Je ne suis pas une turiste, j´habite ici !

Sellel päeval (21. august) oli mul kavas ette nähtud Montparnasse´ i piirkond (kus ma tegelikult olin kõik eelnevadki päevad veetnud) ning ma avastasin, et seal asuvad Pariisi katakombid. Ühel hetkel jõuti arusaamisele, et Pariisi surnuaiad on otsast otsani laipu täis ning uusi surnuid pole enam kuskilegi panna. Siis kaevati vanad luud üles, koguti kokku ning laoti ritta maa-alusesse tunnelisse. Otsisin sissepääsu üles ning asusin seisma metsikult pikka sappa. Seal ma sain tuttavaks 2 Austraalia tüdruku ja 2 poisiga. Nendega juttu ajades ei olnud see ootamine mingi vaev. Kui lõpuks sisse saime, olin õnnelik, et koos nendega kampa sattusin, sest üksi poleks ma julgenudki mööda 2 km pikkust pimedat ja õõvastavat tunnelit ekselda. Vahepeal üks poiss hirmutas nurgatagant, niiet ma lausa kiljatasin. Mind on viimasel ajal nii lihtne ehmatada. Uurisime luid ja kulgesime mööda käike, ma seletasin ühele tüdrukule, kes küsis, et need armid kolba peal ei olegi armid, vaid täiesti normaalsed õmblused, mis ühendavad kolju eri osi.
Ühel hetkel kõndides, nägime, et laest hakkab juba löga alla tilkuma. See oli eriti vastik. Arvatavasti oli see lihtsalt vesi, aga õudne tundus ikkagi, eriti kui peale tilkus. Ning siis, pilk ringi uitamas, avastasin suureks ehmatuseks oma jala plärtsti kuskilegi märga auku vajuvat. Oi see oli vastik. Jalg sai üleni plögamudalombiseks. Peale seda tahtsime kõik võimalikult ruttu sealt välja pääseda, aitas sellest surnuteriigist...
Peale katakombe käisin Subway´st läbi, võtsin oma traditsioonilise võileiva ning läksin seda traditsioonilisse kohta sööma, muidugi Luxemburgi aeda. Õnneks seekord mind keegi tülitama ei jõudnud tulla. Sõitsin koju tagasi ning valmistasin ennast ette vanematega kohtumiseks. Panin selga uue kleidi, tegin krunni pähe, päikseprillid ette ning tippisin nagu ehtne prantslanna Sacre Coeur´i poole. Jõudsin pool tundi varem ning tegin aega parajaks jäätist süües ning pargipingil istudes. Kui kell sai 6, läksin kokkulepitud kohta peaukse juures ning nägin juba ema poodiumil, käsi päikse kaitseks silme ees, otsiva pilguga kaugustesse vaatamas. Jõudsin juba päris tema alla, aga ta ikka ei näinud mind. Pidin hõikama, ning hüppasin üles tema juurde. Kallistasime kõvasti ning ema oli eufoorias. Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult oli see 22 aasta jooksul esimene kord, kui ma polnud ema nii pikka aega järjest näinud. Hämmastav!
Ema ei tundnud mind alguses äragi, ma olevat täitsa nagu ehtne Pariislanna. Uus kleit andis muidugi palju juurde. Eks ma püüdsin kah :)
Jalutasime ringi Monmartre´il, käisime Dali muuseumis, nautisime vaadet Pariisile, vaatasime üle ka öötuledes Moulin Rouge´i. Sain endale ilusa "Le Chat Noir" kohviku pildika koti :) Samuti vaatasime üle üksteise Pariisi kodud. Väga ilus õhtu. Aeg lendas nagu linnutiivul ning "kodudesse" saime kell 12. Ema ütles, et tal oli tunne, nagu ma elaks Pariisis ning nemad tulid mulle külla. Mul oli sama tunne.
Pealkirja tõlge: ma ei ole turist, ma elan siin.