Juba parem!

Sellel päeval nägin ma Londonit.
Otsustasin vahelduseks jälle matkata ning hakkasin tasapisi Oxfordi tänava poole kõndima. Teel sattusid mulle ette väiksed riidekauplused, kus absoluutselt kõik asjad olid 5 £ eest. Seal leidus isegi päris palju lahedaid hilpe, kuid ma ei suutnud midagi välja valida. Kui poes on üks-kaks lahedat asja, siis on lihtne, ostad need ära, aga kui rohkem, siis pea läheb sassi ja jääbki ostmata. Ilm oli tegelikult väga külm ning hiljem kahetsesin, et mingit suvalist asja polnud ostnud, et endale peale tõmmata. Aga peagi jõudsin British Museumi ning sain sooja. Vaatasin üle väikeste surnud egiptlaste voodid, mida olin näinud 7 aastasena ning uudistasin pisut ka Aafrika ajalugu. Välja tulles puhus mulle vastu sama lõikav tuul ning see tähendas, et ma pidin saama sooja jooki. Astusin sisse ühte ettejuhtuvasse kohvikusse, mis asus raamatupoe keldris. Võtsin cappucino, mis osutus mu elu parimaks ning mõnusa šokolaadikoogi. Seal sain isegi tasuta internetti kasutada. Tol hetkel veel tundsin, et mul ei ole inspiratsiooni kuskilegi minna ning midagi vaadata. Kuid mõne aja pärast hakkas kosutus vist mõjuma ning ma tõdesin, et olen Londonis ning ajasin ennast keldrist välja. Ausõna, šokolaadil on võlujõud.
Jalutasin Covent Gardeni piirkonda ning jõudsin väljakule. Seal läks elu lõpuks ometigi keema, rahvamass ja esinejad ja muusika. Olin leidnud selle, mida otsisin - Londoni.
Järgmiseks sihtpunktiks oli Trafalgari väljak. Tee peal pidi olema veel Photographer´s Gallery, kuid see oli kahjuks sellest asukohast ära kolinud. Mõni samm edasi oli aga üks teine pisike galerii. Astusin sisse ning sattusin juhuslikult näituse avamise keskele. Näitus ise koosnes martsipanist tehtud kujudest, mis oli väga vahva. Kunstnikku filmiti ja intervjueeriti, ruum oli täis fotograafe ning muidu-uurijaid. Võtsin siis kah oma fotoka välja ja tegin tähtsat nägu, pildistades neid vahvaid eksponaate.
Trafalgari väljakul läksin kõigepealt National Portrait Gallery´sse. Selle külastusega algaski päeva parim osa. Kunst! Nägin moodsaid portreid, mis kandideerisid 2010 parima portree auhinnale ning vanu meistriteoseid. Mõnus. Läksin ka viimasel korrusel asuvasse restorani, kus tahtsin võtta apelsinimahla kasvõi ainult sellepärast, kui ilus vaade sealt avanes. Uksest sisse astudes oli kohe receptioni laud, seal ütlesin, et tahan vaid klaasi apelsinimahla, seepeale lasi ta mu edasi. Võtsin mahla ning otsustasin akna alla laua taha istuda kuid õige pea teatati, et ma ei tohi seal istuda, sest need lauad on ainult reserveerimise ning lisatasuga. Okei, läksin seisin leti ees edasi ning nautisin ikkagi oma vaadet. Aga klaasi apelsinimahla eest küsiti mingi 3 naela ja veidi kopikaid peale. Appi.
Muuseumist välja tulles kõrgus mu ees St. Martin-in-the-Fields kirik. Nautisin mõnda aega kontserti, mis seal parasjagu toimus. Äärmiselt mõnus on tõdeda, et astu sisse kuhu tahad, raha ei küsita, kuid action toimub ning kunstielamus on garanteeritud. Peale kirikut oli National Gallery, mis asus ka Trafalgari väljakul. Ausalt, mul ei ole sõnu kirjeldamaks kui palju Kunsti seal oli. Monet, Manet, van Gogh, Gaugin, Gezanne, Rubens, Constable, Turner, Leonardo da Vinci... Näha kõiki neid maale originaalis - uskumatu ning vapustav elamus.
Sama uskumatu on näha, kuidas mahub nii palju inimesi tänavale kõndima. Õigemini, ei mahu. Kulgesin Picadilly Circuse poole. Istusin väljaku keskele trepile maha ning sõin selle massi sees pirukat. Suhteliselt ebamugav tunne oli nii paljude inimeste keskel olla, pidevalt oli hirm et mingi nurga tagant hüppab välja terrorist või taskuvaras.
Ma ei tahtnud pikka aega seal sagina ja massi sees vahtida ning läksin edasi hiinalinna ja Soho suunas. Aga massist ma ei pääsenud, inimesi voolas tänavatele aina juurde. Pildistamine oli praktiliselt võimatu, sest esiteks oli raske jääda ühtlaselt edasi voolavas rahvasummas seisma ning teiseks oma liikmeid kehast eemale tõsta, kuna ruumi polnud ning kolmandaks, kuna 2 kätt olid hõivatud fotoka hoidmisega, jäi kott kaitseta. Nii palju inimesi tänaval pole ma varem mitte kusagil kohanud, kusjuures huvitav oli veel see, et kõik pubid olid päise päeva ajal pilgeni täis. Rahvamass oli ka pubide ees seismas, õlleklaasid käes, sest sees polnud enam ruumi.
Ekslesin tükk aega Sohos ja hiinalinnas, väga tihti kaotasin kaardil järje ära, sest mul on komme põigata sisse tänavatesse, mis tunduvad huvitavad, mitte tänavatesse, mis leiduvad ka kaardi peal. Õnneks hõikas ühe nurga peal poiss, kaardid käes: "Somebody lost or need information?" Jumal tänatud, ta andis mulle õige suuna kätte.
Võtsin suuna kodu poole ning ühel hetkel avastasin tänavanurgal silti noolekesega: "Photographer´s Gallery". Jehuuu! Olin imekombel sattunud selle uude asukohta. Läksin sisse ning imetlesin sellist kõrgema taseme kunstilist fotograafiat nagu ma veel eales polnud näinud. See päev oli nagu narkootikum minu hingele, sest hostelisse tagasi jõudes viskasin voodisse pikali ning tundsin metsikut füüsilist ja vaimset heaolutunnet, vahtisin lakke ja lihtsalt naeratasin.
Kell 9 läksin alla baari, nagu juba traditsiooniks oli kujunenud ning kohtasin eelmisel õhtul nähtud belgia tüdrukut, kes tuli siia kolmeks kuuks teatrikooli. Veetsime jälle aega piljardit mängides ning uute inimestega tutvudes. Käisin vahepeal üleval oma toas ning avastasin, et mulle oli tekkinud toakaaslane. Ta rääkis hetkel skaibis, sain vaid tere öelda ning läksin alla tagasi. Kell pool üks sain magama, tema magas ka siis juba, kuid ärkasin pool kolm kobina peale üles, sest tüdruk võttis oma kotid ning lahkus. Hämmastav.
Tegelikult veelgi hämmastavam oli see, et päeva jooksul ei tulnud taevast alla ainsatki vihmapiiska!