Eile öösel vastu hommikut olin ma oma voodis kõvasti lõdisenud, sest mul oli kõvasti külm tänu kõvale konditsioneerile minu toas. Läksin alla hommikust sööma ja kuuma kohvi jooma, et sooja saada. Alessandro oli ka all, see oli tema lahkumishommik. Sõitis tagasi Milanosse. Ta jättis mulle "kingituseks" pool liitrit viina ja sidrunifantat, mida ta polnud jõudnud ära juua. Samuti sain endale päikesekreemi, sest rääkisin talle, et ma peaks vist ostma, et randa minna. Vedaas :D
Aga randaminek oligi mul sellel päeval. Tegelikult mitte Barcelona randa vaid hoopis Sitgesi linnas asuvasse randa. Sinna väljasõitu organiseeris hostel. Asusime kodust teele kell 12, metrooga rongijaama ja sõitsime rongiga ligi pool tundi. Edasi-tagasi pilet oli 6 €. Kui parasjagu läbi tunneli ei kulgenud, paistis akna alt kohe meri, niiet oli tunne, nagu sõidaks laevaga. Sitges on väga armas pisike kuurortlinn. Nautisime hostelirahvaga randa ja päikest ja sain päris palju ujuda ning vees olla ka. Äärmiselt mõnus.
Tagasi tulime 5.30 rongiga. Sel hetkel tundsin, et konditsioneerikülmetus annab ennast tunda. Kurk hakkas kipitama ning jubesuur väsimus tuli peale. Tagasi hostelis läksin kohe natukeseks magama.
Õhtusöögiks sõin sedasama head kartuli tuunikala salatit ja olin ostnud ka ühe suitsuvorsti taolise vorsti või asja, mida soojendasin mikrouunis. Kui selle sealt välja võtsin, oli taldrikule imbunud suur kogus musta õlitaolist massi nende vorstide seest. Kallasin selle minema ja läksin baariruumi sööma. Kõrvale jõin oma Sangriat. Vorstikeste maitsel polnud vist tegelikult väga vigagi, või noh, olid teistmoodi maitsega küll kui eesti vorstid, suurem probleem oli nende söömine, sest nad olid nii kõvad, et lõuad väsisid kohe ära. Kõike ma nahka ei pannudki, viskas üle. Siis jõin 2 tassi piparmünditeed, maitsesin ka veidi viina fantaga, et ehk see teeb mu kurgule head ja hängisin niisama baaris, ajasin teistega juttu ja magama sain kella 1 paiku.
Aga und mul ei tulnud. Kuidagi paha oli olla ja pea valutas ja kurk valutas ja mingi hetk otsustasin vetsu minna ja seal oksendasin vorstikesed välja. See oli jube. Ma ei söö enam kunagi vorsti.
Öö otsa piinlesin kurguvalu käes ja hommikul sundisin ennast alla sööma minema, et ikka mingil juhul mitte seda makstud raha ühestki otsast raisku lasta, kuigi isu mul ei olnud. Tegelikult vist veidi parem hakkas, aga palavikutunnet ja kurgukratsimist ja nohu see ikka ära ei võtnud.
Laman siiamaani voodis ja vaatan kuidas mu tuppa hiina/jaapani/korea tüdrukud kolivad. Pilusilmad nad kõik ja mina ei jaksa nendega rääkida. Kusjuures, aasia tüdrukud on ise ka sellised väga tagasihoidlikud ja rääkima võõrastega ei kipu, hoiavad alati omaette, on vaiksed ja vaoshoitud.
Mingi hetk ma peaksin ennast üles ajama, kuidagiviisi turgutama, apteegist kurguvalutabletti ostma ja Montjuici mäele sõitma. Aga praegu on küll tunne, et hea meelega veedaks päeva ainult voodis. Oeh.
Saatke mulle tervisi.
Aga randaminek oligi mul sellel päeval. Tegelikult mitte Barcelona randa vaid hoopis Sitgesi linnas asuvasse randa. Sinna väljasõitu organiseeris hostel. Asusime kodust teele kell 12, metrooga rongijaama ja sõitsime rongiga ligi pool tundi. Edasi-tagasi pilet oli 6 €. Kui parasjagu läbi tunneli ei kulgenud, paistis akna alt kohe meri, niiet oli tunne, nagu sõidaks laevaga. Sitges on väga armas pisike kuurortlinn. Nautisime hostelirahvaga randa ja päikest ja sain päris palju ujuda ning vees olla ka. Äärmiselt mõnus.
Tagasi tulime 5.30 rongiga. Sel hetkel tundsin, et konditsioneerikülmetus annab ennast tunda. Kurk hakkas kipitama ning jubesuur väsimus tuli peale. Tagasi hostelis läksin kohe natukeseks magama.
Õhtusöögiks sõin sedasama head kartuli tuunikala salatit ja olin ostnud ka ühe suitsuvorsti taolise vorsti või asja, mida soojendasin mikrouunis. Kui selle sealt välja võtsin, oli taldrikule imbunud suur kogus musta õlitaolist massi nende vorstide seest. Kallasin selle minema ja läksin baariruumi sööma. Kõrvale jõin oma Sangriat. Vorstikeste maitsel polnud vist tegelikult väga vigagi, või noh, olid teistmoodi maitsega küll kui eesti vorstid, suurem probleem oli nende söömine, sest nad olid nii kõvad, et lõuad väsisid kohe ära. Kõike ma nahka ei pannudki, viskas üle. Siis jõin 2 tassi piparmünditeed, maitsesin ka veidi viina fantaga, et ehk see teeb mu kurgule head ja hängisin niisama baaris, ajasin teistega juttu ja magama sain kella 1 paiku.
Aga und mul ei tulnud. Kuidagi paha oli olla ja pea valutas ja kurk valutas ja mingi hetk otsustasin vetsu minna ja seal oksendasin vorstikesed välja. See oli jube. Ma ei söö enam kunagi vorsti.
Öö otsa piinlesin kurguvalu käes ja hommikul sundisin ennast alla sööma minema, et ikka mingil juhul mitte seda makstud raha ühestki otsast raisku lasta, kuigi isu mul ei olnud. Tegelikult vist veidi parem hakkas, aga palavikutunnet ja kurgukratsimist ja nohu see ikka ära ei võtnud.
Laman siiamaani voodis ja vaatan kuidas mu tuppa hiina/jaapani/korea tüdrukud kolivad. Pilusilmad nad kõik ja mina ei jaksa nendega rääkida. Kusjuures, aasia tüdrukud on ise ka sellised väga tagasihoidlikud ja rääkima võõrastega ei kipu, hoiavad alati omaette, on vaiksed ja vaoshoitud.
Mingi hetk ma peaksin ennast üles ajama, kuidagiviisi turgutama, apteegist kurguvalutabletti ostma ja Montjuici mäele sõitma. Aga praegu on küll tunne, et hea meelega veedaks päeva ainult voodis. Oeh.
Saatke mulle tervisi.
Tervisi sulle siis !
ReplyDeleteA ma ei saa aru miks sa konditsioneeri kinni ei pannud? Ja kui see oli mingi maja peale reguleeritav (mida ma eriti ei usu) siis oleks võind ju ka kuhugi öelda... kont on ju teada tuntud haigusetekitaja.
Konti ei saa ise puutuda, seda reguleeritakse retseptsioonist. Ja ma ütlesin ka, et liiga külm oli ja siis tänane öö oli suht palav, aga norm.
ReplyDelete