Põgenemine kriisikoldest

Operatsioon "Põgenemine kriisikoldest" toimus ülikiirelt, nagu oleks mul olnud taga salajane organisatsioon ning agendid, kellele ma hingehinda maksin, kes minu turvalise ning kiire põgenemise eest hoolitsesid. Oma kodu juurest istusin bussi peale, mis viis mind Patra bussijaama. Sealt sõitsin Ateena bussijaama. Ateena bussijaamas haarati mind kohe takso peale, sest ükski muu transpordivahend streigi tõttu ei liikunud. Ja olingi lennujaamas! Taksosõit kestis 40 minutit ning läks mulle maksma 38 euri. Taksos oli veel 2 inimest. Ja ma ei saanudki aru, kui palju nemad maksid ja mis värk seal oli. Igatahes, lennujaamas ootasin oma lendu 4 ja pool tundi, sest olin nii vara kohal. Lennukis sai isegi päris kena sööki. Praad ja magustoit ja küpsised ja kommi pakuti ka alguses. Milano lennujaamast bussiga linna raudteejaama juurde, sealt taksoga hosteli ukse ette kuna kell oli juba palju ja lausvihma sadas ja hakkas pimedaks minema ja hostelisse oli suht pikk maa. Ühesõnaga päev otsa sõitu, ukse juurest ukse juurde.
Takso pani mind hosteli ette maha, tulin välja ja mõtlesin, kus kohas see hostel veel on, aru ma ei saa! Mingit silti ega hosteli väljanägemise moodi maja ei olnud. Ühel hetkel avastasin pisikese uksekella, kus oli pooleldi kustunud kiri: "Ciao bella!" Lasin kella, uks tehti lahti, kutsuti sisse ja siis ma avastasin ennast justkui kellegi kodust. Esikust viis uks elutuppa, mis ühendatud köögiga. Diivanitel istusid inimesed, tegelesid oma asjadega, olid läpakatega internetis. Köök oli nagu ehtne köök, ilusa suure söögilauaga, mille ümber hommikul inimesed saavad sööma tulla. Mind juhatati oma tuppa teisel korrusel. Toal ei ole lukku, õnneks sain omale kapikese, millele tabaluku ette panin. Vannitube on siin täpselt nii palju kui üks terve hosteli peale. Hostelis on hetkel kokku 14 voodikohta (kuid kohti saab ka juurde teha), minu toas neli voodit.
Panin asjad oma tuppa ning tulin korraks alla, ma isegi ei mäleta miks. Siis küsis üks tüüp minu käest, et kas ma pastat süüa tahan, ta teeb ja saab 20 minuti pärast valmis. Mis saab mul tasuta söögi vastu olla :D Tulin hiljem alla ning mulle serveeriti head penne pastat, ta tegi teistele ka. Nagu meie ehtne kokk siin kodus. Ta on tegelikult pärit Milanost, kuid elanud juba pikka aega Londonis. Kui Milanot külastab, tuleb siia hostelisse.
Kohalikud töötajad lasevad siin muusikat, et õhkkonda veelgi mõnusamaks muuta ning on väga toredad ja sõbralikud. Enamused on pärit kuskilt Inglismaalt ning tulnud siia Milanosse elu nautima.
Peale õhtusööki läksime Giovannise (kokk) ning ühe tüübiga Inglismaalt linna peale jalutama. Giovannis näitas meile ümbruskonda ning oli giidi eest. Jalutasime päris pika maa, tagasi jõudsime kell 1 öösel. Kõndisime esimese tiiru moebrändide poodide akende taga ning uudistasime ilusaid hindu. Pisikesed kontsaga tuhvlid... 500 euri. Normaalne.
D&G ateljee ukse taga oli üks ajaleht, inglise keeles, adresseeritud neile. Ma varastasin selle ära :D Nüüd on mul ajaleht, mis kuulub D&G´le.
Järgmisel hommikul peale pikka järjekorda vannitoa ukse taga ning maisihelbelist hommikusööki läksin linna Duomo katedraali külastama. Sisse ma ei pääsenud, sest mul oli see valge kleit seljas, mis oli liiga lühike nende jaoks. Olgugi et rätik oli õlgadel. Hiljem Giovannis rääkis, et ta ei suuda uskuda, et mind sisse ei lastud. Küsis, et kas valvur oli naine. Aga ei, ta oli mees. Selle peale oli ta kindel, et valvur pidi olema gei. Sest missugune normaalne mees ütleks, et kata oma jalad kinni! :D
Itaaliasse tasub sõita kasvõi ainult jäätise pärast! Ostsin shokolaadijäätisse pähklitükkidega, tõesti paremat jäätist ma pole söönud. Terve päeva ma jalutasin hästi aeglaselt, et saaks võimalikult palju nautida. Ma tõesti nautisin! Kõndisin jälle mööda tänavaid, kus on kallid brändide poed ja ilusad inimesed, ärimehed ning rikkurid ringi kõndimas. Ühel hetkel otsustasin pisut puhata, ostsin omale vett ning seisin viludas nurgas. Mõne hetke pärast tuli üks mees ning hakkas minuga vene keeles rääkima. Ning enam ma temast lahti ei saanud. Kahjuks ma oskasin nii palju vene keelt, et temast enam-vähem aru saada ning ka ise veidikene rääkida. Miks ma alati inimestega nii viisakas pean olema. Jalutasime koos ning ei möödunud kaua aega kui ta juba hakkas rääkima, et ma nii väga meeldin talle, et ta tahab mind suudelda jne. Pidevalt üritas mul käest kinni hoida, pidevalt kiskusin ennast lahti. Ma ütlesin talle miljon korda, et ta ei meeldi mulle ja ma ei taha teda. Ta küsis miks, ma vastasin, et ta on liiga vana (39). Selle peale ütles ta, et ma meeldin talle nii väga ja mina ütlesin, aga tema mulle ei meeldi, jällegi küsis ta miks? Ta ütles, et tahab mind suudelda, ma ütlesin, et mina ei taha. Küsis, miks? Talle ei jõudnud absoluutselt kohale, miks ometigi ta mulle ei meeldi, ta on ju nii hea ja ilus ja rikas mees, kes otsib armastust! Ta ostsin mulle veidikene süüa, mis kulus täitsa ära, tahtis osta ka kingi ja kleite ja parfüüme jne. Aga nendest ma keeldusin, sest see oleks juba tähendanud "jah" vastust abieluettepanekule. Äärmiselt keeruline oli temast lahti saada. Ta lihtaslt tuli igale poole kaasa. Mõtlesin juba tänavalt otsida tõlgi, kes talle itaalia keeles räägiks ära, mis ma temast tegelikult arvan, sest minu vene keele oskus ei küündi nii kõrgele. Lõpuks läksin oma trammi peale, ta hüppas ka sinna ja sõitis minuga 2 peatust kaasa. Trammis oli tõsine võitlus, et teda endast eemale ajada, peale kahte peatust õnnestus mul ta välja visata. Ta jäi minust maha tänavale käsi laiutama... dio mio...
Olin sellest päevast nii kurnatud, tulin koju ja heitsin voodisse pikali. Pidime Giovannisega kell 7 köögis kohtuma, aga ma ei suutnud ennast alla vedada. Hiljem läksin, ta pesi nõusid, oli just söömise lõpetanud. Ta küsis, mis ma teha tahan. Ma vastasin, et süüa tahan... Siis ta tegi ekstra mulle uuesti pastat pestoga :) Väga hea oli!