Mõnus absurd.

Eelmisel õhtul ühines meiega veel Rootsi tüdruk Alice. Ta saabus oma kontaktisikuga ning nad hakkasid otsima võimalust, kuidas saaks kuhugi tuppa sisse. Õnneks elab meie kõrvaltoas Rumeenia tüdruk, kes pole üliõpilane vaid lihtsalt tuli siia paariks kuuks elama, puhkama. Ta teadis maja omaniku numbrit ja siis sai helistada. Tuli kohale maja omaniku poeg. Hakkasid siis sehkendama siin ja lõpuks kogu sehkendamise tulemus oli see, et Alice pidi ootama kuni hollandi ja sloveenia tüdruk tagasi tulevad, et siis nende tuppa sisse saada ja sinna elama asuda. Õnneks sain mina siia üles jääda ikkagi, siin on nii mõnus terrass ja vaade. Ameerika tüdruk (Rhea), kellega ma koos olen, sehkendas selle omaniku poja käest välja netijuhtme. Ütles, et me laenasime enda oma ja meil on vaja. Jumal tänatud, miski läks ka asja ette, tüüp läks siis poodi ja ostis meile. Täitsa ime!
Alice ootas meie juures ning kuna kõhud olid tühjad, läksime lähimasse supermarketisse, mille Violet meile kätte juhatas (kõrvaltoa Rumeenia tüdruk). Ostsime head ja paremat, oliive, juustu, Retzina veini, spinatikooki ja tegime mõnusa õhtusöögi oma terrassil, vaatega päikeseloojangus merele. Sel hetkel tuli esmakordselt tunne, et ma olen Kreekas, lõpuks ometi. Ununesid kõik sehkendused ja probleemid ning nautisime lõunamaa sooja ööd.
Järgmisel hommikul kell 7 ärkasin üles ja kell 8 läksime bussiga haiglasse. Mina kuulasin oma kreekakeelset loengu ja läksin polikliiniku vastuvõtte vaatama. Siis helistati sinna arstikabinetti ja oh imet, küsiti mind. Võtsin toru ja selgus, et pean minema üles tagasi sekretäri juurde ja professoriga rääkima. Mul jooksid judinad üle selja kui kuulsin sõna professor. Õnneks tuli üks tudeng minuga kaasa. Sekretäri juures käisin ära, panin ennast siis lõplikult nende üliõpilaste hulka nimekirja. Sekretär juhatas mind professori ukse juurde, ütles, et pean seal ukse taga professori sekretäri kutset ootama. Ootasime kahekesi päris kaua. Mitu korda käidi vahepeal ütlemas, et paar minutit veel, 5 minutit veel, pigem 10. Lõpuks sain sisse. Kui professori ukse avasin, astusin nagu teise maailma. Nirust haiglast uhkesse lossi. Tuba oli sisustatud kallite ja uhkete asjadega, kuskil seinas polnud praegu ega koorunud värvi. Professor oli õnneks sõbralik, tervitas mind ja ajas niisama natuke mulli. Päeva teine loeng hilines tund aega. Aga vähemalt olid slaidid inglise keeles! Asi hakkab tasapisi ilmet võtma.
Peale tunde sain haigla sööklas tasuta süüa. Põhimõtteliselt saame seal 2x päevas süüa, kella 13.30 - 15-00 ja 19.30 - 21.00. Peale kooli saan seda varianti kasutada, kuid õhtuks ma haiglasse tagasi minna ei saa. Nimelt, bussisõit on siin hirmus kallis. Mingit varianti kuupiletiks ei ole. Iga kord peab ostma pileti, kõige odavam variant on 1.10 euri. Bussi sisse saab ainult eesuksest ja pilet komposteeritakse bussijuhi silme all. Ameerika tüdruk Rhea on kasutanud varianti, et ta komposteerib ühte piletit mitu korda, tal on see õnnestunud. Pärast haiglat läksime kahekesi randa. Sinna pidime haigla juurest bussiga sõitma. Proovisin kah siis mitmekordset komposteerimist, läks õnneks. Rand oli pisike ja kivine. See on siin lähim rand, kus saab varbad vette pista. Mõnusamad rannad asuvad veidi pikema bussisõidu kaugusel. Selles rannas olid toolid ja varjud ja lauad, sest tegelikult see oli nagu kohvik. Meile tuli ettekandja ka ja küsis, mis me tahame... Rhea ütles kohe, et tal on praegu niisamagi hea olla, ta ei vaja midagi. Ettekandja läks kohmetudes minema ja rohkem meid õnneks ei tülitanud. Saime rahus päevitada. Võtsin ette julgustüki ja läksin ujuma. Vesi oli tegelikult suht külm ning vees liikumine eluohtlik, sest põhi oli libedaid kive täis ja nende vahel merisiilikud või kesiganes, oma teravate okastega. Välja tulles astusin ühele natuke otsa, sain paar pisikest auku jalga. Seal olid ka dushid, lasin soola maha. Bussiga tagasi haigla juurde sõites ei õnnestunud mul topelttehingut enam teha. Bussijuht märkas, et mul oli seal juba kiri peale tembeldatud ja käskis uue pileti võtta. Tegin arusaamatuses suured silmad, üks noor tüdruk tõlkis mulle ja seletas asja ära. Ütlesin, et oih, ma ei teadnud. Õnneks sellega pääsesin. Haigla juurest jälle teise bussiga koju. Mõttetu. Päevas kulub nii palju raha busside peale, isegi kui ainult edasi tagasi haiglas käia. Aga loogiline, et ei tule ju kell 3 päeval siia majja konutama.
Esimene nädalavahetus on ees, loodan, et see tuleb vahva.