Vihm ja päike, uus ja vana, nutt ja naer.

Alustasime oma päevateekonda La Defense´i sõitmisega. Prantsuse kunstimaitse elegants ja Pariisi stiil väljenduvad mõlemad elavalt selles moodsas urbanistlikus arendusprojektis. Ometi on piirkond midagi enamat kui lihtsalt bürood, sest juba arhitektuur ise paelub vaatamisväärstustega nagu Grande Arche, mille keskmes olevasse avasse mahuks isegi Notre Dame. Pärale jõudes avastasime ennast paduvihma keskelt. Õnneks saime kaare alla varjuda ning nautida uttu mattunud vaadet, tormi ja vihma pilvelõhkujate keskel. La Defense jättis vapustava mulje. See avarus, stiil ja valgus on meeldejääv. Eriti meeldisid mulle pintsaklipslased, keda kohtas igal sammul, ning kes sobisid sealsesse miljöösse suurepäraselt. Külastasime ka hiigelsuurt kaubamaja, kus eksisime iga nurga peal ära ning kokkuvõttes tegime sellele vist sada tiiru peale, otsides normaalset kohta, kust jälle süüa saaks. Kaubamajast välja tulles viskasime veel viimase pilgu suurele kaarele ning seadsime oma sammud taas mutikäikudesse, sügavale maa alla, et lahkuda Pariisist, mis oli Pariis isa jaoks ning jõuda Pariisi, mis on Pariis ema jaoks ehk siis ajalooline linnasüda. Vihmasest ning uuest linnajaost jõudsime otse välja päiksepaistelisse vanasse linnajakku, maa alt tulime välja ooperiteatri eest, kus tegutses ka ooperifantoom. Jalutasime Lafayette kaubamajja sisse, et imetleda uhkeid rõdusid ning klaaskuplist vitraazakent ning suundusime Cité saare poole.
Mõtlesime, et oleks hea puhata veidi jalgu Pont Neufi´l, Pariisi vanimal sillal, mis otsetõlkes tähendab tegelikult uut silda ning kulgeb Cité saare tipust üle. Seal luges isa raamatut "Pariisi Top 10", mis on parim raamat Pariisiga tutvumiseks ning nalja saamiseks. Õigemini, isa sattus vaimustusse, kui mahlakate sõnadega on osasid kohti kirjeldatud ning me saime keset silda kõvasti naerda, niiet lausa pisarad väljas. Meie kolmene seltskond võis jätta üsna imeliku mulje sel hetkel, kuid peaasi, et meil lõbus oli ;)
Kõndisime edasi ning jõudsime saarel oleva platsini, Place Dauphine, mis tänapäeval on vaikne võluv plats, ääristatud vanade majade ridadega. Tõepoolest, mõnusamat kohta keset linna rahu ja miljöö nautimiseks annab otsida.
Ning siis mu silmad seda nägid. Notre Dame. Pärast seda, kui paavst Aleksander III sinna 1163. aastal nurgakivi pani, rügas terve käsitööliste vägi 170 aastat tööd teha, et viia ellu see uhkes kujunduses meistriteos. Esimese asjana kui ma uksest sisse sain, lõid mu silmad läikima. Kas tõesti Notre Dame... see ajaloost nii tihkelt tulvil paik, nii kuulus ja ilus koht. Kes teab, millal ja kas üldse sinna veel oma elus tagasi saan, aga ma olen seal olnud, ma olen seda näinud ja tunnetanud. Ma olen nautinud seda hetke. Veelgi erilisemaks muutis oluorra samal ajal peetav missa. Kuulsin, kuidas üks naine seal ees kaunilt laulis, kuidas orel mängis ning ka missale tulnud pariislaste lauluhääl kajas hämarate võlvide vahelt tagasi. Otsustasin osta väikse küünla ning selle oma käega Notre Dame´is põlema süüdata. Aga see mõte ja hetk oli minu jaoks juba liig. Ma ei suutnud vastu panna ning hakkasin lahinal nutma. Täpselt nagu Roomas Pantheonis.
Ennast veidi kogunud ning kogetud elamusest üliõnnelikuna, liikusime edasi läbi ladina kvartali kitsaste ja huvitavate tänavate, võtsin endale crepi Nutellaga ning õhtusöögiks kõigile kebabi ning jalutasime Luxemburgi aeda õhtustama.
Päevakavast oli puudu veel Eiffeli torn ning vaatasime, kuidas sinna metrooga saaks, sest me jalad ning seljad olid väga valusad ja väsinud. Läksime otse aia kõrvalt metrooaugust sisse ja suundusime ühte kollast liini pidi, mis pidi meid viima otse Eiffeli torni juurde. Kuid mingil kummalisel kombel ei olnud vaja piletit väravast läbi lasta vaid saime niisama tasuta sisse. Väga veider, aga olime lihtsalt õnnelikud, et piletid alles jäid ning astusime aga rongi peale. Tegelikult see rong oli hoopis teistsugune. Kahekorruseline ning jaam oli imelik ja värki. Aga ei, me ei lasknud ennast sellest heidutada, sest peatus näitas Eiffeli torni poole. Ühe ülipika peatuse ära sõitnud, avastasime, et sõidame vales suunas. Õnneks märkas ise seda õigel hetkel ning saime maha hüpata ning vastaspoolele uut rongi ootama, mis tagasi sõidaks. Ootasime siis, rong tuli, läksime peale ning sõitsime. Aga oh imet! See sõitis ka samas suunas ning nüüdseks olime juba täiesti linnast välja jõudnud. Tuli välja, et see oli linnalähirong, mis kulges maa alt ja meie jobud arvasime, et see on lihtsalt pisut teistsugune metroorong, mis sõidab ka kaugemale linnast välja. Hüppasime jälle maha ning otsustasime ruttu sealt põgeneda, maa peale saada ning õiget metrood kasutada. Muidu oleks ehk pidanudki öö maa all veetma ning kui rongi piletikontrollija oleks tulnud ning me seal rahulikult ilma piletita istunud oleksime siis... oi. Ühesõnaga lõpuks leidsime õnnelikult õige metroojaama üles, kus pidime ka piletiteväravast läbi minema ning hakkasime otsima suuna Eiffeli tornile. Sõit kulges eriti kaua, sest me olime juba eriti linnast välja sattunud. Kuid avastades, et kell on juba 9 ja me oleme ikka veel maa all, ise teadmata kuskohas täpselt, otsustasime, et jätame torni ikkagi järgmiseks päevaks. Vaja on puhata ning Versailles ning ema sünnipäeva jaoks korralikult välja puhata. Pealegi me olime juba vist tund aega maa all veetnud kui lõpuks kodupeatusesse välja jõudsime. Õudne. Aga lahe. Ma olen ülimalt vaimustunud sellest kontrastide päevast, isegi süüa sai ning see toitis veel eriti jõuliselt mu emotsioone, mis said vaba voli vallandumiseks.
A day to remember!
(Ühe pildi kommentaariks: ema ütles, et ma paneksin oma käed üles, nagu ma oleksin kolmas kaar reas, vana ja uue vahepeal. Aga mina ei saanud aru, mismooodi ometigi ma need käed pean panema, kas niipidi või naapidi väänama. Aga mingi asja ma kokku väänasin.)