Kella 2ni vedelesin voodis, siis võtsin ennast kokku ja sõitsin funikulöööriga Montjuici mäele. Vaatasin kindlust, jalutasin ringi ja otsustasin, et lähen kaen siis kah selle kurikuulsa staadioni üle kui ma juba seal olen. No mitte mingit muljet minule kui spordivõhikule see muidugi ei jätnud. Staadion nagu staadion ikka. Võib-olla natuke suurem kui kodukandi koolistaadionid. Ma ei tea, miks inimesed seda nii väga näha tahavad. Tahtsin ka selle hispaaniakülakese üle vaadata, kus erinevad hispaania majade stiilid esindatud on, nagu Tallinna Rocca Al Mare. Otsisin seda tükk aega, ei leidnudki õiget kohta üles, kust sisse peaks pääsema. Nägin ainult ühe aia tagant natuke midagi, kust ei olnud tegelikult üldse mitte midagi näha. Aga ma ei suutnud hakata rohkem otsima ka, sest mul oli juba nii halb olla, mõtlesin, et kukun kokku. Otsustasin hispaania väljakult otse tagasi koju sõita metrooga. Metroos seismine ja kodupoest söögi ostmine oli viimane piisk selle päeva karikasse. Hambad ristis soojendasin omale sööki, sõin selle ära ja läksin magama. Nohu on isegi piinavam nüüd kui kurguvalu.
Huvitav oli see, et täna ma praktiliselt muud keelt ei kuulnudki peale prantsuse keele. Kindluses ja Montjuici mäel ja üldse igal pool täna olid ainult prantsuse turistid. Hämmastav. Teistel päevadel küll nii pole olnud. Võib-olla see ongi märk, et viimane päev Hispaanias, et nüüd on kohe-kohe tulemas Prantsusmaa, mis tungib juba võimsalt peale. Isegi siin hostelis on täna rohkem prantslasi...
Hetkel hakkas õues vihma sadama, müristas ka ning nüüd istun all baaris ja naudin viimast õhtut. Piparmünditeed juues polegi hetkel nii hull olla.
Igatahes selle hosteliga olen ma juberahul. Kõik on siin nii hästi organiseeritud, staff on sõbralik ja abivalmis, kogu aeg organiseeritakse koos välja minekuid ja värke, parim koht kus leida uusi sõpru ning lõbutseda.
Siia alla hakkavad juba õhtused pidutsejad roomama, kisub lärmakaks, aga ma ei taha oma tuppa ka minna veel. Olgugi et ma peaks puhkama, aga mõnus on olla kui ümberringi on seltskond.
Homme peab vara tõusma :P
Huvitav oli see, et täna ma praktiliselt muud keelt ei kuulnudki peale prantsuse keele. Kindluses ja Montjuici mäel ja üldse igal pool täna olid ainult prantsuse turistid. Hämmastav. Teistel päevadel küll nii pole olnud. Võib-olla see ongi märk, et viimane päev Hispaanias, et nüüd on kohe-kohe tulemas Prantsusmaa, mis tungib juba võimsalt peale. Isegi siin hostelis on täna rohkem prantslasi...
Hetkel hakkas õues vihma sadama, müristas ka ning nüüd istun all baaris ja naudin viimast õhtut. Piparmünditeed juues polegi hetkel nii hull olla.
Igatahes selle hosteliga olen ma juberahul. Kõik on siin nii hästi organiseeritud, staff on sõbralik ja abivalmis, kogu aeg organiseeritakse koos välja minekuid ja värke, parim koht kus leida uusi sõpru ning lõbutseda.
Siia alla hakkavad juba õhtused pidutsejad roomama, kisub lärmakaks, aga ma ei taha oma tuppa ka minna veel. Olgugi et ma peaks puhkama, aga mõnus on olla kui ümberringi on seltskond.
Homme peab vara tõusma :P
No comments:
Post a Comment