Siil udus.

See olengi mina ehk "Eta jaa". Väike siil ekslemas euroopa udus. Üksinda. Loodetavasti ei kaota ma oma pambukest metsa ära, kui öökull mind hirmutama tuleb. Loodetavasti ei tulegi ühtegi öökulli. Võiksid olla ainult sõbralikud koerad ja valged hobused, Pegasused, kes aitavad mul blogi kirjutada, lahked kalakesed, kes mind päästavad, kui jõkke, merre või ookeani kukkudes liigselt vettima hakkan.
Ajendatult oma sisemisest feelingust ja hirmudest tundmatuse ees, tuligi suurepärane inspiratsioon maalida kaader sellest armsast multikast. Life changing väljasõidu eelõhtul võiks hirm ja ärevus isegi suurem olla, aga mina kuulan rahulikult feng shui muusikat ja koon oma rohelisi sokikesi ja ei mõtle mitte millegi peale. Kas inimesed oskasid unistada telekast, kui seda veel leiutatud poldud? Samuti ei oska ma praegu enda tundeid ja mõtteid kuidagimoodi klassifitseerida, sest ma praktiliselt ei tunnegi mitte midagi, sest ma ei tea, mis mind ees ootab ning mida ma enne seda tundma peaksin.
Kuid üks asi on kindel. Ma tean, et see, mis tuleb, on hea ning ma jõuan lõpuks läbi suurte seikluste õnnelikult tagasi koju ehk Karupoja juurde. Lõkke äärde tähti vaatlema ning vaikselt oma seikluste üle mõtisklema.