One way ticket to home.

Hakkasin kell 12 hostelist tulema ning kõndisin St. Pancrase rongijaama, et sõita sealt otse Gatwicki lennujaama. Tee peal laulsin endamisi sõna "home" igasuguste erinevate lõbusate viisidega. Kuid piletit ostes sain teada, et sellest rongijaamast ei saagi antud päeval sõita, pidin metrooga hoopis London Bridge jaama minema. Sain pileti, milles oli koos nii metroo kui rong ja mis maksis veidi üle 12 £. Sõitsin öeldud juhiste järgi London Bridge´i ning hakkasin rongi otsima. See võttis tükk aega, sest Suurbritannia rongiliikluse süsteem mulle veel tuttav ei olnud. Otsisin infopunkti, aga see oli kinni ning piletimüügipunktis oli pikk saba. Polnud midagi muud teha, kui pidi ise välja uurima, kust ja millal rong läheb. Õnneks leidsin tahvli, kust peale pusimist lugesin välja, et 7 minuti pärast läheb rong 12´lt platvormilt Gatwicki. Hakkasin siis kähku sinna jooksma, sest järgmine läks alles 45 minuti pärast. Kui olin väravatest läbi läinud, hakkasin mõtlema, et mis platvorm see nüüd oligi... Ebakindlus ning mure võtsid võimust. Lõpuks istusin ikka rongi peale 12. platvormil ning hakkasin sõitma. Ma polnud üldse kindel, kas see oli ikka see õige rong ja platvorm, aga mul oli nii kiire olnud selle peale jõudmisega, soov saada koju oli väga suur ning mind lausa vägisi tõmbas võimalikult kiiresti lennujaama. Terve rongisõidu pures mind ängistus. Esimene peatus ei olnud Gatwick. No tore, mõtlesin endamisi, eks ma siis vaatan, kuhu välja jõuan. Sisimas kujutasin ette, kuidas ma jõuan x punkti, hakkan sealt rongi tagasi London Bridge jaama ootama, otsin edasi õiget transporti, jõuan lennujaama liiga hilja, jään maha ja mis siis kõik edasi saab. Jumal tänatud, et järgmine peatus oligi ootamatult Gatwick, kui ma kauem oleks pidanud sõitma, oleksin murest lõhki läinud.
Aga kell oli alles 2 ning ma vaatasin, et check-in Tallinna lennule avatakse kell pool 4. Passisin niisama ja mängisin arvutis tükk aega Solitairet. Isegi lennujaamas sees istudes oli metsikult külm ning väljas sadas vihma. Võib-olla olin lihtsalt selle eestimaa sooja suve ning Hispaania ja Prantsusmaa ilmaga ära hellitatud, et kogu aeg Londonis virisesin.
Londonis veedetud aja jooksul oli nii kummaline kuulda musti ja muid värve rääkimas ehtsa inglise "aktsendiga". Väiksed mustad lapsed ja muud tegelased... see üldse ei lähe omavahel kokku. Kui nad räägiksid ameerika inglise keelt, siis oleks normaalne.
Kui kell kukkus, tegin check-in´i ning läksin edasi kontrolli. Kui mu kott juba lindil sõitmist alustas, kuulsin, kuidas telefon helisema hakkas. Eeh, midagi polnud teha, telefon laulis ja sõitis kontrolli. Ise pidin kampsunid ja sallid ka ära võtma ning väravast läbi minema, mis muidugi jälle piiksuma hakkas. Seepeale käed ja liikmed laiali ning hakkas põhjalik läbiotsimine. Kui minu küljest midagi ei leitud, kästi sandaalid jalast võtta ning masinast läbi lasta. Kuid kahjuks ei leitud isegi sandaalide seest mitte midagi. Seepeale võeti mu kohver lahti, tõsteti kõik asjad ükshaaval välja ja uuriti aparaatidega üle. Käärid, mis olid Tallinn-Barcelona reisil veel normaalse pikkusega olnud pikenesid vist reisi ajal päris palju, sest need võeti mult ära. Viimaks sain ikka tulema ning esimese asjana läksin Harrodsi kaubamajja, kuhu ma Londonis ei jõudnud. Shoppasin veidi lennujaamas ringi ning lõpuks lennuki peale saades avastasin, et mu koht oli kõige viimases reas, akna all, aga akent mul ei olnud. See oli ainuke iste lennukis, kus polnud akent. Egas midagi, tegin siis näo, et ma olen juba nii proff reisija, et mul ei olegi seda akent vaja, ma olen lennukist välja näinud küll. Õhku tõusmine oli nagu ikka väga normaalne, pärast stjuuardess isegi küsis minu käest, kas mul on padjasoovi. Muidugi mul oli, kui pakuti. Panin selle siis lennuki seina vastu, mis oli külm kui jää, isegi veel külmem, sest teisel pool seina paukus miinus 40 kraadine pakane, ning lasin silma looja.
Maandumine oli piin. Need 20 minutit, mil lennuk taevast allapoole kulges, tundsin, nagu oleks mu pead tangide vahel pigistatud. Metsikud valusööstud kõrvades, meelekohtade veresooned pulseerisid, selline tunne, nagu lõhkeksid nad iga hetk. Aga ma olen loomult vapper, kannatlik ja tugev ning ma ei teinud sellest valust suuremat numbrit. Lennujaama jõudsin 20 minutit enne õiget aega ehk siis umbes 22.40. Helistasin õele ja küsisin, et huvitav, kas ma jõuaksin üheteistkümnese bussi peale. Ta vastas, et ei jõua. Seepeale lasin endale järgi tulla, sest ma ei viitsinud oodata 12st bussi. Istusin lennujaamas, olin netis ja ootasin õde. Paar minutit peale 23 vaatasin, et näe, Tartust jõudis ekspressbuss Tallinnasse, sõitis lennujaama eest mööda, linna poole. Mõni sekund hiljem tuli õde ja küsis, miks ma Tartu bussi peale ei läinud. Ma siis vastasin, et ega see buss ei läinud ju Tartusse, see sõitis Tallinna poole. Aga ma ei mõelnud selle peale, et lennujaama ees on ühesuunaline liiklus ning ekspressbuss sõidab täistundidel ning kell oligi täistund. Ivol oli seepeale jälle palju nalja minu kulul teha, et näed, käisin reisil ära ja grammigi targemaks ei saanud. Ikka samasugune pisike jobu, kes ei jaga maast ega ilmast mitte midagi :D
Veetsin öö õe pool, endiselt suurt koduigatsust tundes, hoolimata sellest, et olin kodumaal. Kuid seda suurem oli äng, sest olles kodumaal, ei olnud ma ometi ikka veel kodus.
Järgmisel hommikul polnud mul isu hommikustki süüa, ärevus oli nii suur. Kas ma lõpuks ometigi saan kodu poole sõitma hakata? Bussijaama sain tegelikult alles kell 13, sest kogemata tuli mul liiga hilja pähe teatada oma soovist kell 12 bussi peale minna. Jälle sai Ivo nalja, et ma pole ikka mitte midagi õppinud. Läksin piletit ostma ning küsisin alla 26 a. piletit Tallinnasse. Mõni hetk piletimüüja vaikis, ma mõtlesin, et mis jama nüüd siis jälle on. Seepeale ta ütles, et me oleme Tallinnas, ärge nähke sõitmisega vaeva. Oh mind küll ;)

Grande? Finale

Viimane päev vaatamisväärsustega tutvumiseks. Alustasin Sherlock Holmesi majamuuseumist, mis asus mu hostelile väga lähedal. Endal võiks ka selline korter olla. Väga lahedalt sisustatud, aga tegelikult oli seal liiga palju asju. Kui nüüd reaalselt mõtlema hakata, siis koristamine kujuneks väga keeruliseks tegevuseks, sest siis peab kõik need pisikesed asjakesed ükshaaval üles tõstma, tolmu alt ära pühkima ja tagasi asetama. Milline kohutav vaev. Toad olid ka väga pisikesed ja tolmuimejaga oleks seal samuti keeruline toimetada.
Järgmisena võtsin kavasse Londoni Silma sõidu. Ostsin pileti kella neljasele sõidule, siis öeldi, et pool 4 peab minema sappa järjekorda. Peale piletiostu sain 4D kogemuse, mis oli piletiga tasuta. Väga lahe oli, tegelikult see oli lahedam kui sõit ise, see oligi sõidu asemel, sest näidati ruumilisi vaateid kõrgelt Londoni kohalt ning kajakad lendasid nina all ja rahvas pidutses nende pallikeste sees vaaterattal. Saalis sadas vahepeal lund ja seebimulle ja tuul ja aur olid ka. Oleks võinud tegelikult selle 2 tundi kokku hoida, mis pärast rattal kulus. Järjekorras pidin seisma tund ja kakskümmend minutit. Rattas tegi ise tiiru poole tunniga. London on taevast vaadates kuidagi väga lohakalt paigutatud. Üks torn siin ja teine torn seal, mingit sümmeetriat ei ole, midagi praktiliselt eristada ei oska. Pariisi vaated olid palju ilusamad, korrektsemad, paremini eristatavad ning uued tornid kõrgusid harmoonias La Defensis. Kogu nalja peale kulus ligi 18 £, aga vähemalt sai linnukese kirja. Londonis on väga paljud muuseumid ja näitused tasuta, aga kui millegi eest on otsustatud raha küsida, siis küsitakse ikka täiega, niiet lõppkokkuvõttes teeb kulutuste suhtes sama välja.
Läksin edasi parlamendihoonete juurde, vaatasin üle Big Beni ja Westminster Abbey, mis oli muidugi külastamiseks ammu suletud sellel päeval. Kõndisin läbi St. Jamesi pargi, seal mängis puhkpilliorkester ning oravad jooksid ringi igal pool kuhu vaatasid. Tegin neist pilte, inimesed olid seal neid söötmas. Ühele vanamehele ronisid oravad mööda püksisäärt üles, et oma pähklikest saada ning siis sellega minema joosta ning talveks maa sisse kaevata. Seda oli päris lõbus vaadata. Jõudsin välja Buckinhami paleeni ning sealt edasi Victoria raudteejaamani, kust sõitsin metrooga tagasi koju, sest kell oli juba 7 ja ilm pöörast taas ära ja külm ja väsimus tikkusid peale.
Hostelisse jõudes olin väga väga väsinud, viskasin jälle voodisse, kuid und ei tulnud. Polnud isu ka baari minna. Lamasin niisama ja mõtlesin, et võiks sellel hetkel juba päris omas voodis lamada. Ma ei jõudnud ära oodata, millal koju saaks. Otsustasin, et kolm nädalat on ikka metsikult pikk aeg, ma ei ole kunagi kodust nii kaua ära olnud. Kuidagi ajasin ennast ikka püsti ja läksin alla baari, mis oli kummalisel kombel praktiliselt inimtühi. Vajutasin ennast nahkdiivani sügavusse laua taga, millel põles küünal, akna all, kust vuhisesid mööda punased kahekorruselised bussid, Londoni taksod, huilgavad kiirabiautod ning kõrvulukustava kriiskega politseiautod ning vaatasin ja kuulasin telekast tulevaid muusikavideosid. Selles situatsioonis polnud mul muud teha kui filosofeerida. Arutlesin oma viimase päeva õhtul, mida see reis mulle siis andis. Mõtlesin niipidi ja mõtlesin naapidi, igasuguseid asju võis sellest välja filosofeerida ning tegelikult filosofeerima jäädagi. Mõtlesin ka sellele, et viimasest õhtust võiks veel võtta mis võtta annab, aga mina olen vajunud üksinda diivani sisse ja igatsen koju. Selleks korraks aitab ehk siis, järgmise korrani, mil mul jälle kodust kõrini on saanud ning ma tahan kõike uut ja põnevat kogeda, kui ma olen puhanud.
Aga ma ei kurda, ma olen äärmiselt rahul kõigega, mida ma olen kogenud. Kõik imestavad, et ma olen reisinud niimoodi üksinda läbi Euroopa, ma olen vist tõesti millegi suurega hakkama saanud.
Hetkel tuli siia üks tüdruk Portugalist, küsis kas ma olen üksi, et tema on ka üksi ja alles 18. Kardab pisut ning on ärevuses, ta ei tea mida teha ja kuhu minna. Ning mina tean täpselt, mida ta tunneb. Ta tuli siia õppima inglise keelt kaheks nädalaks. Kahju, et me alles nüüd tutvusime, siis kui ma minema pean. Kõige olulisem on leida keegi, kellega rääkida ja koos olla. Minu jaoks sellel reisil vähemalt küll.

Juba parem!

Sellel päeval nägin ma Londonit.
Otsustasin vahelduseks jälle matkata ning hakkasin tasapisi Oxfordi tänava poole kõndima. Teel sattusid mulle ette väiksed riidekauplused, kus absoluutselt kõik asjad olid 5 £ eest. Seal leidus isegi päris palju lahedaid hilpe, kuid ma ei suutnud midagi välja valida. Kui poes on üks-kaks lahedat asja, siis on lihtne, ostad need ära, aga kui rohkem, siis pea läheb sassi ja jääbki ostmata. Ilm oli tegelikult väga külm ning hiljem kahetsesin, et mingit suvalist asja polnud ostnud, et endale peale tõmmata. Aga peagi jõudsin British Museumi ning sain sooja. Vaatasin üle väikeste surnud egiptlaste voodid, mida olin näinud 7 aastasena ning uudistasin pisut ka Aafrika ajalugu. Välja tulles puhus mulle vastu sama lõikav tuul ning see tähendas, et ma pidin saama sooja jooki. Astusin sisse ühte ettejuhtuvasse kohvikusse, mis asus raamatupoe keldris. Võtsin cappucino, mis osutus mu elu parimaks ning mõnusa šokolaadikoogi. Seal sain isegi tasuta internetti kasutada. Tol hetkel veel tundsin, et mul ei ole inspiratsiooni kuskilegi minna ning midagi vaadata. Kuid mõne aja pärast hakkas kosutus vist mõjuma ning ma tõdesin, et olen Londonis ning ajasin ennast keldrist välja. Ausõna, šokolaadil on võlujõud.
Jalutasin Covent Gardeni piirkonda ning jõudsin väljakule. Seal läks elu lõpuks ometigi keema, rahvamass ja esinejad ja muusika. Olin leidnud selle, mida otsisin - Londoni.
Järgmiseks sihtpunktiks oli Trafalgari väljak. Tee peal pidi olema veel Photographer´s Gallery, kuid see oli kahjuks sellest asukohast ära kolinud. Mõni samm edasi oli aga üks teine pisike galerii. Astusin sisse ning sattusin juhuslikult näituse avamise keskele. Näitus ise koosnes martsipanist tehtud kujudest, mis oli väga vahva. Kunstnikku filmiti ja intervjueeriti, ruum oli täis fotograafe ning muidu-uurijaid. Võtsin siis kah oma fotoka välja ja tegin tähtsat nägu, pildistades neid vahvaid eksponaate.
Trafalgari väljakul läksin kõigepealt National Portrait Gallery´sse. Selle külastusega algaski päeva parim osa. Kunst! Nägin moodsaid portreid, mis kandideerisid 2010 parima portree auhinnale ning vanu meistriteoseid. Mõnus. Läksin ka viimasel korrusel asuvasse restorani, kus tahtsin võtta apelsinimahla kasvõi ainult sellepärast, kui ilus vaade sealt avanes. Uksest sisse astudes oli kohe receptioni laud, seal ütlesin, et tahan vaid klaasi apelsinimahla, seepeale lasi ta mu edasi. Võtsin mahla ning otsustasin akna alla laua taha istuda kuid õige pea teatati, et ma ei tohi seal istuda, sest need lauad on ainult reserveerimise ning lisatasuga. Okei, läksin seisin leti ees edasi ning nautisin ikkagi oma vaadet. Aga klaasi apelsinimahla eest küsiti mingi 3 naela ja veidi kopikaid peale. Appi.
Muuseumist välja tulles kõrgus mu ees St. Martin-in-the-Fields kirik. Nautisin mõnda aega kontserti, mis seal parasjagu toimus. Äärmiselt mõnus on tõdeda, et astu sisse kuhu tahad, raha ei küsita, kuid action toimub ning kunstielamus on garanteeritud. Peale kirikut oli National Gallery, mis asus ka Trafalgari väljakul. Ausalt, mul ei ole sõnu kirjeldamaks kui palju Kunsti seal oli. Monet, Manet, van Gogh, Gaugin, Gezanne, Rubens, Constable, Turner, Leonardo da Vinci... Näha kõiki neid maale originaalis - uskumatu ning vapustav elamus.
Sama uskumatu on näha, kuidas mahub nii palju inimesi tänavale kõndima. Õigemini, ei mahu. Kulgesin Picadilly Circuse poole. Istusin väljaku keskele trepile maha ning sõin selle massi sees pirukat. Suhteliselt ebamugav tunne oli nii paljude inimeste keskel olla, pidevalt oli hirm et mingi nurga tagant hüppab välja terrorist või taskuvaras.
Ma ei tahtnud pikka aega seal sagina ja massi sees vahtida ning läksin edasi hiinalinna ja Soho suunas. Aga massist ma ei pääsenud, inimesi voolas tänavatele aina juurde. Pildistamine oli praktiliselt võimatu, sest esiteks oli raske jääda ühtlaselt edasi voolavas rahvasummas seisma ning teiseks oma liikmeid kehast eemale tõsta, kuna ruumi polnud ning kolmandaks, kuna 2 kätt olid hõivatud fotoka hoidmisega, jäi kott kaitseta. Nii palju inimesi tänaval pole ma varem mitte kusagil kohanud, kusjuures huvitav oli veel see, et kõik pubid olid päise päeva ajal pilgeni täis. Rahvamass oli ka pubide ees seismas, õlleklaasid käes, sest sees polnud enam ruumi.
Ekslesin tükk aega Sohos ja hiinalinnas, väga tihti kaotasin kaardil järje ära, sest mul on komme põigata sisse tänavatesse, mis tunduvad huvitavad, mitte tänavatesse, mis leiduvad ka kaardi peal. Õnneks hõikas ühe nurga peal poiss, kaardid käes: "Somebody lost or need information?" Jumal tänatud, ta andis mulle õige suuna kätte.
Võtsin suuna kodu poole ning ühel hetkel avastasin tänavanurgal silti noolekesega: "Photographer´s Gallery". Jehuuu! Olin imekombel sattunud selle uude asukohta. Läksin sisse ning imetlesin sellist kõrgema taseme kunstilist fotograafiat nagu ma veel eales polnud näinud. See päev oli nagu narkootikum minu hingele, sest hostelisse tagasi jõudes viskasin voodisse pikali ning tundsin metsikut füüsilist ja vaimset heaolutunnet, vahtisin lakke ja lihtsalt naeratasin.
Kell 9 läksin alla baari, nagu juba traditsiooniks oli kujunenud ning kohtasin eelmisel õhtul nähtud belgia tüdrukut, kes tuli siia kolmeks kuuks teatrikooli. Veetsime jälle aega piljardit mängides ning uute inimestega tutvudes. Käisin vahepeal üleval oma toas ning avastasin, et mulle oli tekkinud toakaaslane. Ta rääkis hetkel skaibis, sain vaid tere öelda ning läksin alla tagasi. Kell pool üks sain magama, tema magas ka siis juba, kuid ärkasin pool kolm kobina peale üles, sest tüdruk võttis oma kotid ning lahkus. Hämmastav.
Tegelikult veelgi hämmastavam oli see, et päeva jooksul ei tulnud taevast alla ainsatki vihmapiiska!

Ikka veel Londoni ilm.

(Jama lugu kyll, aga ei saa rohkem pilte laadida mingi rikke p2rast hetkel)
Hommikul ärkasin kell 9 ja läksin vannituppa. Siin ei käi see lukku, aga ega mul midagi karta ka polnud. Vähemalt nii ma arvasin. Kuid ühel hetkel kui ma dushi all olin, astus keegi ootamatul sisse,siis vabandas ja pani ukse kohe kinni. Mõtlesin, et äkki see on mu uus toanaaber, kuigi ta paistis küllalt vana. Välja tulles avastasin, et tuba on endiselt tühi aga mu voodi oli ära tehtud ning prügikast tühjendatud.
Läksin hommikusööki otsima. Arvasin, et see on sealsamas baaris, aga ei olnud. Juhatuse peale läksin siis alumisele korrusele ja nägin silti "restoran". Astusin uksest sisse ning sattusin ehitustööde keskele, põrgates kokku oma eelmise õhtu uue tutvusega, selle vanema mehega, kelle nimi oli nii keeruline, et meelde see küll ei jäänud. Ta juhatas mind lahkelt õigesse kohta, kus hetkel hommikusööki pakuti ning küsis, et mis kell me eelmisel õhtul lõpetanud olime. Vastasin, et minust jäid nad maha pipraviina jooma, mina ei oska öelda :P
Sain traditsioonilise inglise hommikusöögi, muna ja peekon, ning asusin teele. Sõitsin metrooga Toweri juurde ning läksin sinna sisse. Selle eest nõuti hingehinda, tudengile 14.50 £, ning sedapuhku oligi mu päevaraha läinud, kui metroopilet ka veel sisse arvestada. Toweris sain sappa tunnisele giidituurile ning peale seda jalutasin üksi ringi. Vaatasin kroonijuveele, piinamisriistu ning torni, kus 2 noorukest printsi padjaga ära lämmatati, et keegi tegelane, ma ei mäleta mis ta nimi oli, saaks ise kuningaks. Üldiselt ei jätnud Tower väga suurt muljet, juuksekarvu peas ta liigutama ei pannud ning seljast judinad läbi ei käinud. Kroonijuveelid olid muidugi ilusad. Võib-olla oli asi selles, et tegelikult 7 aastasena ma seal käisin ning mulle tuli see juba tuttav ette, võib-olla oli asi ilmas, võib-olla juba liigsetest varasemalt kogetud emotsioonidest.
Towerist välja tulles mõtlesin, et pean metrooga koju sõitma ja raha juurde tooma, aga õnneks nägin seal vahetusputkat, kus sain oma Pariisist järgijäänud eurod naeladeks vahetada. Siis sain osta omale süüa :D Traditsioonilise inglise fish&chips, mis oli vägaväga hea ja vägaväga rasvane.
Peale seda sõitsin metrooga mõned peatused edasi, et külastada Tate moodsa kunsti muuseumi. Metroopeatusest välja tulles küsisid 2 korea tüdrukut minu käest, kuidas Tate´i saada. Hakkasime siis koos ekslema ning inimeste käest küsima, sest kaart polnud ka eriti hea orienteerumiseks. Lõpuks tegime tohutu suure ringi ning jõudsime St. Pauli katedraalini, mille eest viis üle jõe Milleniumi sild otse Tate majani. Ütlesin Korea tüdrukutele head aega, sest tahtsin ise katedraali ka veel sisse piiluda, aga tuli välja, et kell oli 4 ning külastamine juba lõppenud.
Kuid Tate´s tuli mul sellel päeval esimest korda elu sisse. See oli ju kunst! Moodne kunst! Kuulsad kunstnikud! Tundsin ennast seal suurepäraselt (kui valutav selg välja arvata), mul oli põnev ning ma nautisin külastust täiel rinnal. Enam ei kõndinud ma ringi, näol sama tuim värvus nagu taevas. Tate pandi kell 6 kinni ning välisukse juurde jõudes avastasin, et sajab. Jälle. Padukat. Kõik oli mattunud nii ühtlasesse sombusesse vatti, et isegi lähedalasuvate kõrgemate majade tippe polnud näha. Päevakavas oli veel London Eye, aga eks sa mine niimoodi sinna. Otsustasin, et nüüd on aeg minna ja õhtut veetma hakata. Sumpasin läbi vee metroopeatuseni, jalad papude seest vettisid nii lootusetult läbi, et mul oli hirm, et nad ei kuiva järgmiseks päevaks ka ära (ning mul oli õigus). Teine hädavajalik tarbeese peale vihmavarju on siin kummikud.
Kuid inglased oskavad ennast hästi lõbustada kui sajab. Nad lähevad pubidesse. All hosteli baaris kohtasin taas itaallasi ning läksin koos nendega mõnda pubi kodutänaval otsima. Enamused olid täis, aga lõpuks saime ühte sisse. Rääkisin rohkem juttu ühe korea tüdrukuga, kes ka meiega kaasas oli. Mõne aja pärast läks ta ära ja mul hakkas igav. Kõht oli ka täis saanud, sest sõin teiste taldrikust kartuleid ja ka burgerit, sest nad hädaladasid, et ei jõua neid suuri portse ära süüa ning surusid mulle iga natukese aja pärast peale, et ole aga lahke, võta võta!
Tagasi hostelisse jõudes piilusin igaks juhuks hostelibaarist ka läbi ning nägin seal oma tuttavat Korea tüdrukut. Ta oli ka tegelikult tahtnud itaallaste seltskonnast pääseda. Jäin temaga juttu ajama ning mängisime ka piljardit, mõtlesime, et oleks vahva proovida, kuna me ei oska üldse mängida. Mõne aja pärast saime omale õpetajad ka, kes meid aitasid ning vajalikke näpunäiteid jagasid :) Väga vahva oli. Veidi peale 12 läksin ära magama, hinges palvetades, et järgmisel päeval ei sajaks.

See ongi London

Merealune tunnel ei olnudki nii õudne kui ma arvasin. Kõrvad ei läinud lukku ning hea oli olla. Ainus asi mis veidi häiris oli külmus ja rõskus, mis konditsioneerisüsteemist siis sisse voolama hakkas ning seda jahedust tundes sain tõesti aru, et olen vägaväga sügaval maa all, mere all. Lahe.
Kui rongiaknast nägin, et hakkasin Londoni raudtejaama sisse jõudma, siis veel ei sadanud. Aga kui raudteejaamast olin väljapääsu tänavale üles otsinud, siis sadas. Ja jäigi sadama. Alguses mõtlesin, et ootan veidi, äkki läheb üle, aga kus sa sellega. Vaatasin kaarti ja otsustasin, et see tee hostelini on ikka liiga pikk ning mõtlesin, et lähen metrooga. Kuid nähes pikka saba metroopileti kassa juures ning suurt tahvlit imepisikeses kirjas metroopileti erinevate hindadega jooksis mul juhe täiesti kokku. See süsteem on siin nii keeruliseks aetud, et isegi mina ei saanud aru. Erinevatel peatustel olid erinevad hinnad ja siis sai osta päevapileti, mis sõitis näiteks liini 1 ja 2 pidi, aga minu metrookaardil ei olnud üldse mingeid liinide numbreid, olid ainult värvid ja nimed. Ühesõnaga, see osutus minu jaoks sama eemaletõukavaks ürituseks nagu kõrgema matemaatika õppimine. Egas midagi, otsustasin panna oma vihmakeebi selga ning sammuda tänavale lakkamatu paduka kätte. Hakkasin oma aruga ning kaardi abiga mingis suunas minema, kuid õige pea avastasin, et kõnnin valele poole. Siis tulin tagasi raudteejaama juurde, hakkasin sealt teise tänavasse kõndima, kuid kaua ma ei kõndinud, järgmise raudteejaama ukse juures keerasin sisse, sest mul oli vihma käes kõndimisest kõrini saanud. Jalad sandaalide sees lirtsusid ning praktiliselt võimatu oli kõndida, kott lohises lompide sügavuses järgi, keebi sees oli vastik olla ning suunataju täiesti kadunud. Mul ei jäänud mitte midagi muud üle kui minna "kõrgemat matemaatikat" õppima. Raudteejaama sees leidsin Accessorize poe, astusin sisse ning ostsin omale vihmavarju. See on siin kõige hädavajalikum tarbeese. Õnneks oli metroopiletisaba nüüd vaid paari inimese pikkune ning küsisin ühe otsa piletit Great Portland Streeti peatusesse. Lõi ette 4 £. Ma siis ahhetasin ning küsisin, kas ikka üheotsa pilet, vastati, et jah, aga kui tahan osta päevapiletit, siis on 5.60 £. Sellega saan sõita niipalju kui tahan. Noh, omast loogikast ma võtsin igaks juhuks päevapileti, sest ühe otsa eest 4 maksta on üle mõistuse. Leidsin oma liini üles ja jõudsin õnnelikult õigesse peatusesse, siis ekslesin veel tükk aega maa peal ringi, et leida hostel üles, aga no see oli juba puhtalt minu pimedus, sest kõndisin sellest kohe metroopeatuse kõrvalt mööda. Sel hetkel tundsin, et issand jumal, mulle juba ei meeldi London kohe üldse. Õigemini, Londoni ilm.
Hostel on väga suur, uhke, inglise stiilis. Olen kahekohalises toas, aga toakaaslast veel välja ilmunud pole. Tegin esimese asjana lõunauinaku, mis maitses magusam kui mesi, sest teki all oli mõnus ja pehme ja soe ning ma ei pidanud enam olema õues külma ja vihma käes. Peale lõunauinakut mõtlesin teha väikese jalutuskäigu. Tegelikult uurisin tükk aega, kuhu ma saaksin veel metrooga sõita, sest mul oli ju päevapilet. Aga ma ei saanud ikkagi aru, millise liiniga ma nüüd sõita tohin ja kuhu ma saan minna ja tegelikult ma ei osanudki kuhugile tahta ja vihma ladistas ja tuju ka ei olnud. Tippisin lihtsalt oma uue ja armsa vihmavarjuga mööda tänavat veidikene allapoole ja siis üles tagasi, sest vaatasin, et see kõndimine oli siiski suht mõttetu. Ostsin poest süüa, sõin õhtust ning läksin hosteli baari oma sedelikesega kahte jooki ühe hinna eest saama. Istusin diivanil akna all ning vaatasin kuidas punased kahekorruselised bussid, Londoni taksod ja muud autod mööda sõidavad, inimesed vihmavarjudega üle lompide hüppavad ning kuhugi kiirustavad. London on ikka nii London. Täpselt nagu filmides ning raamatutes nähtud ja kirjeldatud. Siin on samasugune väga spetsiifiline miljöö nagu Pariisiski. Lõpuks tulid minu diivanile istuma kamp noori, Itaallased. Ajasin nendega veidike juttu, kuid pärastpoole läksin baarileti äärde veel ühte jooki ostma ning sattusin juttu ajama ühe vanema mehega ning baaritöötajatega. See vanem mees on hostelis remonditöid tegemas ning ka ööbib siin kuid elab Yorkshire´s. Veetsin mõnusasti õhtut kuni kella 23ni ning läksin magama, tegelikult ma lausa põgenesin, sest baaritöötajad avastasid, et neil on seal ühes kapis Absolute pipravodkat ning siis oli seda vaja proovida muidugi. Mulle hõigati kaua järgi, et tule ikka, ära mine magama, aga mind oli ees ootamas ekskursioonipäev.
Issand jumal, sellest päevast mul ei olegi pilte, sest ma ei saanud isegi fotokat välja võtta selle paduka käes. Ning seda ühte pilti, mis ma tegin kraanikausist, kus on erinevad kraanid sooja ja külma vee jaoks ma ei viitsi hakata praegu arvutisse laadima :)

Ema pidu

Kuna ma ei olnud emale sünnipäevaks kinki leidnud, mõtlesin, et ostan talle meie kokkusaamispaiga lähedalt ilusa ja hea jäätise, mis tehakse kaunis roosikujuline. Kuid kohvik oli kinni. Jama lugu küll, aga ega sünnipäev sellepärast halvem ei olnud.
Sünnipäeva tähistamiseks olime välja valinud Versailles lossi, kuhu rongiga sõitsime. Oi see oli suur ning saba piletikassasse oli ka otseloomulikult väga suur, aga me seisime vapralt oma aja ära. Isegi taevas tundus Versailles kohal suurem ja laiem kui kuskil mujal, sest kogu paik oli täis avarust ning uhkust. Piletit ostes oli väike segadus, sest piletihindade ja võimalustega oli aega tutvuda vist umbes minut või nii, sest need olid ainult pisikeses kirjas otse kassa kõrval ning tuli järg meie kätte ja pidime kohe küsima. Saime emale-isale Versailles passi ning mina sain tasuta, sest ma olen nii nooooooor :) Neile läks hind küll päris mahlaseks maksma, aga see-eest oli võimalik absoluutselt kõik kohad läbi käia. Alustasime seest, käisime toad läbi, nägime kabelit ning peeglisaali, mis oli lihtsalt võrratu. Võrreldamatu! Ning see vaade, mis avanes peeglisaali akendest, otse suurele kanalile ning kaugusesse. See jättis mulle väga suure mulje. Kujutasin ette, kuidas Marie Antoinette seal tantsis, nägime ka tema magamistuba, mis oli samuti väga kaunis, roosiline ja kullane ja baldahiinvoodi otsas olid suletutid. Tegelikult see magamistuba meenutas veidi ema magamistuba, ta tundiski ennast seal väga õnnelikuna :D Oleksime emaga veelgi rohkem aega seal sees nautinud, kuid isa väsis ära ning läksime aiatiirule. Selleks pidime ostma minirongi pileti, mis meid sõidutaks, sest aed on ju metsikult suur ja lai ning vahemaad mõõdetavad ainult kilomeetrites. Sõitsime kohe Petit Trianoni, mis oli Marie Antoinette´i puhkepaik ning koht, kus ta sai lossi kullast ja karrast veidike oma silmi puhata. Käisime tiiru tema pisikeses majakeses ning jalutasime tema mängukülla, kus ta karjatüdrukut ning talunaist mängimas käis. See küla nägi välja nagu lasteraamatust joonistatud, nagu Hansukese ja Gretekese või muu sellise muinasjutu majakesed. Vapustav! Isa sattus seal ka nii vaimustusse, see oli tema jaoks päeva parim osa. Iga maja juurde oli kirjutatud selle arhitekt, sest need tõesti olid meistriteosed, ehitatud spetsiaalselt Marie jaoks. Kõik oli ilustatud, kaunistatud, mitte nii nagu päris taludes tol ajal elu käis. Nägime ka tööriistu, mis Marie jaoks tehtud olid. Miniatuursed labidad ja rehad ja kõplad, kõik pika varre otsas, siidpaelaga üle tõmmatud ning erinevate tutikestega kaunistatud. Peenramaad olid ääristatud ilusa pügatud hekiga ning arvatavasti teenijad rohisid neid öösel ning jätsid nimelt mõne pisikese umbrohulible Marie jaoks, kes saaks selle hommikul välja tõmmata ning arvata, et ta tegi suure töö ära. Samuti olid seal erinevad loomad, väikestel partidel olid aedikus isegi kivist basseinid ning igal kanal oli oma isiklik majake. Mõni ime siis, et Marie aru ei saanud, miks need talunikud virisevad ning tema luksusliku elu peale pahased olid.
Seda kõike imetledes kulus ära palju aega, samuti rongijärjekorras seismiseks ja vahemaade läbimiseks. Jõudsime Versailles rongijaama tagasi kell 7 õhtul ning asusime Pariisi poole teele. Kell 8 jõudsime metroopeatusesse, kust pidime saama otse Eiffeli torni juurde, mis eelmisel päeval nägemata jäi. Aga kui me tahtsime metroost väljuda peatas meid ootamatult üks mundris naine ning nõudis piletit. Me ei saanud tükk aega aru, mis piletit, kuid siis taipasime, et metroopiletit, millega me sõitsime. Kuid meil oli juba traditsiooniks saanud, et peale pileti komposteerimist ning sellega väravatest läbi tulemist andsime igaüks enda pileti ema kätte, kes need puruks rebis ning kohe väravate kõrvale prügikasti viskas, et seda sodi mitte taskutesse koguda. Aga mis teha kui tuleb kontroll, kes tahab piletit näha, siis kui me oleme piletitest juba vabanenud? Tuleb trahvi maksta. Olime alguses väga suures šokis, sest me ei taibanud, et pileti peab lõpuni alles hoidma. Välja sai ju metrooväravast niisama ka. Aga nüüd olime ümber piiratud ning pääsu polnud kuskile. Meile öeldi, et kuna meil olid ette näidata uued, veel kasutamata metroopiletid, peame me väiksemat trahvi maksma, ehk siis 25 € näkku. Kui me oleksime oma viimased piletid ära visanud ning tühjade kätega olnud, oleks trahv 40 € olnud. Kuid Versailles oli meie rahakoti viimseni tühjaks pigistanud ning meil polnud sentigi. Seepeale nõuti meie passe. Üritasime kaardiga maksta, kuid see ei õnnestunud, süsteem ei töötanud seal. Järgmise variandina pakuti meile sularahaautomaati, mis asus tänaval, metroost väljas. Jätsime ema ning ID kaardid pandiks ning läksime välja automaati otsima. See polnud õnneks kaugel, saime isegi ära õppida, kuidas Prantsusmaal automaadist raha välja võtmine käib. Tegelikult me oleksime võinud kahekesi põgeneda, aga kuna meie ID oli neil olemas, siis oleks meid tagaotsitavateks kuulutatud ning esimeses lennujaamas kinni võetud ning vangi pandud. Targem oli ikka tagasi minna ja raha ära maksta :P Mõtlesime, et väga hea et ma üksi, viimasel päeval, täiesti rahatuna seda metroopileti süsteemi politseiga koos ei avastanud. Siis oleks mind kongi pandud, kuna mul poleks raha olnud, siis oleksin ma lennukist maha jäänud ning siis oleks tõesti vahva olnud :D Aga minu jaoks oli see trahvi maksmine seiklus ning uus kogemus, asi, mida meenutada. Aga jah, ema sünnipäeva restorani raha läks see aasta Pariisi MUPO´le.
(Vahemärkuseks peaks ütlema, et sõidan hetkel Eurostari rongiga Pariisist Londonisse, mul hakkab varsti juba halb, sest see rong sõidab niiiiiiiiiii kiiresti ja ma ei kujuta ette, mis siis veel saab, kui ta tunnelisse jõuab. Mere alla... Kui ta nendest pisikestest tunnelitest siin maa peal läbi läheb, juba siis lähevad mu kõrvad hetkeks lukku ja vastik tunne on. Oeh...)
Õnnelikult sellest õnnetust metroopeatusest välja jõudnud kõndisime Eiffeli torni juurde. Selleks ajaks oli juba pimedaks läinud ning torn oli valgustatud. Igal täistunnil, kolmeks minutiks, hakkas terve torn valgetes tuledes sähvima, see oli lahe. Otsustasime emaga kahekesi tippu minna, sest ma üksi ei tahtnud. Isa jäi torni alla pingi peale viinereid ja saia sööma. Ta pidi seda 2 tundi tegema, sest täpselt nii kaua kulus meil järjekordades seistes üles ja alla saamiseks. Kuid see vaade tipust öisele tuledes Pariisile, see oli pidulik lõppsündmus minu viimasele õhtule Pariisis. Hämmastav elamus! See oli nii ilus ja võimas. Meenutasin õhtut Barcelonas, kus samuti mäelt öisele linnale vaadet olin nautinud ning jõudsin järeldusele, et Pariis on 4 korda suurem kui Barcelona. Mulle jääb tükiks ajaks mällu see pilt, mida nägime veel viimasena, maa peal, Eiffeli tornist. Valgustatud ning kaunilt öises tähistaevas ning täiskuuvalguses kõrgumas. See on Pariis, c´est la vie!
Kell 24 koju jõudes pesin hambad ning läksin otsejoones voodisse ning jäin kohe magama. Sellist asja pole reisi ajal veel juhtunud, et ma tulles kohe voodis maandun, kuid päev oli olnud nii elamusterohke ja vaimustav.
Nüüd saabuvad viimased päevad ja London. Olen ärevuses, sest sõidan Londonisse ning ärevuses, et reis hakkab varsti lõppema ja see on mu viimane sihtkoht. Ja muidugi ärevuses, et jõuan varsti merealusesse tunnelisse...

Vihm ja päike, uus ja vana, nutt ja naer.

Alustasime oma päevateekonda La Defense´i sõitmisega. Prantsuse kunstimaitse elegants ja Pariisi stiil väljenduvad mõlemad elavalt selles moodsas urbanistlikus arendusprojektis. Ometi on piirkond midagi enamat kui lihtsalt bürood, sest juba arhitektuur ise paelub vaatamisväärstustega nagu Grande Arche, mille keskmes olevasse avasse mahuks isegi Notre Dame. Pärale jõudes avastasime ennast paduvihma keskelt. Õnneks saime kaare alla varjuda ning nautida uttu mattunud vaadet, tormi ja vihma pilvelõhkujate keskel. La Defense jättis vapustava mulje. See avarus, stiil ja valgus on meeldejääv. Eriti meeldisid mulle pintsaklipslased, keda kohtas igal sammul, ning kes sobisid sealsesse miljöösse suurepäraselt. Külastasime ka hiigelsuurt kaubamaja, kus eksisime iga nurga peal ära ning kokkuvõttes tegime sellele vist sada tiiru peale, otsides normaalset kohta, kust jälle süüa saaks. Kaubamajast välja tulles viskasime veel viimase pilgu suurele kaarele ning seadsime oma sammud taas mutikäikudesse, sügavale maa alla, et lahkuda Pariisist, mis oli Pariis isa jaoks ning jõuda Pariisi, mis on Pariis ema jaoks ehk siis ajalooline linnasüda. Vihmasest ning uuest linnajaost jõudsime otse välja päiksepaistelisse vanasse linnajakku, maa alt tulime välja ooperiteatri eest, kus tegutses ka ooperifantoom. Jalutasime Lafayette kaubamajja sisse, et imetleda uhkeid rõdusid ning klaaskuplist vitraazakent ning suundusime Cité saare poole.
Mõtlesime, et oleks hea puhata veidi jalgu Pont Neufi´l, Pariisi vanimal sillal, mis otsetõlkes tähendab tegelikult uut silda ning kulgeb Cité saare tipust üle. Seal luges isa raamatut "Pariisi Top 10", mis on parim raamat Pariisiga tutvumiseks ning nalja saamiseks. Õigemini, isa sattus vaimustusse, kui mahlakate sõnadega on osasid kohti kirjeldatud ning me saime keset silda kõvasti naerda, niiet lausa pisarad väljas. Meie kolmene seltskond võis jätta üsna imeliku mulje sel hetkel, kuid peaasi, et meil lõbus oli ;)
Kõndisime edasi ning jõudsime saarel oleva platsini, Place Dauphine, mis tänapäeval on vaikne võluv plats, ääristatud vanade majade ridadega. Tõepoolest, mõnusamat kohta keset linna rahu ja miljöö nautimiseks annab otsida.
Ning siis mu silmad seda nägid. Notre Dame. Pärast seda, kui paavst Aleksander III sinna 1163. aastal nurgakivi pani, rügas terve käsitööliste vägi 170 aastat tööd teha, et viia ellu see uhkes kujunduses meistriteos. Esimese asjana kui ma uksest sisse sain, lõid mu silmad läikima. Kas tõesti Notre Dame... see ajaloost nii tihkelt tulvil paik, nii kuulus ja ilus koht. Kes teab, millal ja kas üldse sinna veel oma elus tagasi saan, aga ma olen seal olnud, ma olen seda näinud ja tunnetanud. Ma olen nautinud seda hetke. Veelgi erilisemaks muutis oluorra samal ajal peetav missa. Kuulsin, kuidas üks naine seal ees kaunilt laulis, kuidas orel mängis ning ka missale tulnud pariislaste lauluhääl kajas hämarate võlvide vahelt tagasi. Otsustasin osta väikse küünla ning selle oma käega Notre Dame´is põlema süüdata. Aga see mõte ja hetk oli minu jaoks juba liig. Ma ei suutnud vastu panna ning hakkasin lahinal nutma. Täpselt nagu Roomas Pantheonis.
Ennast veidi kogunud ning kogetud elamusest üliõnnelikuna, liikusime edasi läbi ladina kvartali kitsaste ja huvitavate tänavate, võtsin endale crepi Nutellaga ning õhtusöögiks kõigile kebabi ning jalutasime Luxemburgi aeda õhtustama.
Päevakavast oli puudu veel Eiffeli torn ning vaatasime, kuidas sinna metrooga saaks, sest me jalad ning seljad olid väga valusad ja väsinud. Läksime otse aia kõrvalt metrooaugust sisse ja suundusime ühte kollast liini pidi, mis pidi meid viima otse Eiffeli torni juurde. Kuid mingil kummalisel kombel ei olnud vaja piletit väravast läbi lasta vaid saime niisama tasuta sisse. Väga veider, aga olime lihtsalt õnnelikud, et piletid alles jäid ning astusime aga rongi peale. Tegelikult see rong oli hoopis teistsugune. Kahekorruseline ning jaam oli imelik ja värki. Aga ei, me ei lasknud ennast sellest heidutada, sest peatus näitas Eiffeli torni poole. Ühe ülipika peatuse ära sõitnud, avastasime, et sõidame vales suunas. Õnneks märkas ise seda õigel hetkel ning saime maha hüpata ning vastaspoolele uut rongi ootama, mis tagasi sõidaks. Ootasime siis, rong tuli, läksime peale ning sõitsime. Aga oh imet! See sõitis ka samas suunas ning nüüdseks olime juba täiesti linnast välja jõudnud. Tuli välja, et see oli linnalähirong, mis kulges maa alt ja meie jobud arvasime, et see on lihtsalt pisut teistsugune metroorong, mis sõidab ka kaugemale linnast välja. Hüppasime jälle maha ning otsustasime ruttu sealt põgeneda, maa peale saada ning õiget metrood kasutada. Muidu oleks ehk pidanudki öö maa all veetma ning kui rongi piletikontrollija oleks tulnud ning me seal rahulikult ilma piletita istunud oleksime siis... oi. Ühesõnaga lõpuks leidsime õnnelikult õige metroojaama üles, kus pidime ka piletiteväravast läbi minema ning hakkasime otsima suuna Eiffeli tornile. Sõit kulges eriti kaua, sest me olime juba eriti linnast välja sattunud. Kuid avastades, et kell on juba 9 ja me oleme ikka veel maa all, ise teadmata kuskohas täpselt, otsustasime, et jätame torni ikkagi järgmiseks päevaks. Vaja on puhata ning Versailles ning ema sünnipäeva jaoks korralikult välja puhata. Pealegi me olime juba vist tund aega maa all veetnud kui lõpuks kodupeatusesse välja jõudsime. Õudne. Aga lahe. Ma olen ülimalt vaimustunud sellest kontrastide päevast, isegi süüa sai ning see toitis veel eriti jõuliselt mu emotsioone, mis said vaba voli vallandumiseks.
A day to remember!
(Ühe pildi kommentaariks: ema ütles, et ma paneksin oma käed üles, nagu ma oleksin kolmas kaar reas, vana ja uue vahepeal. Aga mina ei saanud aru, mismooodi ometigi ma need käed pean panema, kas niipidi või naapidi väänama. Aga mingi asja ma kokku väänasin.)

Väga raske päev.

Hommikul ärgates oli tunne nagu oleks eelneval õhtul kõvasti pidutsenud. Aga ei, öö oli lihtsalt palav, toakaaslased tulid jälle x kellaajal ning õhtune suur üllatus, poiss tüdrukute toas, keeras ennast minu kohal öösel nii kõvasti, et terve narivoodi kõikus ning krigises. Suure raskusega ajasin hommikusöögisaiad ning poolteist tassi kohvi sisse ning hakkasin ennast kuumas toas, kus kõik sagivad ja pakivad ning ruumi pole, minekuks sättima.
Sain vanematega kokku kell 11 ning praktiliselt terve päeva haigutasin. Sõitsime kõigepealt La Villette teadusparki, kus vaatasime 180 kraadisel keraekraanil filmi palverännakust Mekasse. See oli vapustav elamus. Isegi parem kui 3D kino. Sellised hingematvad vaated ning tunne nagu oleks ise seal. Peale filmi läks mul kõht tühjaks, kuid ma mõtlesin, et ma ei hakka veel väga suurt lärmi tõstma, ootan, millal me ühiselt lõunat sööma hakkame. Sõitsime kõigepealt Monceau parki, mis oli kunagi rikkurite park. Seal läksin esimese toiduputka juurde ning hakkasin uurima, mida söögiks võtta. Kuid isa ütles, et ei, siin on liiga kallis, siit ei saa võtta. Pea norus, nälg kõhus ning väsimus liikmetes leppisin perekonnapea otsusega. Sõitsime järgmisesse parki. Ausalt öeldes veetsimegi suure osa päevast jubedas ning väsitavas metroos ning ümberistumisi tehes, sest vahemaad olid väga pikad. Järgmisena oli kavas Vosquesi plats (park). Väga kena koht, kuid ma ei suutnud seda nautida, sest väsimus ja nälg olid juba silme eest mustaks võtnud, kuid ühtegi kohta, kust odavalt ja kiiresti midagi hamba alla saada, ei olnud. Päeva lõpuks oli kavas Pompidou keskus. Otsisime siis ka seda tükk aega ning olime kindlad, et seal on turistidele mõeldud saiakeste müügikohti. Mingi aeg hakkasin nägema vastutulevaid inimesi, kellel olid käes hot dogid ning jäätised. Midagi muud ma tol hetkel ei suutnud vaadata, sest hommikusöögist oli möödas juba ligi 8 tundi. Kui siis lõpuks esimene saiamüügikoht tuli, sain omale ühe kuivetunud paksu saia peal pitsa, mis oli nii vastik, et isegi sellise näljaga ei suutnud seda vastikut vintsket saia sisse ajada. Sai, sai ja veelkord sai, muud siin süüa ei ole ja see ajab juba hulluks. Kui ma tahtsin ülejääki tuvidele sööta, tuli neid terve parv kohale. Kuid siis, minu ning tuvide väga suureks ehmatuseks, hüppas kõrvalolev joodik püsti, hakkas jalgu vastu maad trampima ning karjuma. Tuvisid ei tohi vist tegelikult sööta. Ma ehmusin sellest nii ära ning väsimus ja kurnatus ja nälg olid oma töö teinud, et ma hoidsin väga väga suure vaevaga pisaraid tagasi. Nii raske on see suurlinna elu, nii raske on olla oma kodust kaugel, kuskil, kus pole isegi midagi normaalset süüa, ümbrus võõras, inimesed ohtlikud. Kuid mõne aja pärast, kui ma olin saanud ka ühe näruse kuivetunud känkra, mis tahtis olla shokolaadikook, hakkasin ennast siiski paremini tundma. Mingi energia olin sellest rämpsust ikkagi saanud. Otsustasime emaga Pompidou keskuse eskalaatoritest üles sõita ning vaadet vaadata. See tasus ennast ära, tõstis tuju ning meenutas taas, et ma olen ikkagi Pariisis, vapustavas kohas. Päeva lõpetasime Raekoja ees istudes ning seejärel sõitsime metrooga koju. Ma tahtsin õhtul tegelikult külastada ka Pariisi kuulsat ning populaarset ööklubi Le Loco, aga ei. Ma pean nii palju puhkama kui saan, muidu suren.
Aaaga... muidu pole hullu midagi. Kui kõht on täis ja veidikene pargipingi peal istutud, siis on jälle tuju hea ning tunne mega, sest ma olen ju Pariisis, tõotatud linnas! :)

Je ne suis pas une turiste, j´habite ici !

Sellel päeval (21. august) oli mul kavas ette nähtud Montparnasse´ i piirkond (kus ma tegelikult olin kõik eelnevadki päevad veetnud) ning ma avastasin, et seal asuvad Pariisi katakombid. Ühel hetkel jõuti arusaamisele, et Pariisi surnuaiad on otsast otsani laipu täis ning uusi surnuid pole enam kuskilegi panna. Siis kaevati vanad luud üles, koguti kokku ning laoti ritta maa-alusesse tunnelisse. Otsisin sissepääsu üles ning asusin seisma metsikult pikka sappa. Seal ma sain tuttavaks 2 Austraalia tüdruku ja 2 poisiga. Nendega juttu ajades ei olnud see ootamine mingi vaev. Kui lõpuks sisse saime, olin õnnelik, et koos nendega kampa sattusin, sest üksi poleks ma julgenudki mööda 2 km pikkust pimedat ja õõvastavat tunnelit ekselda. Vahepeal üks poiss hirmutas nurgatagant, niiet ma lausa kiljatasin. Mind on viimasel ajal nii lihtne ehmatada. Uurisime luid ja kulgesime mööda käike, ma seletasin ühele tüdrukule, kes küsis, et need armid kolba peal ei olegi armid, vaid täiesti normaalsed õmblused, mis ühendavad kolju eri osi.
Ühel hetkel kõndides, nägime, et laest hakkab juba löga alla tilkuma. See oli eriti vastik. Arvatavasti oli see lihtsalt vesi, aga õudne tundus ikkagi, eriti kui peale tilkus. Ning siis, pilk ringi uitamas, avastasin suureks ehmatuseks oma jala plärtsti kuskilegi märga auku vajuvat. Oi see oli vastik. Jalg sai üleni plögamudalombiseks. Peale seda tahtsime kõik võimalikult ruttu sealt välja pääseda, aitas sellest surnuteriigist...
Peale katakombe käisin Subway´st läbi, võtsin oma traditsioonilise võileiva ning läksin seda traditsioonilisse kohta sööma, muidugi Luxemburgi aeda. Õnneks seekord mind keegi tülitama ei jõudnud tulla. Sõitsin koju tagasi ning valmistasin ennast ette vanematega kohtumiseks. Panin selga uue kleidi, tegin krunni pähe, päikseprillid ette ning tippisin nagu ehtne prantslanna Sacre Coeur´i poole. Jõudsin pool tundi varem ning tegin aega parajaks jäätist süües ning pargipingil istudes. Kui kell sai 6, läksin kokkulepitud kohta peaukse juures ning nägin juba ema poodiumil, käsi päikse kaitseks silme ees, otsiva pilguga kaugustesse vaatamas. Jõudsin juba päris tema alla, aga ta ikka ei näinud mind. Pidin hõikama, ning hüppasin üles tema juurde. Kallistasime kõvasti ning ema oli eufoorias. Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult oli see 22 aasta jooksul esimene kord, kui ma polnud ema nii pikka aega järjest näinud. Hämmastav!
Ema ei tundnud mind alguses äragi, ma olevat täitsa nagu ehtne Pariislanna. Uus kleit andis muidugi palju juurde. Eks ma püüdsin kah :)
Jalutasime ringi Monmartre´il, käisime Dali muuseumis, nautisime vaadet Pariisile, vaatasime üle ka öötuledes Moulin Rouge´i. Sain endale ilusa "Le Chat Noir" kohviku pildika koti :) Samuti vaatasime üle üksteise Pariisi kodud. Väga ilus õhtu. Aeg lendas nagu linnutiivul ning "kodudesse" saime kell 12. Ema ütles, et tal oli tunne, nagu ma elaks Pariisis ning nemad tulid mulle külla. Mul oli sama tunne.
Pealkirja tõlge: ma ei ole turist, ma elan siin.