Lossipäev

Pühapäeval lesisin mõnuga kaua voodis ja kui ma ükskord püsti sain, pidin kähku tegutsema. Sain teada, et Violeta ja nõbud lähevad Patra lossivaremetesse. Tundsin endas piisavalt energiat olevat ning tahtsin väga kaasa minna. Kuid hetkel, mil hommikusöök sai söödud, riided selga ning minek trepist alla, tundsin, kuidas maailm hakkas ümber minu pöörlema. Iga hetk oli tunne, nagu kukuks kohe minestades maha. Mõtlesin, et kas tõesti on nüüd minu kord kätte jõudnud. Tartus haiglas on meie rühmast juba enamus tüdrukuid mõne protseduuri jälgimise ajal ära minestanud. Olime juba bussis ning mul ei jäänud muud üle kui vapralt vastu pidada. Teekond varemeteni ülesmäge lõõskava päikese all ning ümber minu kõikuvate majadega oli äärmiselt raske. Üpriski mäe otsas oli koht, kust sai joogivett võtta, keerasin kraani lahti ja panin pea sinna alla. Enesetunne sellest paremaks ei läinud, olin lihtsalt veel märjem kui enne. Lossi jõudes muutus minu halb enesetunne ülevoolavalt rõõmsaks, kuid maapind kõikus ikka veel jalge all. Olin nagu purjus. Varemetest avanes väga kaunis vaade kogu linnale, mägedele ning merele. Mu silmad ahmisid seda pilti nagu janune kaamel kõrbes vett.

Me tahtsime peale varemeid üles leida seda ilusat sisehooviga pubi, et seal kosutav kohv hinge alla saada. Tegime miljon tiiru ümbruskonnas, mäest üles ja mäest alla, küsisime paljude inimeste käest teed, aga ometi me ei jõudnud sinna. Miskipärast olin kõige entusiastlikum ning energiat täis, mööda kuumi tänavaid kõige ees vudimas. See on huvitav fenomen, ületades teatud kurnatuse piiri, on võimalik saavutada tohutu energialaks, ületades teatud nälja piiri on võimalik veel pikka aega ilma söömata end hästi tunda. Loobusime pubi otsimisest ning läksime tagasi alla linna sööma, kõige paremasse kohta, kus souvlakisid pakutakse. Oli tõesti väga hea. Frappet jõime teises kohas. Selle nimi oli Big Ben ja asus kõige prominentsemal ostutänaval. Sisekujunduse poolest ei meenutanud ta ühestki küljest Londonit. Hiljem mõtlesin, et oleksin võinud sealsete töötajate käest küsida, miks on pandud selline nimi, aga nagu selgus, poleks ma niikuinii normaalset vastust saanud, sest nad ei osanud eriti inglise keelt. Istusime ainukeste klientidena lauda, meile toodi kohe kannude kaupa tasuta vett, mis kulus vägagi marjaks ära. Tellisime frappe´d mis maksid 4 euri, äärmiselt kallis, aga see koht oli ka ülimalt luksuslik. Pealekauba toodi meile veel keeksi ning mõne aja pärast pisikesed pitsid Baileys´t, bossi poolt, kes baarileti vastas istus. Olime väga meelitatud. Hiljem läksin töötajate ja bossiga juttu ajama. Küsisin, miks siin ei ole üldse kliente. Vastati, et siin käivad ainult rikkad kreeklased õhtuti istumas, turistide jaoks on see koht liiga kallis. Sellepeale sain teha tähtsa näo ja öelda: „aga meie oleme rikkad turistid.“ Mulle väga meeldis selles kohvikus, tundsin ennast kui kodus. Noh, minu hing tundis ennast kui kodus. Ta tunneb ennast alati nagu kodus kui näeb midagi eriti ilusat ja luksuslikku ning kui ta seda saab, on tunne sama, kui pikka aega kodu otsinud rännuline lõpuks sinna jõuab. Umbes nagu Odysseus.

Olgugi et frappe oleks pidanud meid turgutama, olime peale pubi väga väsinud. Tänavad olid tühjad, kell oli 15. Kõige õigem mõte oli minna koju magama, nagu kohalik graafik ette näeb.

Tahtsime õhtul midagi teha ja linna tagasi minna, aga kuna meil ei olnud laupäevast saati internetti ning Violeta telefonil sai õigel ajal krediit ka otsa, ei olnud võimalik kellegagi ühendust võtta ning oma õhtu lõpetasime lauatennisega.

Nüüd on juba teisipäev ning internetist pole ei kippu ega kõppu. Kogu aeg käib mingi sehkendamine, Violeta helistab oma sõbrale Giannisele, see helistab oma sõbrale, kes on meie korterite omanik, omanik helistab interneti pakkujale jne. Sibin-sabin on aga tulemust ei ole. Nüüd on ainukeseks võimaluseks lähedal asuv kohvik, mis imekombel pakub ka wifi võimalust. Eile õhtul käisin seal esmakordselt. Meie kodukohvikud on põhiliselt kohalike inimeste vaba aja veetmise kohad. Need kohalikud inimesed ei ole eriti noored. Juba hommikul vara istuvad vanamehed kohvikutes ning jälgivad möödujaid. Ühtegi naist sel ajal kohvikutes märgata ei ole. Mida rohkem linna poole, seda nooremaks kohviku kontingent muutub. Aga nende tegevus seal jääb samaks – istuda tänaval kohviku ees ning jälgida mööduvaid naisi. Õhtuti näeb siinse ümbruskonna kohvikutes ka pereemasid, kes oma raskest tööpäevast lõõgastuma tulevad. Tundub, et mehed on neid päev otsa kohvikus oodanud. Samuti lisanduvad laudade vahele ning nende alla ringi jooksvad jõnglased. Minu internetikohvikus on sees 3 lauda ja väljas ka 3 lauda, hästi pisikest. Muusika on kreekapärane rahvamuusika, mis jutustab suurest südamevalust kaugel oleva armastuse pärast. Mul vedas, et ettekandja oli noor ning oskas inglise keelt. Leti taga olev naine oli arvatavasti tema ema, valmistas sööki ja muud.

Täna õhtul plaanime juba kambakesi selle kohviku ära sisustada, vot kui magus pakkumine on internett!

Aga kohvikul jääb täna õhtul kohviraha saamata, sest meile saabus internett! Veedame nüüd ülejäänud päeva mõnusasti toas, saame oma isu internetist jälle täis. Hetkel pole võimalik õue minna, sest see leitsak, mis sealt vastu lööb võtab silmapilgselt pildituks. Violeta aitas meil ka konditsioneeri tööle saada, ta on üldse kasulik naaber, sooja vee ja külmkapi tegi meil ka korda :D Nüüd istume suletud uste ja akendega ning meil on väga mõnus olla ja enam ei pea isegi igavlema, sest maailm on meie toas tagasi!