Eile õhtul otsustasin siis korraliku inimesena kell 23 magama minna. Ega asjata igal pool 23 öörahuks säetud pole. Siin aga tähendab kellaaeg 23.00 hetke, mil tüdrukud mukivad ja sätivad ning poisid võib-olla ka natuke sätivad, aga tegelevad ilmselt vist rohkem ikkagi peomeeleolu sisseajamisega, et kell 24 kõik all baaris rõõmsalt kokku saada ning ühiselt kluppi minna. Mingi ime siis, et mul sellel ajal und ei tulnud. Aga ei, mina ei lasknud ennast kaasa rääkida. Minul on reisiplaan ja mina pean sellest kinni pidama. Järgmisel päeval ju suurmeister Gaudi endaga kohtumine. Akna taga lärmavad inimesed kostusid veel natuke aega minu kõrvu, niikaua, kuni nad siis kluppi läksid või mul uni tuli. Ma ei tea, kumb enne juhtus. Aga magasin ma hästi. Kuni kella 6ni, kui daamid tagasi tulid (ahjaa, üks on New Yorgist ja kaks Austraaliast). Ja no siis kella üheksani umbes välja ikka :)
Hommikusöök oli kuninglik! Ühte sorti röstsaia ja teist sorti röstsaia ja siis Nussa ja kolme sorti moooosi ja võid ja määrdejuustu ja apelsinimahla ja kujutate ette, isegi müslit oli, piimast rääkimata!
Jõudsin oma asjakesed kokku ja päevateekonnale minna veel enne kui toakaaslased teist külge keerata olid jõudnud. Ehk siis kell 10. Hakkasin mööda La Ramblat trampima. Hommikune vaatepilt meeldis mulle palju rohkem kui öine. Vähem rahvast tähendab rohkem mõnu. Niimoodi ma siis mõnulesingi hetkeni, mil tundsin, et oih, mul jäi ju hommikukohv saamata, mis on mul viimasel ajal kahjuks traditsiooniks saanud. Mul ei turgatanud mitte mingit muud varianti pähe, nähes McDonaldsit. Just sealt ma pidingi oma cappucinokese saama. Edasi tormasin otsejoones kuni jälle natuke liiga palju sai ja jõudsin välja La Pedrerani. Aga ma mõtlesin, et pean marsruudi ilusti otse tegema ja siis kõndisin tagasi, et näha ennem Casa Battlot. Piletisabas ei pidanud üldsegi kaua seisma, sain oma 20% soodusega pileti 14.25 € eest. Kommentaarid maja kohta - mõnus! Ja seal oli esimene nutulaadne hetk. Jõudes katusel asuvale siseõuele, hakkas kaasa antud jututelefonist mängima Debussy "Clair de lune", üks ilusamaid klaveripalu ever! Ning siis peaaegu tuli pisar, aga ma suutsin ennast vaos hoida.
Edasi La Pedrera - üle ootuste isegi ehk veel mõnusam. Ei, sama mõnus, ma ei oska võrrelda. Pidevalt otsisin lahkeid inimesi, kes mind pildistaksid, sest kuidagi peab ju tõestama, et ma seal käinud olen. Ega nendes kahes majas ma ajaga ei koonerdanud, nautisin mõnuga
Peale seda olin juba nii väsinud, et lonkisin aeglaselt edasi Sagrada Familia poole. Ja kui see postkaart mu silme ette jõudis, siis tegelikult enne kirikut nägin ma seda tohutut saba, mis seal ees seisis. Tuimalt tegin tiiru ümber kiriku ja istusin selle taga olevas pargis. Sisseminemist ma ootama ei hakanud, sest La Pedrera ees ootasin sabas tund aega. Rohkem ei jaksanud. Ja raha hakkas ka otsa saama ja väsimus oli juba liig mis liig. Pidin siis oma plaani ümber tegema. Aitab tänaseks, ma pean kohe saama pikali visata, mul on vaja mu lõunauinakut! Güelli park ja kirikusse sisseminek jääb teiseks päevaks. Ja siis otsustasin teha midagi revolutsioonilist (muidugi peale selle, et olin päevakava joonest juba kõrvale otsustanud astuda). Kõndisin metroopeatusesse, mis mind koju viiks. Metrooooo! Minu plaan oli ju kõik puhta jalgsikõndimiseks. "Jaah, näed kõnnid siin ja kõnnid seal ja sealt sinna on ju nii vähe maad ja muidugi sa lähed jala ja hoiad raha kokku!" loeti mulle kodus sõnad peale. Siis tuli mul juba rohkem elevust ja põnevust sisse. Esimene siinlinna metrooga seiklemine. Suunurgad tõusid ülespoole, sest see tähendas ju seiklust! Ja kui lõpuks oma kodupeatusesse välja jõudsin, otsustasin, et nüüd ma ainult metrooga liigungi. Nii mõnus!
Kuid üks väga armas pilt, mida nägin, kuid pildistada kahjuks ei õnnestunud, oli Sagrada Familia taga. Väike blondide juustega tüdruk, nii 3 või 4 aastane, oli avastanud metrootuulutusava maa sees ja seisis selle peal. Laiemat naeratust ja suuremat lõbu ei olnud võimalik ette kujutada. Ja mis kõige huvitavam, tüdrukul oli seljas valge pluus ja valge seelik, mis sellest tuulest üles lehvis, samuti nagu tüdruku lapselokis juuksedki, mis täiesti püsti olid! Ehtne väike Monroe!
Väga mõnus oli päevapildid jaheda konditsioneeriga hämaras toas voodis lebades arvutisse laadida ja päeva meenutada. Kell oli saanud 6 ja otsustasin nurgapoodi õhtusööki ostma minna. Aga kui sinna jõudsin, siis avastasin, et pood oli suletud! Ahjaa, nüüd meenusid mulle toakaaslase sõnad, et pühapäeviti on suht kõik asjad kinni ja lukus. Oeh, aga ma ei saanud ka kohe sama teed kaudu tagasi tulla, sest enne poodi oli üks baar, kus olid mehed, kes mind vaatasid ja siis kui ma oleks kolme sekundi pärast tagasi kõndinud sealtsamast, oleks see imelik olnud. Ei, ma ei saanud sealt tagasi minna. Otsustasin siis väikse ringi kasuks, pöörasin järgmise nurga taha ja oh imet! Väike Supermercat, mis oli lahti! Ostsin õhtusööki ja tegin isegi midagi vallatut - üks liitrine pakk Sangria veini. Lihtsalt niisama :)
Alla baari oma söögiga minnes silmasin üht noormeest Milanost, kes oli ka üksinda. Sõin oma söögikese ära ja läksin juttu ajama. Asi lõppes sellega, et otsustasime koos Montjuici mäele minna, et pimeduses purskkaevu valgusmängu näha :) Õhtu tuli ju kuidagi ära sisustada, ning päev näitas, et üksi oli ikka natuke igav ringi kõndida.
Saime kell pool 9 all uuesti kokku ja võtsin ka natuke oma Sangriat kaasa. Sõitsime kodupeatusest 2 metroopeatust edasi Hispaania väljakule, kus asuski Rahvusmuuseum ja purskaevuväljak. Jõudsime treppidest üles kella üheksaks, ning siis see algas! Purskaevud hakkasid tasapisi üksteise järel tööle ja muusika hakkas mängima ja plats oli niiiiii rahvast täis, kõik olid seda imet uudistama tulnud. Ja see oli tõepoolest ime. Päeva tipphetk. Üles mäe otsa jõudes avanes hingemattev vaade Barcelonale ja purskaevudele. Istusime siis seal pimedas öös ja nautisime hetke. Mina lonksasin aeglaselt oma veinikest.
Peale seda tagasi hotelli ja kohe magama, ei jõudnudki blogi valmis teha. Uni oli sama magus kui eelmisel ööl.
Hommikusöök oli kuninglik! Ühte sorti röstsaia ja teist sorti röstsaia ja siis Nussa ja kolme sorti moooosi ja võid ja määrdejuustu ja apelsinimahla ja kujutate ette, isegi müslit oli, piimast rääkimata!
Jõudsin oma asjakesed kokku ja päevateekonnale minna veel enne kui toakaaslased teist külge keerata olid jõudnud. Ehk siis kell 10. Hakkasin mööda La Ramblat trampima. Hommikune vaatepilt meeldis mulle palju rohkem kui öine. Vähem rahvast tähendab rohkem mõnu. Niimoodi ma siis mõnulesingi hetkeni, mil tundsin, et oih, mul jäi ju hommikukohv saamata, mis on mul viimasel ajal kahjuks traditsiooniks saanud. Mul ei turgatanud mitte mingit muud varianti pähe, nähes McDonaldsit. Just sealt ma pidingi oma cappucinokese saama. Edasi tormasin otsejoones kuni jälle natuke liiga palju sai ja jõudsin välja La Pedrerani. Aga ma mõtlesin, et pean marsruudi ilusti otse tegema ja siis kõndisin tagasi, et näha ennem Casa Battlot. Piletisabas ei pidanud üldsegi kaua seisma, sain oma 20% soodusega pileti 14.25 € eest. Kommentaarid maja kohta - mõnus! Ja seal oli esimene nutulaadne hetk. Jõudes katusel asuvale siseõuele, hakkas kaasa antud jututelefonist mängima Debussy "Clair de lune", üks ilusamaid klaveripalu ever! Ning siis peaaegu tuli pisar, aga ma suutsin ennast vaos hoida.
Edasi La Pedrera - üle ootuste isegi ehk veel mõnusam. Ei, sama mõnus, ma ei oska võrrelda. Pidevalt otsisin lahkeid inimesi, kes mind pildistaksid, sest kuidagi peab ju tõestama, et ma seal käinud olen. Ega nendes kahes majas ma ajaga ei koonerdanud, nautisin mõnuga
Peale seda olin juba nii väsinud, et lonkisin aeglaselt edasi Sagrada Familia poole. Ja kui see postkaart mu silme ette jõudis, siis tegelikult enne kirikut nägin ma seda tohutut saba, mis seal ees seisis. Tuimalt tegin tiiru ümber kiriku ja istusin selle taga olevas pargis. Sisseminemist ma ootama ei hakanud, sest La Pedrera ees ootasin sabas tund aega. Rohkem ei jaksanud. Ja raha hakkas ka otsa saama ja väsimus oli juba liig mis liig. Pidin siis oma plaani ümber tegema. Aitab tänaseks, ma pean kohe saama pikali visata, mul on vaja mu lõunauinakut! Güelli park ja kirikusse sisseminek jääb teiseks päevaks. Ja siis otsustasin teha midagi revolutsioonilist (muidugi peale selle, et olin päevakava joonest juba kõrvale otsustanud astuda). Kõndisin metroopeatusesse, mis mind koju viiks. Metrooooo! Minu plaan oli ju kõik puhta jalgsikõndimiseks. "Jaah, näed kõnnid siin ja kõnnid seal ja sealt sinna on ju nii vähe maad ja muidugi sa lähed jala ja hoiad raha kokku!" loeti mulle kodus sõnad peale. Siis tuli mul juba rohkem elevust ja põnevust sisse. Esimene siinlinna metrooga seiklemine. Suunurgad tõusid ülespoole, sest see tähendas ju seiklust! Ja kui lõpuks oma kodupeatusesse välja jõudsin, otsustasin, et nüüd ma ainult metrooga liigungi. Nii mõnus!
Kuid üks väga armas pilt, mida nägin, kuid pildistada kahjuks ei õnnestunud, oli Sagrada Familia taga. Väike blondide juustega tüdruk, nii 3 või 4 aastane, oli avastanud metrootuulutusava maa sees ja seisis selle peal. Laiemat naeratust ja suuremat lõbu ei olnud võimalik ette kujutada. Ja mis kõige huvitavam, tüdrukul oli seljas valge pluus ja valge seelik, mis sellest tuulest üles lehvis, samuti nagu tüdruku lapselokis juuksedki, mis täiesti püsti olid! Ehtne väike Monroe!
Väga mõnus oli päevapildid jaheda konditsioneeriga hämaras toas voodis lebades arvutisse laadida ja päeva meenutada. Kell oli saanud 6 ja otsustasin nurgapoodi õhtusööki ostma minna. Aga kui sinna jõudsin, siis avastasin, et pood oli suletud! Ahjaa, nüüd meenusid mulle toakaaslase sõnad, et pühapäeviti on suht kõik asjad kinni ja lukus. Oeh, aga ma ei saanud ka kohe sama teed kaudu tagasi tulla, sest enne poodi oli üks baar, kus olid mehed, kes mind vaatasid ja siis kui ma oleks kolme sekundi pärast tagasi kõndinud sealtsamast, oleks see imelik olnud. Ei, ma ei saanud sealt tagasi minna. Otsustasin siis väikse ringi kasuks, pöörasin järgmise nurga taha ja oh imet! Väike Supermercat, mis oli lahti! Ostsin õhtusööki ja tegin isegi midagi vallatut - üks liitrine pakk Sangria veini. Lihtsalt niisama :)
Alla baari oma söögiga minnes silmasin üht noormeest Milanost, kes oli ka üksinda. Sõin oma söögikese ära ja läksin juttu ajama. Asi lõppes sellega, et otsustasime koos Montjuici mäele minna, et pimeduses purskkaevu valgusmängu näha :) Õhtu tuli ju kuidagi ära sisustada, ning päev näitas, et üksi oli ikka natuke igav ringi kõndida.
Saime kell pool 9 all uuesti kokku ja võtsin ka natuke oma Sangriat kaasa. Sõitsime kodupeatusest 2 metroopeatust edasi Hispaania väljakule, kus asuski Rahvusmuuseum ja purskaevuväljak. Jõudsime treppidest üles kella üheksaks, ning siis see algas! Purskaevud hakkasid tasapisi üksteise järel tööle ja muusika hakkas mängima ja plats oli niiiiii rahvast täis, kõik olid seda imet uudistama tulnud. Ja see oli tõepoolest ime. Päeva tipphetk. Üles mäe otsa jõudes avanes hingemattev vaade Barcelonale ja purskaevudele. Istusime siis seal pimedas öös ja nautisime hetke. Mina lonksasin aeglaselt oma veinikest.
Peale seda tagasi hotelli ja kohe magama, ei jõudnudki blogi valmis teha. Uni oli sama magus kui eelmisel ööl.
No comments:
Post a Comment