Teine päev ja kolmas öö

Minu vanad toanaabrid lahkusid täna hommikul. Seekord said nemad esimesena välja kui mina, sest check-out on kell 11. Nautisin hommikust müslit all baaris ja kirjutasin blogi lõpuni. Siis ma avastasin, et siin saab tasuta kohviautomaati kasutada ning nautisin täiel rinnal kahte cappucinot järgemööda ja nii hakkabki vist igal hommikul olema. Läpakas ja cappucino. Kartsin, et päevapeale hakkab sadama, sest lubas pilves ilma, või vähemalt nii mulle öeldi. Võtsin siis isegi vihmakeebi kaasa ja seadsin oma sammud hosteli uksest välja laia Barcelonamaailma poole. Metrooga Güelli parki. Natuke oli pilvi, aga kui metroost välja sain ja pargi poole kõndima hakkasin, oli lauslämmatav troopika ühegi pilvetupsuta. Metroost parki oli päris mõnda aega mäkke üles kõndida ja see võttis juba suure osa päeva energiast ära. Nii palav saab olla ainult saunas. Pargis tuikusin ringi higimullid otsaees ja igal pool mujal ka. Lõpuks nautisin sammashallis tänavamuusikute vahvaid laule. Seal oli jahe ja vari ja mõnus olla.

Edasi kõndisin Sagrada Familiani. Järjekord oli veelgi pikem kui eelmisel päeval, aga ma ei lasknud ennast sellest heidutada. Ootasin oma tunnikese seal sabas troopika päikese all ära. Sisse saades lõi vaatepilt pahviks küll. Ütleme ausalt - Gaudil polnud elus vist ühtegi igavat hetke või momenti, mil ta ei mõelnud kõiki neid detaile ja projekte välja. Uskumatu. Ning siis otsustasin veel umbes 45 minutit sabas oodata, et liftiga torni pääseda, mille eest pidi muidugi lisa maksma. Aga see oli seda väärt. Torn oli kõige ägedam asi seal üldse. Vaade oli vahva, ning tornist allatulek oli isegi minusugusele külmanärvilisele paras katsumus. Kitsad käigud ja keerdtrepid ja vaata, et tasakaalu ei kaota ning alla ei kuku. Äärmiselt mõnus. Kirikust välja tulles sattusin kogemata sama metrootuulutusaugu kohalt üle kõndima, kus eelmine päev väike tüdruk Monroed mänginud oli. Ühel hetkel lihtsalt juhuslikult avastasin, et mu seelik on täiesti pahupidi ning sellepeale kerkis ka minu suu sama laiale naeratusele nagu Monroe pisikesel koopial oli olnud =)
Ning siis kõndisin gooti kvartali poole. Vot see on alles Barcelona ja Hispaania! Jubekihvtid, salapärased, natuke hirmutavad, hämarad, käänulised tänavad täis kohalikke. Seepeale oli nälg ka näpistama hakanud ning otsustasin, et kuna sellel päeval oli ainult üks muuseum, võiks proovida natuke restoranimõnusid. Tahtsin hirmsasti proovida tapas-t, mis on siin kõik kohad ja baarid täis ning mida ma turistiraamatust lugesin, et seda peab kindlasti proovima. Aga ma ei saanud tolle hetkeni aru, misasi see tapas täpselt on. Kodus arvasin, et midagi hot-dogi sarnast, kus vahel on igast asju ja värke. Aga tuli välja, et see tähendab lihtsalt... ma ei teagi mida. Sööki. Igatahes ma valisin siis endale välja väikse armsa gooti restorani, kus kelner oli väga sõbralik ja abivalmis mulle inglise keeles seletama, mis on mis. Lõpuks otsustasin mingite vorstikeste kasuks. Lõpptulemusena seisi mu ees tapas - paar peenikest pooleks lõigatud praetud vorstikest.Küsisin ka klaasi vett, mida ta mulle pudelist valas ja hiljem tuli välja, et see oli täiesti tasuta, oh imet küll. Eelmisel päeval olin kogemata ostnud ühest kohas 0,33cl pudeli vett, mis maksis 2 €. Vorstikesed maitsesid head küll ja nende eest küsiti 4.40 €. Aga vähemalt sain restoranikogemuse. Kõndisin edasi muusikamaja suunas, nägin selle väljast ära ning siis katedraali poole. Selgus, et see katedraal on vist ainus asi siin, kuhu tasuta sisse pääseb. Aga oh imet, mul oli õlad paljad ka kampsunit siin ju ka vaja pole, niiet sisse ma ikkagi ei saanud!! Lohutuseks ostsin endale jäätist. Imehea, juustukoogi ja kirsi maitseline. Seejärel hakkasin koduteed otsima ning jõudsingi tagasi hostelisse.
Selleks ajaks oli kell juba umbes 9 kui alla internetti tulin. Kohtasin siis ka Alessandrot, seda Milano tüüpi. Olgugi et päev oli täis metsikut marssimist oli mul ikkagi "esmaspäevaõhtune" rahutus sees ning oleks tahtnud veel midagi põnevat teha, nagu eelmiselgi õhtul. Juhuslikult silmasime sellel õhtu tahvlil kirjas olevat kuulutust, et toimub pidu koos flamenkoetendusega. Tellitakse transfeer buss, mis maksab 3 € ning koos nendega on sissepääs tasuta. Imeodav idee, sest muidu ma vaatan, siin klubisissepääsud mingi 15 € või nii. Otsustasime siis ennast kirja panna ja ootasime minekut kell 23.30. Kui minekuks läks, siis administraator tuututas pasunat ja ajas kõik enda taha haneritta ja kõndisime natuke maad kuskilegi pubisse esialgu, kus pidime 20 min bussi ootama. Siis tuli suur buss, see sai meid otsast otsani täis ning seal saime käe peale VIP templid. Klubis oli alguses ehtne flamenkolaul ja tants, väga vahva oli mul seda vaadata. Peale klassikalist flamenkot algas klassikaline klubipidu. Tantsulava keskele lohistati 2 suurt lauda, mis olidki tegelikult tantsimiseks mõeldud. Kõrgus oli mulle rinnuni, aga ma ei lasknud ennast sellest heidutada ning lasin muusikal end sinna otsa kanda. Mulle vist ikka meeldib esineda :) Kuulsin pärast isegi kiidusõnu. Luis from San Fransisco: "She dance like the world is never ending and at the same time like it is going to be the end of the world". Väsitasin ennast korralikult ära ja kella 3 paiku tegin ettepaneku tagasi koju minna. Selleks otstarbeks pidime võtma takso, sest muu variant ei olnud võimalik. Väga väga purjus Luisi saime ka endaga kaasa võtta. Umbes 15 minutit taksosõitu maksis 10€. Hea on ikka meeste seltskonnas käia, ei pea ise midagi maksma :D
Hostelisse jõudes istusime teise korruse siserõdul. Vastasmaja akendest tuldi meile kuss kuss ütlema. Jäime siis vaiksemaks, aga varsti kajas Barcelona täheööst üle Luisi norskamine. Kell 4 sain magama, avastasin, et 2 voodit olid vahepeal täitunud uute neidudega, aga neid polnud võimalik öös identifitseerida.