Chenonceau (loe: šenonsooooo)

Üleeile oli see suur päev, mil külastasin Chenonceau lossi. Ostsin rongijaamast edasi-tagasi pileti ning sõitsingi kohale! Mööda suurt plataanialleed lossi poole kõndides ning vaikselt selle piirjooni tajuma hakates mõtlesin, et nüüd tulebki nutt peale. Et ma olen siin, selles lossis, mida juba lapsepõlvest saati piltide pealt imetlenud olen ning mis tundus siis nii kauge ja kättesaamatu. Aga kui lõpuks alleevarjust välja jõudsin, nägin, et peafassaad oli remondis ning see rikkus alguses kohe vaatepilti. Olgu, see mind väga ei murjendanud, kõndisin ikkagi ringi ja vaatasin külje pealt ja imetlesin. Siis läksin sisse, aga see, mis seal toimus, oli kohutav. Nii palju rahvast on näiteks Illusoonis tipphooajal, kolmapäeviti Retrogroovil või Zavoodis umbes kella 3 ja 4 paiku nädalavahetuseti. Toast tuppa pääsemiseks pidi sõna otseses mõttes trügima, kitsastest käikudest oli praktiliselt võimatu läbi saada, rahvamass toas varjas ära üldise õhustiku ning asjad, inimesed kukkusid treppidel ning üks murdis seal isegi jalaluu ning talle kutsuti kiirabi. Selleks suleti pääs trepist ülemisele korrusele, ma õnneks ülemiselt korruselt tagasi alla ikka sain. Jube.. Kõndisin kähku kõik toad ja kohad läbi ning see oli nii kurnav, et läksin ruttu välja ja istusin maha. Samas, see istumine ikkagi kuigi palju energiat juurde ei andnud. Sellest hoolimata kõndisin seal aias veel ära mis mul kõndimata oli ning sain ka õigeks ajaks rongi peale, et tagasi sõita.
Tee peal koju otsisin meeleheitlikult mõnda toidupoodi, et juua osta. Viinamarjade isu oli ka suur, sest rämpstoidust on tasapisi kõrini saanud, mingid pitsad ja säilitusained ja värgid. Viinamarja kilo oli ligi 5 € mingis tavalises toidupoes... täitsa hull, aga ma pidin ostma. Samas olin õnnelik, et üldse mingi poe leidsin, sest siin on ainult restoranid iga nurga peal, väikesi supermercat´e, nagu Barcelonas iga 5 m tagant siin ei ole.
Jõudsin koju natuke peale 7 ning läksin kohe internetti ning olin seal mitu tundi. Lamasin voodis ning ootasin und. Tegelikult oleks tahtnud juba kohe magama jääda, aga kell oli une jaoks veel liiga ebaharilikult vara, niiet ootasin ikka ära, mil aeg näitas 23.00. Kuid esimest korda tundsin midagi koduigatsuse taolist. Rääkisin küll paari inimesega msnis, kuid see ei leevendanud olukorda, mis oli siin. Üksi vaikselt ja väsinuna oma üksikkambris õhtut veeta.
Enne magamaminekut tahtsin läpaka aku juhet stepslist välja tõmmata. Mõtlesin, mismoodi seda küll teha, et ma elektrit ei saaks. Panin siis hästi ettevaatlikult ühe käe stepsli serva peale ja teise käega vaikselt tõmbasin juhet. Ning siis.... ma ei tea mis juhtus aga mingi hetk ma valu tõttu reflekselt tõmbasin käed eemale, õnneks tuli juhe ka kohe kaasa... See oli päris suur ehmatus. Enam ma seda AINUKEST stepsliauku siin toas ei puutu, mu elu on mulle veel liiga kallis :D
Jaah, veelkord võiks mainida neid toredaid koridore. Kui õhtul, olles juba pidzaamas, tahan vetsu minna, siis pean ikka mobiili kaasa võtma, et valgust näidata ukse lukuaugule ning mõnusasti rändama mööda seda tondilossi. Aga see on nii fun!
Eile hommikul tõusin kell 8 üles, sest inimesed koridoris hakkavad sel kellaajal lärmama ja dushi all käima. Siin kostub kõik nii hästi läbi. Tegelikult öösel ma ei julge ennast eriti keeratagi voodis, sest see krigiseb nii kõvasti, tunne on nagu ärataks sellega kõrvaltoa inimesed üles. Jaah, ning ikka see õhtune hetk, mil ma tule ära lasen, on endiselt õudne. Sel hetkel, kui tuli surnuks saab, pean ma ennast veel voodis keerama ja siis kajab see õõvastav krigin toa pimedatest nurkadest vastu... Aga õnneks kuulsin koridoris veel mõndasid üksikuid sõbralikke samme.
Kui olin hommikusöögi ära söönud avastasin isalt kirja, milles ta ütles, et ma ei peagi täna järgmist lossi külastama minema :D See oli nii suur kergendus, sest ma tõesti ei viitsinud hakata rongiga Blois linna sõitma ja sealt edasi bussiga vaatama kuidas lossi saab. Minu lemmikloss nähtud, selleks korraks aitab. Pealegi on ju veel Pariis ja Louvre ja Versailles tulemas. Selle asemel tegin hoopiski shoppamise päeva! Mis saaks veel toredamat olla! Pealegi on Tours´i linn ise ka nii ilus ja siin on tore ringi jalutada.

Ostsin endale uue kleidi ning praeguse aja Euroopa tippmoe püksid. Siis ostsin poest (supermarket, mille leidsin juhuslikult ühe riidepoe seest!) seni oma odavaima lõuna : 2.25 € ehk külmutatud pitsa ja üks nektariin. Hosteli köögis grillisin seda ahjus ja väga tore oli. Siis sain isegi lõunauinakut teha ja pärast seda läksin Loire´ kaldale jalutama. Seal rääkisin veidi juttu kohalikega, kes ei kuulu just lõige kõrgemasse koorekihti. Üks rääkis, et ta on haiglas olnud ja töövõimetu ning hakkab varsti kanepist roheliseks tõmbuma ^^

Hetkel istun rongijaama ees McDonaldsis, joon cappucinot ning kasutan võimalust tasuta internetiks. Väga mõnus!