnud kuskil. Istusin pahura ja väsinud näoga bussis, endal tunne, et varsti langen vedelikupuudusest hüpovoleemilisse šokki ning mõtlesin, mida ma siis teen, kui avastan ennast järgmisel hetkel jälle linnast. Olles sõitnud sellesama bussiga juba tund aega terendas nurgal tuttav koht. Kargasin püsti ja vajutasin stopp nuppu. Minu kodupeatus! Olin nii õnnelik.