Grande? Finale

Viimane päev vaatamisväärsustega tutvumiseks. Alustasin Sherlock Holmesi majamuuseumist, mis asus mu hostelile väga lähedal. Endal võiks ka selline korter olla. Väga lahedalt sisustatud, aga tegelikult oli seal liiga palju asju. Kui nüüd reaalselt mõtlema hakata, siis koristamine kujuneks väga keeruliseks tegevuseks, sest siis peab kõik need pisikesed asjakesed ükshaaval üles tõstma, tolmu alt ära pühkima ja tagasi asetama. Milline kohutav vaev. Toad olid ka väga pisikesed ja tolmuimejaga oleks seal samuti keeruline toimetada.
Järgmisena võtsin kavasse Londoni Silma sõidu. Ostsin pileti kella neljasele sõidule, siis öeldi, et pool 4 peab minema sappa järjekorda. Peale piletiostu sain 4D kogemuse, mis oli piletiga tasuta. Väga lahe oli, tegelikult see oli lahedam kui sõit ise, see oligi sõidu asemel, sest näidati ruumilisi vaateid kõrgelt Londoni kohalt ning kajakad lendasid nina all ja rahvas pidutses nende pallikeste sees vaaterattal. Saalis sadas vahepeal lund ja seebimulle ja tuul ja aur olid ka. Oleks võinud tegelikult selle 2 tundi kokku hoida, mis pärast rattal kulus. Järjekorras pidin seisma tund ja kakskümmend minutit. Rattas tegi ise tiiru poole tunniga. London on taevast vaadates kuidagi väga lohakalt paigutatud. Üks torn siin ja teine torn seal, mingit sümmeetriat ei ole, midagi praktiliselt eristada ei oska. Pariisi vaated olid palju ilusamad, korrektsemad, paremini eristatavad ning uued tornid kõrgusid harmoonias La Defensis. Kogu nalja peale kulus ligi 18 £, aga vähemalt sai linnukese kirja. Londonis on väga paljud muuseumid ja näitused tasuta, aga kui millegi eest on otsustatud raha küsida, siis küsitakse ikka täiega, niiet lõppkokkuvõttes teeb kulutuste suhtes sama välja.
Läksin edasi parlamendihoonete juurde, vaatasin üle Big Beni ja Westminster Abbey, mis oli muidugi külastamiseks ammu suletud sellel päeval. Kõndisin läbi St. Jamesi pargi, seal mängis puhkpilliorkester ning oravad jooksid ringi igal pool kuhu vaatasid. Tegin neist pilte, inimesed olid seal neid söötmas. Ühele vanamehele ronisid oravad mööda püksisäärt üles, et oma pähklikest saada ning siis sellega minema joosta ning talveks maa sisse kaevata. Seda oli päris lõbus vaadata. Jõudsin välja Buckinhami paleeni ning sealt edasi Victoria raudteejaamani, kust sõitsin metrooga tagasi koju, sest kell oli juba 7 ja ilm pöörast taas ära ja külm ja väsimus tikkusid peale.
Hostelisse jõudes olin väga väga väsinud, viskasin jälle voodisse, kuid und ei tulnud. Polnud isu ka baari minna. Lamasin niisama ja mõtlesin, et võiks sellel hetkel juba päris omas voodis lamada. Ma ei jõudnud ära oodata, millal koju saaks. Otsustasin, et kolm nädalat on ikka metsikult pikk aeg, ma ei ole kunagi kodust nii kaua ära olnud. Kuidagi ajasin ennast ikka püsti ja läksin alla baari, mis oli kummalisel kombel praktiliselt inimtühi. Vajutasin ennast nahkdiivani sügavusse laua taga, millel põles küünal, akna all, kust vuhisesid mööda punased kahekorruselised bussid, Londoni taksod, huilgavad kiirabiautod ning kõrvulukustava kriiskega politseiautod ning vaatasin ja kuulasin telekast tulevaid muusikavideosid. Selles situatsioonis polnud mul muud teha kui filosofeerida. Arutlesin oma viimase päeva õhtul, mida see reis mulle siis andis. Mõtlesin niipidi ja mõtlesin naapidi, igasuguseid asju võis sellest välja filosofeerida ning tegelikult filosofeerima jäädagi. Mõtlesin ka sellele, et viimasest õhtust võiks veel võtta mis võtta annab, aga mina olen vajunud üksinda diivani sisse ja igatsen koju. Selleks korraks aitab ehk siis, järgmise korrani, mil mul jälle kodust kõrini on saanud ning ma tahan kõike uut ja põnevat kogeda, kui ma olen puhanud.
Aga ma ei kurda, ma olen äärmiselt rahul kõigega, mida ma olen kogenud. Kõik imestavad, et ma olen reisinud niimoodi üksinda läbi Euroopa, ma olen vist tõesti millegi suurega hakkama saanud.
Hetkel tuli siia üks tüdruk Portugalist, küsis kas ma olen üksi, et tema on ka üksi ja alles 18. Kardab pisut ning on ärevuses, ta ei tea mida teha ja kuhu minna. Ning mina tean täpselt, mida ta tunneb. Ta tuli siia õppima inglise keelt kaheks nädalaks. Kahju, et me alles nüüd tutvusime, siis kui ma minema pean. Kõige olulisem on leida keegi, kellega rääkida ja koos olla. Minu jaoks sellel reisil vähemalt küll.