Hommikul ärkasin äratuskella peale kell 9.20 hoolimata sellest, et teised hakkasid ruumis juba kobistama ma ei tea kui vara ning dushi all käima jne. Sügav ja magus uni, mis ei lase ennast häirida ümbritsevast mürast ja segavatest faktoritest, on taevalik. Veetsin hostelis aega kuni kella 12ni, sest uimasus oli ikka veel suur ning siis kõndisin linna. Otsustasin külastada kõigepealt neid uhkeid sadamatorne. Õigemini, mõtlesin, et lähen raha kokkuhoiu mõttes sisse ainult ühte, aga siis lugesin silti ja avastasin, et 18-25 aastastele EU kodanikele on kõik tasuta. Juheeeei! Muidu oleks üks torn olnud mingi 5 €. Käisin kõik kolm torni läbi, need olid väga lahedad. Kõigepealt Laternatorn, mida jupp aega oli peetud vanglana. Seal olid seinadele kraabitud vangide (ka sõjaaegsete pantvangide) joonistused, nimed ja kui kaua nad seal vangis on olnud või olema peavad. Ühe pildistasin sellise, kus on "Thomas, 30 päeva, 1872. Nii huvitav oli vaadata, palju oli joonistatud pilte perekonnast, sellest nad seal kongis istudes ju ikka unistasid. Samuti laevade pilte jne. Ühel puust põrandalaual oli graveeritud malelaua kujutis :) Torne hakati ehitama jub 14. sajandil, niiet ajaloohõngu oli kuhjaga kuklas tunda. Siis läksin "ketitorni", seal elas kunagi mingi sadamavalvur või värk, tegelikult kõikides tornides elasid siukesed tähtsad mereasjandusega seotud mehed mingi aeg. Ketitornist lasti välja mingi kett, mis takistas sissepääsu sadamasse. Järgmisena St. Nicholase torn.
Need tornid meeldisid mulle väga. Võib-olla hakkasid nad mulle veelgi rohkem meeldima sellepärast, et kohe kui olin esimesse torni sisse saanud avastasin sõnumi Siimult: "Kuidas sul läheb, lillenupuke?" Tänu sellele läks mu tuju kohe nii heaks ning maailm omandas kirkamad toonid. Ma ei olegi päris üksi laias maailmas ekslemas, kuskil on keegi, kes minu peale mõtles.
Peale paari tundi torne jalutasin mõnda aega veel vanalinnas ja uurisin turismiinfopunktist, kuidas saab Ré saarele. Tuli välja, et sinna läheb buss, sain ajad ja peatused. Ostsin jälle kebabi, seekord ilma friikateta ning kõndisin siis peatuse poole, et saarele sõita. Aga olles selle rikkaliku ja maitsva lõunasöögi ära söönud, hakkas mul selg valutama, ning juba pikka aega mitte rahuldatud lõunauinaku vajadus ajas mu tagasi hosteli poole. Magasin tunnikese, siis ajasin ennast vägisi üles, et mitte tervet õhtut maha magada, kuigi uni oli supermagus. Enne magamaminekut otsustasin, et lähen pärast randa päevitama, sest päev oli päris soe ja päiksepaisteline. Jõudsin randa natuke enne kella 7 õhtul, laotasin oma pisikese valge käterätiku maha, koorisin riided seljast ja heitsin pikali lainemühina sisse lõõgastuma. 3 minutit lamanud, vaatasin, et lained tulevad mulle juba liiga lähedale, varsti upun ära. Kolisin kaugemale. Päeval oli olnud mõõn, nüüd tõus. Aga siis ma ei saanudki enam olla, sest pilv tuli ja tuul läks suuremaks ning rannailm oli hetkega läbi. Nõme. Läksin siis hosteli tagasi ja hakkasin rahulikku õhtut nautima ning puhkama. Tahtsin oma suhtlemisvajadust rahuldada ning otsustasin 2 tundi internetti osta. Läksin siis oma tuppa aga avastasin, et ma ei saagi enam netti, täiesti lambist. Jooksin mööda maja ringi, et ehk wifi jampsib kuidagi, läksin isegi alla päris administratriooni juurde ja istusin seal mõnda aega. Siis turgatas mulle pähe, et äkki on wifi nupp kuidagi "välja lülitanud ennast kogemata". Nii... aga nüüd tuli see nupp üles otsida. Avasin user manuali, et ehk seal on arvutikasutamise õpetusest veidi räägitud, aga õnneks ei pidanudki midagi lugema, proovisin ühte antennikujutisega nuppu ning oh imet! Happy happy, joy joy, nett oli olemas. Häbi endalegi tunnistada selliseid blonde hetki, aga ma ajan selle suure päikese süüks, mis täna mu näo õhetama pani.
Need tornid meeldisid mulle väga. Võib-olla hakkasid nad mulle veelgi rohkem meeldima sellepärast, et kohe kui olin esimesse torni sisse saanud avastasin sõnumi Siimult: "Kuidas sul läheb, lillenupuke?" Tänu sellele läks mu tuju kohe nii heaks ning maailm omandas kirkamad toonid. Ma ei olegi päris üksi laias maailmas ekslemas, kuskil on keegi, kes minu peale mõtles.
Peale paari tundi torne jalutasin mõnda aega veel vanalinnas ja uurisin turismiinfopunktist, kuidas saab Ré saarele. Tuli välja, et sinna läheb buss, sain ajad ja peatused. Ostsin jälle kebabi, seekord ilma friikateta ning kõndisin siis peatuse poole, et saarele sõita. Aga olles selle rikkaliku ja maitsva lõunasöögi ära söönud, hakkas mul selg valutama, ning juba pikka aega mitte rahuldatud lõunauinaku vajadus ajas mu tagasi hosteli poole. Magasin tunnikese, siis ajasin ennast vägisi üles, et mitte tervet õhtut maha magada, kuigi uni oli supermagus. Enne magamaminekut otsustasin, et lähen pärast randa päevitama, sest päev oli päris soe ja päiksepaisteline. Jõudsin randa natuke enne kella 7 õhtul, laotasin oma pisikese valge käterätiku maha, koorisin riided seljast ja heitsin pikali lainemühina sisse lõõgastuma. 3 minutit lamanud, vaatasin, et lained tulevad mulle juba liiga lähedale, varsti upun ära. Kolisin kaugemale. Päeval oli olnud mõõn, nüüd tõus. Aga siis ma ei saanudki enam olla, sest pilv tuli ja tuul läks suuremaks ning rannailm oli hetkega läbi. Nõme. Läksin siis hosteli tagasi ja hakkasin rahulikku õhtut nautima ning puhkama. Tahtsin oma suhtlemisvajadust rahuldada ning otsustasin 2 tundi internetti osta. Läksin siis oma tuppa aga avastasin, et ma ei saagi enam netti, täiesti lambist. Jooksin mööda maja ringi, et ehk wifi jampsib kuidagi, läksin isegi alla päris administratriooni juurde ja istusin seal mõnda aega. Siis turgatas mulle pähe, et äkki on wifi nupp kuidagi "välja lülitanud ennast kogemata". Nii... aga nüüd tuli see nupp üles otsida. Avasin user manuali, et ehk seal on arvutikasutamise õpetusest veidi räägitud, aga õnneks ei pidanudki midagi lugema, proovisin ühte antennikujutisega nuppu ning oh imet! Happy happy, joy joy, nett oli olemas. Häbi endalegi tunnistada selliseid blonde hetki, aga ma ajan selle suure päikese süüks, mis täna mu näo õhetama pani.
Kusjuures, enesetunne on mul juba väga hea, olgugi et rögisen nagu vanamees :D
Tähele olen pannud seda, et õhtul piltide pealt vaadates tundub, et vau, kus ma käisin ja kui lahe ja ilus see oli. Päeval nendes kohtades eriti ei teadvusta endale seda, kus ma olen. Mõnes kohas küll, aga ma ei tea, selline imelik efekt on.
Aga prantslased on väga viisakad. Igal sammul ütlevad nad aitäh ja vabandust. Kui kõnnin kitsal tänaval ning võtan ennast koomale, ütleb vastutulev prantslane aitäh, või siis vabandust, et ma pidin niimoodi talle teed tegema ja ennast hetkeks võib-olla ebamugavalt tundma.
(Pealkirja tõlge: Ma olen lill) ^^
Tähele olen pannud seda, et õhtul piltide pealt vaadates tundub, et vau, kus ma käisin ja kui lahe ja ilus see oli. Päeval nendes kohtades eriti ei teadvusta endale seda, kus ma olen. Mõnes kohas küll, aga ma ei tea, selline imelik efekt on.
Aga prantslased on väga viisakad. Igal sammul ütlevad nad aitäh ja vabandust. Kui kõnnin kitsal tänaval ning võtan ennast koomale, ütleb vastutulev prantslane aitäh, või siis vabandust, et ma pidin niimoodi talle teed tegema ja ennast hetkeks võib-olla ebamugavalt tundma.
(Pealkirja tõlge: Ma olen lill) ^^
Vahenõuanne: Kui tahad teada, midagi mida võõras keeles aru ei saa, siis kasuta google translationit - http://translate.google.com/ Sisesta tekst ning vali keel milles ise kirjutasid ja millesse tahad seda tõlget saada. :)
ReplyDeleteniii ilusad tornid, nii palju kui piltidelt näha on. kui ma oleks printsess, siis ma elaks seal :D
ReplyDelete