Monday, June 20, 2011

Zakynthos
















Ma läksin Violeta ja tema perega, kes oli talle siia külla sõitnud, Zakynthose saarele. Meid oli kokku 6 – mina, Violeta, tema kaks nõbu ning ema ja isa. Sõit algas reede varahommikul. Ostsime linnast piletid bussile, mis meid Kilini linna viiks ning samuti praamile, mis Kilinist väljub. Olime õigeagselt, ehk juba enne aega piletikontori ukse taga ootamas, mil see avatakse. Tänaval oli päris palju inimesi ootamas. 8.30 oleksid pidanud uksed lahti olema, aga müüjad hilinesid 10 minutit. Buss, mis meid Kilinisse viis, tuli piletimüügipunkti ukse ette, hilinedes 15 minutit.

Praami väljumisaeg õnneks väga ei hilinenud, ehk 5 minutit, sõit kulges viperusteta. Aga kui Zakynthose linna jõudsime, hakkas üks suur segadus pihta. Me tahtsime teha laevareisi saare vaatamisväärstuste juurde. Oli mitmeid variante, näiteks 8 tunnine reis ümber saare ja siis erinevad reisid erinevate objektidega. Meie tahtsime näha Laevahukurannikut ning Sinikoopaid. Kõndisime mööda linna kaldaäärset tänavat kõik bürood läbi, mis reise pakkusid. Ükski ei sobinud. Tervet päeva me ei tahtnud, osad reisid olid juba täiesti broneeritud, osad ei sõitnud järgmisel päeval, teised läksid kohtadesse, mis meie huviorbiiti ei jäänud. Kui olime kõik bürood läbi käinud otsustasime minna tagasi kõige esimesse, mis tundus kõige normaalsem. Aga siis oli büroo otsustanud minna siestat pidama. Kõndisime veel mitu korda nõutult mööda tänavat edasi tagasi, mööda kohvikutest ja restoranidest, mille kelnerid meid iga kord teretasid ja üritasid sööma kutsuda. Zakynthose saarel oli see üks suur nuhtlus. Iga restorani ees oli väljas mees, kes, nähes tänaval inimesi, hakkas hõiskama kui head ja kõige paremad söögid neil on, vehiti kätega ning tehti igasuguseid imetrikke, rääkimata praktiliselt füüsilisest restorani sisse tõmbamisest.

Kuumusest ja päikesest kurnatuna läksime tühjade kätega bussipeatusesse, mis pidi meid naaberlinnakesse sõidutama, kus asus meie kaunis hotell. Buss hilines 15 minutit. Pisikese linna nimi, kus hotell asus, oli Argasi. Buss sõitis sinna 10 minutit ning peatus täpselt hotelli ees. Esmakordselt elus sain nautida lõunamaist välibasseiniga hotelli. Peaaegu igal eestlasel on pildid, kuidas ta kuskil lõunamaa hotelli (umbes Sharm el Sheik ja Kanaari saared ja muu siuke) basseinis ujub ja päevitab. Nüüd on minul ka!

Viskasime mõneks minutiks voodite peale pikali, et suurest kurnatusest ja päiksepistest toibuda. Pärast suundusime ühte kohta sööma, kus pidime järjekordselt pettuma. Tellisime pita souvlaki´d ja frappe´d igale ühele. Frappe sain ainult mina, see maitses kohutavalt, ning pita´d olid liiga vürtsikad. Kui teised olid teada saanud kui halb oli frappe, ei hakatud enda omi taga otsima. Võtsime kõigile lihtsalt vett juurde.

Hotellist öeldi, et lähedal on üks büroo, mis teeb laevareise. Suures lootuses läksime sinna küsima, ehk neil on midagi järgmiseks päevaks. Öeldi, et on terve saare reis, kõige paremal laeval, kus on ka bassein tekil. Buss tuleb büroo ette ja viib meid Zakynthose linna laeva peale. Olime väga õnnelikud, et saame nii lihtsalt kohe kodu ukse eest reisile. Olime ennem arvestanud, et peame hotellist umbes kell 7 lahkuma, et Zakynthosesse minna ja sealt kruiise otsima või siis sõitma teistesse linnadesse, kust oleks lihtsam mõni väike paat saada ja sellega kuskilegi sõita. Aga õnn meid sellel päeval näha ei tahtnud. Müüja tippis arvutisse juba meie nimed sisse, siis tegi suured silmad ja ütles: „Ma ei suuda seda uskuda, terve laev on homseks ära broneeritud! Praegu ei ole veel isegi tipphooaeg!“ Meie õnnelik tuju kukkus kolinal kuristikku. Müüja soovitas meil jääda pühapäevani, võtta reis sellel päeval. Meil oli aga hotell ainult üheks ööks ning ei raatsinud riskida ka pühapäeva õhtul viimasel minutil tagasi tulemisega, sest perekond pidi esmaspäeval Rumeeniasse tagasi sõitma. Küsisime, kas selles linnas on veel mõni büroo, müüja pikapeale venitas, et noh, natuke maad edasi on veel üks, meie konkurent. Võite ju sealt kah proovida. Läksime, aga tulemus oli see, et laupäevasel päeval ühtegi laeva sealt ei läinud, sest toimus streik või midagi sellist. Samuti sooviati pühapäevaks jääda. Lisaks öeldi, et pole mõtet järgmisel päeval Zakynthosest midagi otsida, sest me ei leia niikuinii midagi, kompaniid on samad. Sellel hetkel mõtlesime juba, et peame jääma ka pühapäevaks või siis laupäeval sõitma kuskilegi teise linna paati otsima. Õhtul jalutasime veel veidi linna peal ringi, leidsime uue büroo, kus pakuti jälle reise, kuid ainult pühapäevaks. Sealt öeldi, et kuskilt mujalt väiksest linnast või sadamast ei ole ka võimalik paate saada, sest kõik nad alluvad tegelikult nendele kruiisibüroodele. Mõtlesime, et kuidas meil küll sellel päeval ei vea. Loivasime nõutult hotelli poole tagasi, kuid ühe juhusliku peapööramisega märkasin ma üle tee veel ühte bürood, kus me käinud ei olnud. Mõtlesime, et ah, astume sisse, küsida võib ju ikka, olles ise juba igasuguse lootuse kaotanud. Kell oli täpselt 22, kellaaeg, mis bürood kinni pannakse, aga meie ees olid veel ühed ostjad. Saime ka jutule. Küsisime lihtsalt, kas teil on MIDAGIGI järgmiseks päevaks, mis siit väljub. Ümbersaare reis oli välja müüdud. Kuid täiesti imekombel õnnestus meil saada kruiis Laevahukurannik ja Sinikoopad! Hind oli küll sama, mis terve päeva kruiisil (umbes 20 euri), meie kruiis kestis 4h, ning kohti oli ainult õhtusele sõidule. Aga vähemalt saime selle, mida alguses olime tahtnud ning büroost välja astudes avastasime, et see on meie hotellist üle tee! Kuidas me seda ennem ei märganud... Olime üliõnnelikud ning läksime surmväsinutena magama. Ma tahtsin enne magamist veel basseinis ujuda, et oma raskest päevast valutavat selga kosutada. Hakkasin juba sisse hüppama kui mulle ütlema tuldi, et bassein on juba mürki täis lastud ja nüüd enam ujuda ei saa. Alles järgmisel hommikul.

Magasin Violetaga ühes toas. Ta on harjunud müra sees magama jääma, jätab alati teleka käima, muidu magama ei jää. Selles toas ei olnud telekat ning ta vähkres ja sehkendas ja rääkis kogu aeg. Ma pidin talle eesti keeles laulu laulma, et teda magama suigutada :D

Meie paadikesse mahtus bussitäis rahvast. Nagu ikka, olid alguses kõik elevil ja tegid pilte, sahmisid ringi, aga kui nad teada said, et sihtpunkti jõudmiseks läheb veel tund aega, rahunesid nad maha. Väikses rannasopis, kuhu pääsebki ainult mere kaudu, asus kaldale uhutud uppunud laev. See ei olnud mingi vanaaegne puust purjekas, kuid nägi sellegipoolest väga vana välja. Üleni roostetanud, metallist ning äärmiselt lagunenud. Uitasin veidikene laevas ringi ka, küllaltki muinasjutuline tunne tekkis. Umbes nagu kariibimere piraatides :D

Rand ei olnud liivane, vaid kivine, kuid need kivid olid äärmiselt pisikesed, jättes kaugelt vaadates liiva mulje. Teisisõnu liiv ongi kogum hästi väikestest kivikestest, aga need olid ikka natuke liiga suured.

Vesi oli nagu basseinis. Täpselt sama soe ja täpselt sama läbipaistev. Meie laev läks päris kaldasse, alla saime redeli kaudu, jalakesed sulpsasid vette kui sellelt maha hüpati.

Kõigepealt läksingi ujuma. Äärmiselt mõnus oli ujuda basseinivees, millel loksusid lained, mis ei haisenud kloori järgi ning mida ei ümbritsenud igavad valged seinad vaid hoopis pisike maaliline kaljune lahesopp, kuhu troopilised tormid olid paisanud hukkunud laeva.

Peatusime selles kohas tund aega ning sõitsime edasi Sinikoobaste juurde. Põhimõtteliselt olid koopad samasugused nagu Capri saarel, kui keegi teab. Selle suure laevaga neile sisse ei saanud minna, aga meid viidi kaljude lähedale, kus saime laevalt vette hüpata. Muidugi ei jätnud ma seda harukordset võimalust kasutamata. Sulpsasin vette ning ujusin kaljude vahel. Ma ei tea kui sügav see vesi seal oli, laeva ankrut tõmmati küll päris tükk aega üles, aga vesi oli nii läbipaistev, et põhi paistis vägagi detailselt kätte. Põhjas ei olnud muud kui liiv, mõned laigud tumedat taime ning pisikesed kalakesed ujumas. Meie laeva põranda sees olid klaasist aknad, niiet oli võimalik ilusti merepõhja uurida.

Tagasi linna jõudes seisime jälle silmitsi suure probleemiga. Kust saada tagasisõidu piletid Patrasse? Küsisime politseiniku käest informatsiooni. Oli võimalus osta praamipilet sealt lähedalt ning bussipilet hiljem bussist Kilinis. Aga see ei olnud kindel variant. Parem oli osta bussijaamast nii praami kui bussipiletid korraga. Kuid me ei teadnud täpselt kus bussijaam asub, kaardi pealt vaadates oli see linnast väljas kuskilgi mäe otsas ja mingit normaalset suurt teed sinna ka ei viinud. Meil oli umbes poolteist tundi praami väljumiseni. Otsustasime, et ei hakka aega raiskama bussijaama otsimise peale ning seadsime kiired sammud praamipiletite müügikohta. Jõudes sinna soovitati meil tungivalt minna bussijaama, juhatati kätte suund ja öeldi, et see tegelikult väga kaugel ei ole. Ainult natukene kaugel. Näis, et praamipiletit meile müüa ei tahetud, seega ei jäänud meil muud üle kui bussijaam üles otsida. Küsisime iga ettejuhtuva inimese käest teed, mis kulges käänuliselt ülesmäge, meenutades kitsekarjateed või midagi sellist... Lõpuks silmasime teeviitasid, mis osutasid „Central Bus Station“. Mõtlesime naljaga, kuidas saab olla Central sellises asukohas, kuskil mäe otsas kuhu ei vii isegi normaalset teed. Kuid natukese aja pärast olimegi bussijaamas. Saime oma piletid kätte ning selgus, et poole tunni pärast läheb sealtsamast buss sadamasse praamile ja pärast Patrasse. See oli väga hea, kuid Violeta vanad vanemad olid jäänud sadamasse ootama, mil meie piletitega saabuksime. Nüüd pidi Violeta veel neile järgi minema ja nad kohale tooma. Aga õnneks saime kõik ilusti õigel ajal ära organiseeritud, niiet aega jäi veidi ülegi.

1 comment:

  1. Piltide põhjal nagu paradiis, jutu põhjal veidi põrgulik - südamehaiged seal vist vastu ei peaks?

    ReplyDelete