Reede - Giannis tuleb haiglasse autoga vastu, võtame ühe tema sõbertüdruku veel peale ja läheme randa. Paneme nahale järgmise kihi pruuni värvi peale.
Laupäev - ootame Violetaga päev otsa, et midagi põnevat teha saaks. Otsime kontakti kõikvõimalike kohalike tuttavatega, kes tahaksid randa minna, kuid ei õnnestu kedagi kätte saada. Magame, logeleme, joome keset päeva verandal Baileyst ja sööme After Eight shokolaadi. Lõpuks läheme teeme ühe lauatennise tiiru, et ennast vormi saada, ning hakkame sättima. Violeta sõber koos autojuhiga tulevad meie juurde pool 1 öösel, et enne pidu veidikene soojendust teha. Peole liigume kella 2 paiku, nagu siinmaal kombeks on.
Seekord otsustasime ühe teise klubi kasuks, minu õhutusel, sest tahtsin midagi uut näha. 10 eurose sissepääsu pileti eest sai ühe joogi tasuta, nagu ikka, kuid meil Violetaga õnnestus baaris sissepääsupilet endale alles jätta. Järgmises letis sama lugu! Kui ma enda kolmandat jooki läksin küsima, küsis kelner midagi peale joogi serveerimist. Mulle tundus, et raha. Siis ta ütles, et ainult ühe joogi saab tasuta. Ma olin talle meelde jäänud. Kahju küll. Seepeale ma vastasin, et mul ei ole raha ja mina ei saa midagi aru, tegin suured silmad ja kehitasin õlgu. Baarmen ei lasknud jooki raisku ning andis selle mulle ikkagi niisama ära :)
Seekord oli pidu vahva, sai tantsu ja tralli ning leidsin endale uusi tuttavaid.
Pühapäeval läksime koos Violetaga linna Giannise poole, kus ootasid ka mõned teised inimesed, et minna kõik koos autoga randa, mis asub siit umbes 30 km kaugusel. See rand oli väga mõnus, sest seal oli põhjas liiv ning vesi soe! Ujusin mõnuga ning lesisin lamamistoolil, kuulates chilli muusikat, mida dj mängis. Oli parasjagu rannapidu.
Esmaspäevane päev oli siin suur püha, nelipüha. Selleks puhuks olid inimesed töötamiskohustusest vabastatud, minagi ei pidanud haiglasse minema. Selle asemel võtsime ette väikese reisi teisel pool vett asuvasse linna, Nafpaktos. Meid oli kokku kuus ehk siis kõik praegused vahetusüliõpilased, kes me siin majas elame ja haiglas käime. Üle silla kõndida oli mõttetu, sest see on 2,5 km pikk. Selle asemel saab tasuta praamiga üle vee, kuna meie kasutame liikumiseks kondiauru. Nelja- või enamarattalised pidid üle saamiseks maksma. Sadamast sõitsime bussiga linna, otse randa, kus saime jälle pruunimaks. Vesi oli siin seekord aga ootamatult külm, mina ujuma ei saanud. Jahutasin ennast hoopis rannas oleva dushi all. Peale randa ronisime mäkke. See oli väga ilus teekond, iga natukese aja tagant pidi vaadet pildistama, mida kõrgemale läksime, seda ilusamaks see sai. Naljakas oli pärast pilte vaadata, kus me poseerime madalal kõrgusel ja mõtleme, oh, mis vaade. Siis me veel ei teadnud, mis meid üleval ees ootab. Plaan oli mäe otsas olevasse lossi minna, aga see oli muidugi suurel pühal suletud. Selle asemel istusime lossikohvikus ning puhkasime. Seal üleval oli metsik tuul, alguses tundus see raskest ronimisest kuumaks köetud kehal väga mõnus, hiljem hakkas jahe.
Olles tagasi Patra kaldale jõudnud tahtsid teised restorani sööma minna. Mina ei tahtnud, mul oli kodus veel omatehtud pastat, millele pidin otsa peale tegema. Mõtlesin minna kalda juures asuvast rongipeatusest bussiga haigla juurde ning sealt bussiga koju tagasi. Rongipeatuse buss oli tasuta, sest see oli mõeldud inimestele, kes tulevad linnast rongiga haiglasse. Läksin peale, buss sõitis haigla juurest mööda, kuskilegi ülikoolilinnaku sisse. Kõik läksid seal maha ja ma mõtlesin, et ma lähen siis kah ning ootan tolles bussipeatuses oma bussi, mis mind koju viib. Aga kuna oli suur püha ja ma kartsin, et äkki buss sinna ülikooli juurde ei tule nüüd, hüppasin tagasi peale. Eelnevalt olin küsinud ühe poisi käest, kas seesama buss läheb nüüd haigla juurde tagasi. Ta vastas jaatavalt. Buss tegi sama tiiru, sõitis haiglast mööda tagasi rongijaama. Miiiiiiks? Ta ei sõitnud üldse haigla bussipeatuse poolegi! Ju ma siis ikka oleksin pidanud bussijuhti teavitama, et tahan just haigla juures maha minna. Kuid ma olin nii väsinud ja näljane, et magasin selle mõttekese oma peas õigel ajal maha. Olin tagasi raudtee peatuses, järgmine buss läks uuesti umbes tunni aja pärast. Mul ei jäänud muud üle kui jalgsi haiglasse kõndida. Olin püha viha täis, sest ma ju olin väsinud ja näljane. Võtsin orienteeruva suuna haigla poole ning hakkasin astuma. Kuumus uhas mulle peale ning jalad andsid oma kõndimislustis omalt poolt kehale põhjust soojenemiseks. Ühel hetkel mõtlesin, et kui ma järgmise käänaku taga haiglat ei näe, siis - ma mõtlesin muidugi inglise keeles ning see kõlas - I will crash my head against the wall! Ma ei näinud järgmise käänaku taga haiglat, samuti ei purustanud oma pead vastu seina. Mind valdas tunne, mil ei tea, kas nutta või naerda. Mul ei olnud ju ühe korraga meelde jäänud teekond raudteepeatusest haiglani, eriti arvestades asjaolu, et ma enamus teest suikusin niisama, kindla teadmisega, et olen kohe haigla juures ja natukese aja pärast kodus. Asi lõppes sellega, et olin jõudnud ühe tee tupikuni, ronisin üles tupiku lõpus olevast künkast, ületasin tara ning avastasin ennast keset mitmerealisi kiirteid, mida eraldasid suured plangud. Seisin nõutult keset kiirteekõrbe ning ei teadnud, kuidas ma sealt minema saaksin. Tuldud teed tagasi minna oli ka natuke mõttetu, see oli liiga pikk, enamgi veel, nüüd ma nägin haiglat! Aga haiglani pääsemine tundus võimatu.
Ühel hetkel avastasin, et üks maantetöölisesarnane auto peatus teisel pool kiirteed ning juht viipas mulle. Jooksin üle teede ja plankude tema juurde, ütlesin et olen eksinud ja küsisin, kuidas haiglasse saaks. Ta juhatas mulle õige teeotsa kätte ning ma hakkasin sinna minema. Õnneks ei olnud vaja palju kõndida, aga üksinda mööda kiirtee serva kõndiv valge tüdruk võis olla kummaline vaatepilt. Tavaliselt kõnnivad seal ringi iraagist ja mujalt põgenenud kodutud, kes ei ole ohutud. Mul tekkis lausa hirm, kuid lohutasin ennast sellega, et kunagi omas voodis lesides on seda seiklust väga mõnus meenutada. (Nüüd on see hetk.)
Jõudsin haiglasse. Alguses olin plaaninud koju sööma minna, sest haigla õhtusööki serveeritakse alates 19.30 ning ma oleksin pidanud 1,5h ootama. Nüüd astusin söökla uksest sisse täpselt hetkel, mil söök välja tõsteti. Milline ajastus! Esmalt jooksin aga tualetti, et oma pluusi Mr. Bean´i kombel kätepuhuri all kuivatada, kuna see oli higist täiesti märg ja niimoodi poleks olnud viisakas söögilauda istuda. Kui ma leti äärde jõudsin laadis särasilmne kokapoiss mu taldrikule hunniku riisi ning kaks kanakintsu... ma nägin vist väga näljane välja :P Ma ei jõudnud pooltki ära süüa. Teise kanakintsuga olid mul omad plaanid. Läksin leti juurde oma topsi Pepsiga täitma. Kokapoiss tuli kohe ligi ja küsis, kas mul on kõik, mida ma vajan. Ehk tahan jääd Pepsi sisse? Mina ütlesin, et tegelikult ma tahaksin kilekotti. Kilekoti sisse panin kanakoiva oma taldrikult, niimoodi, et keegi ei näeks, ning läksin ruttu sööklast minema.
Ma jõudsin koju! Läksin otseteed dushi alla, koorisin keha suhkru ja oliiviõli seguga ning pugesin teki alla. Oi kui mõnus oli olla omas voodis peale väsitavat päeva!
Laupäev - ootame Violetaga päev otsa, et midagi põnevat teha saaks. Otsime kontakti kõikvõimalike kohalike tuttavatega, kes tahaksid randa minna, kuid ei õnnestu kedagi kätte saada. Magame, logeleme, joome keset päeva verandal Baileyst ja sööme After Eight shokolaadi. Lõpuks läheme teeme ühe lauatennise tiiru, et ennast vormi saada, ning hakkame sättima. Violeta sõber koos autojuhiga tulevad meie juurde pool 1 öösel, et enne pidu veidikene soojendust teha. Peole liigume kella 2 paiku, nagu siinmaal kombeks on.
Seekord otsustasime ühe teise klubi kasuks, minu õhutusel, sest tahtsin midagi uut näha. 10 eurose sissepääsu pileti eest sai ühe joogi tasuta, nagu ikka, kuid meil Violetaga õnnestus baaris sissepääsupilet endale alles jätta. Järgmises letis sama lugu! Kui ma enda kolmandat jooki läksin küsima, küsis kelner midagi peale joogi serveerimist. Mulle tundus, et raha. Siis ta ütles, et ainult ühe joogi saab tasuta. Ma olin talle meelde jäänud. Kahju küll. Seepeale ma vastasin, et mul ei ole raha ja mina ei saa midagi aru, tegin suured silmad ja kehitasin õlgu. Baarmen ei lasknud jooki raisku ning andis selle mulle ikkagi niisama ära :)
Seekord oli pidu vahva, sai tantsu ja tralli ning leidsin endale uusi tuttavaid.
Pühapäeval läksime koos Violetaga linna Giannise poole, kus ootasid ka mõned teised inimesed, et minna kõik koos autoga randa, mis asub siit umbes 30 km kaugusel. See rand oli väga mõnus, sest seal oli põhjas liiv ning vesi soe! Ujusin mõnuga ning lesisin lamamistoolil, kuulates chilli muusikat, mida dj mängis. Oli parasjagu rannapidu.
Esmaspäevane päev oli siin suur püha, nelipüha. Selleks puhuks olid inimesed töötamiskohustusest vabastatud, minagi ei pidanud haiglasse minema. Selle asemel võtsime ette väikese reisi teisel pool vett asuvasse linna, Nafpaktos. Meid oli kokku kuus ehk siis kõik praegused vahetusüliõpilased, kes me siin majas elame ja haiglas käime. Üle silla kõndida oli mõttetu, sest see on 2,5 km pikk. Selle asemel saab tasuta praamiga üle vee, kuna meie kasutame liikumiseks kondiauru. Nelja- või enamarattalised pidid üle saamiseks maksma. Sadamast sõitsime bussiga linna, otse randa, kus saime jälle pruunimaks. Vesi oli siin seekord aga ootamatult külm, mina ujuma ei saanud. Jahutasin ennast hoopis rannas oleva dushi all. Peale randa ronisime mäkke. See oli väga ilus teekond, iga natukese aja tagant pidi vaadet pildistama, mida kõrgemale läksime, seda ilusamaks see sai. Naljakas oli pärast pilte vaadata, kus me poseerime madalal kõrgusel ja mõtleme, oh, mis vaade. Siis me veel ei teadnud, mis meid üleval ees ootab. Plaan oli mäe otsas olevasse lossi minna, aga see oli muidugi suurel pühal suletud. Selle asemel istusime lossikohvikus ning puhkasime. Seal üleval oli metsik tuul, alguses tundus see raskest ronimisest kuumaks köetud kehal väga mõnus, hiljem hakkas jahe.
Olles tagasi Patra kaldale jõudnud tahtsid teised restorani sööma minna. Mina ei tahtnud, mul oli kodus veel omatehtud pastat, millele pidin otsa peale tegema. Mõtlesin minna kalda juures asuvast rongipeatusest bussiga haigla juurde ning sealt bussiga koju tagasi. Rongipeatuse buss oli tasuta, sest see oli mõeldud inimestele, kes tulevad linnast rongiga haiglasse. Läksin peale, buss sõitis haigla juurest mööda, kuskilegi ülikoolilinnaku sisse. Kõik läksid seal maha ja ma mõtlesin, et ma lähen siis kah ning ootan tolles bussipeatuses oma bussi, mis mind koju viib. Aga kuna oli suur püha ja ma kartsin, et äkki buss sinna ülikooli juurde ei tule nüüd, hüppasin tagasi peale. Eelnevalt olin küsinud ühe poisi käest, kas seesama buss läheb nüüd haigla juurde tagasi. Ta vastas jaatavalt. Buss tegi sama tiiru, sõitis haiglast mööda tagasi rongijaama. Miiiiiiks? Ta ei sõitnud üldse haigla bussipeatuse poolegi! Ju ma siis ikka oleksin pidanud bussijuhti teavitama, et tahan just haigla juures maha minna. Kuid ma olin nii väsinud ja näljane, et magasin selle mõttekese oma peas õigel ajal maha. Olin tagasi raudtee peatuses, järgmine buss läks uuesti umbes tunni aja pärast. Mul ei jäänud muud üle kui jalgsi haiglasse kõndida. Olin püha viha täis, sest ma ju olin väsinud ja näljane. Võtsin orienteeruva suuna haigla poole ning hakkasin astuma. Kuumus uhas mulle peale ning jalad andsid oma kõndimislustis omalt poolt kehale põhjust soojenemiseks. Ühel hetkel mõtlesin, et kui ma järgmise käänaku taga haiglat ei näe, siis - ma mõtlesin muidugi inglise keeles ning see kõlas - I will crash my head against the wall! Ma ei näinud järgmise käänaku taga haiglat, samuti ei purustanud oma pead vastu seina. Mind valdas tunne, mil ei tea, kas nutta või naerda. Mul ei olnud ju ühe korraga meelde jäänud teekond raudteepeatusest haiglani, eriti arvestades asjaolu, et ma enamus teest suikusin niisama, kindla teadmisega, et olen kohe haigla juures ja natukese aja pärast kodus. Asi lõppes sellega, et olin jõudnud ühe tee tupikuni, ronisin üles tupiku lõpus olevast künkast, ületasin tara ning avastasin ennast keset mitmerealisi kiirteid, mida eraldasid suured plangud. Seisin nõutult keset kiirteekõrbe ning ei teadnud, kuidas ma sealt minema saaksin. Tuldud teed tagasi minna oli ka natuke mõttetu, see oli liiga pikk, enamgi veel, nüüd ma nägin haiglat! Aga haiglani pääsemine tundus võimatu.
Ühel hetkel avastasin, et üks maantetöölisesarnane auto peatus teisel pool kiirteed ning juht viipas mulle. Jooksin üle teede ja plankude tema juurde, ütlesin et olen eksinud ja küsisin, kuidas haiglasse saaks. Ta juhatas mulle õige teeotsa kätte ning ma hakkasin sinna minema. Õnneks ei olnud vaja palju kõndida, aga üksinda mööda kiirtee serva kõndiv valge tüdruk võis olla kummaline vaatepilt. Tavaliselt kõnnivad seal ringi iraagist ja mujalt põgenenud kodutud, kes ei ole ohutud. Mul tekkis lausa hirm, kuid lohutasin ennast sellega, et kunagi omas voodis lesides on seda seiklust väga mõnus meenutada. (Nüüd on see hetk.)
Jõudsin haiglasse. Alguses olin plaaninud koju sööma minna, sest haigla õhtusööki serveeritakse alates 19.30 ning ma oleksin pidanud 1,5h ootama. Nüüd astusin söökla uksest sisse täpselt hetkel, mil söök välja tõsteti. Milline ajastus! Esmalt jooksin aga tualetti, et oma pluusi Mr. Bean´i kombel kätepuhuri all kuivatada, kuna see oli higist täiesti märg ja niimoodi poleks olnud viisakas söögilauda istuda. Kui ma leti äärde jõudsin laadis särasilmne kokapoiss mu taldrikule hunniku riisi ning kaks kanakintsu... ma nägin vist väga näljane välja :P Ma ei jõudnud pooltki ära süüa. Teise kanakintsuga olid mul omad plaanid. Läksin leti juurde oma topsi Pepsiga täitma. Kokapoiss tuli kohe ligi ja küsis, kas mul on kõik, mida ma vajan. Ehk tahan jääd Pepsi sisse? Mina ütlesin, et tegelikult ma tahaksin kilekotti. Kilekoti sisse panin kanakoiva oma taldrikult, niimoodi, et keegi ei näeks, ning läksin ruttu sööklast minema.
Ma jõudsin koju! Läksin otseteed dushi alla, koorisin keha suhkru ja oliiviõli seguga ning pugesin teki alla. Oi kui mõnus oli olla omas voodis peale väsitavat päeva!
Sellel suvel on kõik lossiuksed Sinu ees miskipärast suletud!
ReplyDeleteAga meri on ikkagi nii sinine.
minu sünnipäeva loss ei ole !
ReplyDelete