Hommikul ärgates ei olnud mul aimugi, kui keeruliseks mu päev kujuneda võib. Polyxeni viis mu ilusti autoga uude koju, koputasime uksele, mis pidi olema minu uks, kuid keegi ei vastanud. Serba ja Hollandi tüdrukud pidid juba sisse kolinud olema. Võtit ei olnud. Maria Christina, kes peaks siin kõige eest vastutama ei ole just kõige pädevam. Polyxeni helistas talle ja rääkis muret, M. C. vastas, et tema ei ole üldse praegu Patras ja ta ei tea midagi ja lülitas oma telefoni välja, et me teda rohkem keeruliste küsimustega tülitada ei saaks. Siis proovisime helistada ühele teisele kontaktisikule, kes pidi täna raamatukogus õppima. Tema ei vastanud. Otsustasime minna ülikooli ja otsida teda raamatukogust, äkki ta teab midagi või kedagi., kellele helistada. Raamatukokku jõudes avastasime, et selle uks on kinni ja kiri uksel teatas, et raamatukogu töötajad streigivad. Olime nõutud. Mõtlesime, et kasutaks siis vahepealset aega ära ja otsiks üles arsti, kes minuga peaks tegelema hakkama. Läksime ortopeedia osakonda, seal käis parajasti suurvisiit, niiet ootasime. Kui see läbi sai rääkisime sekretäriga ja osade arstidega. Kui nad minust teada said, läks seal lahti sumin nagu mesilasepesas. Arstid omavahel arutasid midagi, Polyxeni ütles, et nad räägivad minust. Keegi ei teadnud mitte midagi. Lõpuks otsustati juhatada mind 5. kursuse tudengite juurde, kellel ortopeediatsükkel käimas. Seal võttis üks tudeng mind enda hoole alla ja seletas, et ma pean nüüd nendega koos olema. Kaasa arvatud kreekakeelsetes seminarides. Hommikuti on neil loeng, siis on praktika osa, siis jälle loeng ning päev kestab 8.30 - 14.30. Võtsin oma kohvri ja asjad autost ning "kolisin" haiglasse. Sain ühte kappi lukku panna oma asjad. Mind juhatati ortopeedilisse vastuvõttu, kus arst võttis haiged vastu ja kus oli veel 2 tudengit. Passisin seal ja vaatasin patsiente. Üks tudeng tõlkis mulle olulisemaid asju, arst rääkis kah natuke inglise keeles. Pärast oli kreekakeelne loeng/seminar, kuhu õppejõud tippis mõne inglise keelse sõna ka sekka. Mind kaasati isegi arutellu, mis on karpaalkanali sündroomi kõige tähtsam sümptom minu arvates ja miks. Vastasin valu, ja tuli välja, et mul oli õigus :D
Peale seda tuli Polyxeni koos kahe sõbrannaga uuesti tagasi. Ta helistas Portugali poisile, kes kah välistudeng ja teadis midagi minu toakaaslastest. Ütles, et nad on siinse välisvahetuse organisatsiooni kontoris ülikoolis. Otsisime kontori üles, aga tuli välja, et see on suletud. Portugali poiss enam telefonile ei vastanud. Nüüd saime kätte selle teise kontaktisiku, kes lubas omakorda mõnele muule kontaktisikule helistada, küsida, ehk keegi teab midagigi. Jäime ootele. Läksime õue tagasi ja oh imet, põrkasime juhuslikult kokku Portugali poisi ja minu toakaaslastega. Tuli välja, et nemad pole ka veel siin haiglas midagi asjalikku saanud teha, keegi ei tea kellestki mitte midagi. Nüüd oli meid kokku 7 ja läksime kõik ühe pisikese autoga studiote juurde. Ees istus Polyxeni, kes juhtis, siis tema 2 sõbrannat üksteisel süles, taga istusid mu toakaaslased üksteisel süles ja mina ja Portugali poiss. Vahva sõit oli. Kui politsei autodest möödusime, pistsime pead alla. Ülikoolist studioteni on umbes 15 minutit autosõitu. Samapalju studiotest kesklinna. Läksime siis tuppa, kus pidime kolmekesi tüdrukutega olema. Seal oli 1 voodi ja 2 kriuksuvat välivoodit. WC potti ei jooksnud enam vesi, aga üks kreeka tüdrukutest parandas selle ära, tõstes lihtsalt terve valge kaane üles ja siis tuli vesi. Saime teada, et üks ameerika tüdruk on kõige viimasel korrusel üksinda toas ja seepeale ma läksin sinna üle. Nii on võrdsem. Nüüd olen mina välivoodil. Ameerika tüdruk läks linna, olen hetkel üksi. Küsisin naabertoa elaniku käest mopi ja harja ning esimese asjana pesin põrandad ära. Ma lihtsalt ei suutnud sekunditki selles mustuses olla. Nüüd on parem, aga see ameerika tüdruk tuleb niikuinii varsti ajab kõik mustaks. Ja tema asjad on igal pool laiali ja sassis. See käib veits närvidele. Aga siin on rõdu/veranda varikatusega, otse ees paistab MERI ja mõned laevad sõitmas, majade katused ja ümberringi on mäed. Ühesõnaga, vaade on super! Tegelikult on see nagu väike villa. Külmkapp võiks ka tegelt töötada, telekast ja ahjust rääkimata, mis siin toas on ja dushi all võiks sooja vett ka saada. Muidu on täitsa okei.
See kant siin on päris vaikne, äärelinn. Üle tee on kanala, väiksed mõnusad majakesed ilusate aedadega, kuskil mängib keegi klaveril "Luikede järvest" sureva luige osa ning linnukesed ümberringi siristavad sellele kaasa.
Ainus probleem on see, et meil on kahe peale üks võti. Niiet kui teda kodus pole, siis mina sisse ei saa. Mõtlesime juba välja variandi, et aken, erinevalt uksest, ei sulgu automaatselt, ning seda saab väljastpoolt avada ja sisse ronida kui vaja.
Wifit siin pole. Laenasime kelleltki korraks interneti juhtme.
Kui siia kohale jõudsin, sain esimest korda päeva jooksul lõpuks süüa. Kell oli umbes pool 5 ja läksin nurgapealsesse poodi, kus eriti midagi saada polnud ja müüja sõnakestki inglise keelt ei rääkinud. Aga vöhemalt sain head jäätist osta ning sellega oma verandal istudes maiustada.
Kreeklaste organiseerimisvõime on tasemel.
Peale seda tuli Polyxeni koos kahe sõbrannaga uuesti tagasi. Ta helistas Portugali poisile, kes kah välistudeng ja teadis midagi minu toakaaslastest. Ütles, et nad on siinse välisvahetuse organisatsiooni kontoris ülikoolis. Otsisime kontori üles, aga tuli välja, et see on suletud. Portugali poiss enam telefonile ei vastanud. Nüüd saime kätte selle teise kontaktisiku, kes lubas omakorda mõnele muule kontaktisikule helistada, küsida, ehk keegi teab midagigi. Jäime ootele. Läksime õue tagasi ja oh imet, põrkasime juhuslikult kokku Portugali poisi ja minu toakaaslastega. Tuli välja, et nemad pole ka veel siin haiglas midagi asjalikku saanud teha, keegi ei tea kellestki mitte midagi. Nüüd oli meid kokku 7 ja läksime kõik ühe pisikese autoga studiote juurde. Ees istus Polyxeni, kes juhtis, siis tema 2 sõbrannat üksteisel süles, taga istusid mu toakaaslased üksteisel süles ja mina ja Portugali poiss. Vahva sõit oli. Kui politsei autodest möödusime, pistsime pead alla. Ülikoolist studioteni on umbes 15 minutit autosõitu. Samapalju studiotest kesklinna. Läksime siis tuppa, kus pidime kolmekesi tüdrukutega olema. Seal oli 1 voodi ja 2 kriuksuvat välivoodit. WC potti ei jooksnud enam vesi, aga üks kreeka tüdrukutest parandas selle ära, tõstes lihtsalt terve valge kaane üles ja siis tuli vesi. Saime teada, et üks ameerika tüdruk on kõige viimasel korrusel üksinda toas ja seepeale ma läksin sinna üle. Nii on võrdsem. Nüüd olen mina välivoodil. Ameerika tüdruk läks linna, olen hetkel üksi. Küsisin naabertoa elaniku käest mopi ja harja ning esimese asjana pesin põrandad ära. Ma lihtsalt ei suutnud sekunditki selles mustuses olla. Nüüd on parem, aga see ameerika tüdruk tuleb niikuinii varsti ajab kõik mustaks. Ja tema asjad on igal pool laiali ja sassis. See käib veits närvidele. Aga siin on rõdu/veranda varikatusega, otse ees paistab MERI ja mõned laevad sõitmas, majade katused ja ümberringi on mäed. Ühesõnaga, vaade on super! Tegelikult on see nagu väike villa. Külmkapp võiks ka tegelt töötada, telekast ja ahjust rääkimata, mis siin toas on ja dushi all võiks sooja vett ka saada. Muidu on täitsa okei.
See kant siin on päris vaikne, äärelinn. Üle tee on kanala, väiksed mõnusad majakesed ilusate aedadega, kuskil mängib keegi klaveril "Luikede järvest" sureva luige osa ning linnukesed ümberringi siristavad sellele kaasa.
Ainus probleem on see, et meil on kahe peale üks võti. Niiet kui teda kodus pole, siis mina sisse ei saa. Mõtlesime juba välja variandi, et aken, erinevalt uksest, ei sulgu automaatselt, ning seda saab väljastpoolt avada ja sisse ronida kui vaja.
Wifit siin pole. Laenasime kelleltki korraks interneti juhtme.
Kui siia kohale jõudsin, sain esimest korda päeva jooksul lõpuks süüa. Kell oli umbes pool 5 ja läksin nurgapealsesse poodi, kus eriti midagi saada polnud ja müüja sõnakestki inglise keelt ei rääkinud. Aga vöhemalt sain head jäätist osta ning sellega oma verandal istudes maiustada.
Kreeklaste organiseerimisvõime on tasemel.
Kui ma Londoni tagasi tulin nüüd märtsis, siis algul läks mul ka kõik täitsa allamäge. masendav.. aga soovin Sulle edu edaspidiseks ja ole vapper :)
ReplyDelete