Peale hostelis magamist läksin ja magasin edasi Luxemburgi aedades. Viskasin muru peale teiste keskele pikali, vahtisin taevas mööda ujuvaid pilvi ja filosofeerisin. Küll need aiad on ikka mõnus koht. Inimesed lähevadki sinna lihtsalt puhkama. Istuvad niisama tundide viisi ja vaatavad puid, põõsaid, loendavad rohuliblesid, magavad murul, lahendavad ristsõna või sudokut ning loevad raamatuid. Seal on nii hea värske looduse lõhn ja jahedus ja värskus, eemal linnakärast, saginast ja mustusest. Kuigi Pariis on väga puhas linn, võrreldes Barcelonaga. Inimesed hoiavad puhtust igal pool, isegi pargis suitsetades muru peale kogunenud konid korjatakse lahkudes üles ning pannakse prügikasti. Ei möödunud seegi päev ilma tülitajateta. Ühe pingi peal istudes pidin ära ajama mingit imelikku, kes tahtis kinno ja igale poole mujale kutsuda. Pärast, kui juba lahkumas olin, kõnetas mind jälle üks neeger. Ma ütlesin, et ma lähen kohe ära ja käin vetsus praegu, aga tema muidugi jäi ootama. Kui ma tualetist välja tulin, oli tal juba valmis kirjutatud sildikese peale oma nimi, telefon, aadress jne. Andis selle mulle ja hakkas rääkima, mida Pariisis vaatama peab. Alguses ma üldse ei saanud pihta, mida ta tahab või misasja ta mulle ajab, mis on eesmärk või nii. Kuna ta oli mustades viigipükstes ja valge särgiga, mõtlesin, et ta on sarnane usujutuajaja nagu Tartuski ringi kõnnivad. Kuid oodatud usujuttu ei tulnud. Ilmnes, et ta on hoopiski arhitekt ning kunstihuviline ning kuuldes, et ma olen teel Louvre´i, tuli ta muidugi minuga kaasa. Esimese asjana kiikasime üle Mona Lisa, vaatasime veel muudki Itaalia ja Prantsuse kunsti ning Egiptuse skulptuure ja ehteid. Midagi Louvre´is üles leida on juba omaette katsumus, teine katsumus on kaardi peal üles leitud asjadeni kõndimine ning kolmas katsumus nende asjade vaatamine. Peale seda tahtsin ma kohe koju minna, aga ta ei lasknud. Pidin siis pargipingi peal istuma ja kuulama järjekordset juttu, et ta tahaks mulle oma korterit näidata, mis asub Champs- Elyseél ja siis võiks koos muusikat kuulata ja värki. Ei, ei ja veelkord ei. Kindlast keeldumisest hoolimata jätkas ta oma kiidulaulu minust ning ütles, et ta tahaks minusuguse tüdrukuga kunagi abielluda. Siis ma ütlesin talle otse, et siin Pariisis ei lasta tüdrukutel üldse rahulikult elada, iga nurga taga on mingi mees, kes arvab endast, et on Don Juan või Superman ning hakkab aga kiusama ning järgi ei jäta. Ning ta nõustus, see on Pariisis vägagi tavaline, siinsed inimesed ongi sellised. Vabameelsed, suhtlusaltid, julged, isegi pealetükkivad. Jumal tänatud, et saan varsti emme-issi kaitsva tiiva alla ning ei pea siin hullumajas üksi ringi uitama! ;)
No comments:
Post a Comment