One way ticket to home.

Hakkasin kell 12 hostelist tulema ning kõndisin St. Pancrase rongijaama, et sõita sealt otse Gatwicki lennujaama. Tee peal laulsin endamisi sõna "home" igasuguste erinevate lõbusate viisidega. Kuid piletit ostes sain teada, et sellest rongijaamast ei saagi antud päeval sõita, pidin metrooga hoopis London Bridge jaama minema. Sain pileti, milles oli koos nii metroo kui rong ja mis maksis veidi üle 12 £. Sõitsin öeldud juhiste järgi London Bridge´i ning hakkasin rongi otsima. See võttis tükk aega, sest Suurbritannia rongiliikluse süsteem mulle veel tuttav ei olnud. Otsisin infopunkti, aga see oli kinni ning piletimüügipunktis oli pikk saba. Polnud midagi muud teha, kui pidi ise välja uurima, kust ja millal rong läheb. Õnneks leidsin tahvli, kust peale pusimist lugesin välja, et 7 minuti pärast läheb rong 12´lt platvormilt Gatwicki. Hakkasin siis kähku sinna jooksma, sest järgmine läks alles 45 minuti pärast. Kui olin väravatest läbi läinud, hakkasin mõtlema, et mis platvorm see nüüd oligi... Ebakindlus ning mure võtsid võimust. Lõpuks istusin ikka rongi peale 12. platvormil ning hakkasin sõitma. Ma polnud üldse kindel, kas see oli ikka see õige rong ja platvorm, aga mul oli nii kiire olnud selle peale jõudmisega, soov saada koju oli väga suur ning mind lausa vägisi tõmbas võimalikult kiiresti lennujaama. Terve rongisõidu pures mind ängistus. Esimene peatus ei olnud Gatwick. No tore, mõtlesin endamisi, eks ma siis vaatan, kuhu välja jõuan. Sisimas kujutasin ette, kuidas ma jõuan x punkti, hakkan sealt rongi tagasi London Bridge jaama ootama, otsin edasi õiget transporti, jõuan lennujaama liiga hilja, jään maha ja mis siis kõik edasi saab. Jumal tänatud, et järgmine peatus oligi ootamatult Gatwick, kui ma kauem oleks pidanud sõitma, oleksin murest lõhki läinud.
Aga kell oli alles 2 ning ma vaatasin, et check-in Tallinna lennule avatakse kell pool 4. Passisin niisama ja mängisin arvutis tükk aega Solitairet. Isegi lennujaamas sees istudes oli metsikult külm ning väljas sadas vihma. Võib-olla olin lihtsalt selle eestimaa sooja suve ning Hispaania ja Prantsusmaa ilmaga ära hellitatud, et kogu aeg Londonis virisesin.
Londonis veedetud aja jooksul oli nii kummaline kuulda musti ja muid värve rääkimas ehtsa inglise "aktsendiga". Väiksed mustad lapsed ja muud tegelased... see üldse ei lähe omavahel kokku. Kui nad räägiksid ameerika inglise keelt, siis oleks normaalne.
Kui kell kukkus, tegin check-in´i ning läksin edasi kontrolli. Kui mu kott juba lindil sõitmist alustas, kuulsin, kuidas telefon helisema hakkas. Eeh, midagi polnud teha, telefon laulis ja sõitis kontrolli. Ise pidin kampsunid ja sallid ka ära võtma ning väravast läbi minema, mis muidugi jälle piiksuma hakkas. Seepeale käed ja liikmed laiali ning hakkas põhjalik läbiotsimine. Kui minu küljest midagi ei leitud, kästi sandaalid jalast võtta ning masinast läbi lasta. Kuid kahjuks ei leitud isegi sandaalide seest mitte midagi. Seepeale võeti mu kohver lahti, tõsteti kõik asjad ükshaaval välja ja uuriti aparaatidega üle. Käärid, mis olid Tallinn-Barcelona reisil veel normaalse pikkusega olnud pikenesid vist reisi ajal päris palju, sest need võeti mult ära. Viimaks sain ikka tulema ning esimese asjana läksin Harrodsi kaubamajja, kuhu ma Londonis ei jõudnud. Shoppasin veidi lennujaamas ringi ning lõpuks lennuki peale saades avastasin, et mu koht oli kõige viimases reas, akna all, aga akent mul ei olnud. See oli ainuke iste lennukis, kus polnud akent. Egas midagi, tegin siis näo, et ma olen juba nii proff reisija, et mul ei olegi seda akent vaja, ma olen lennukist välja näinud küll. Õhku tõusmine oli nagu ikka väga normaalne, pärast stjuuardess isegi küsis minu käest, kas mul on padjasoovi. Muidugi mul oli, kui pakuti. Panin selle siis lennuki seina vastu, mis oli külm kui jää, isegi veel külmem, sest teisel pool seina paukus miinus 40 kraadine pakane, ning lasin silma looja.
Maandumine oli piin. Need 20 minutit, mil lennuk taevast allapoole kulges, tundsin, nagu oleks mu pead tangide vahel pigistatud. Metsikud valusööstud kõrvades, meelekohtade veresooned pulseerisid, selline tunne, nagu lõhkeksid nad iga hetk. Aga ma olen loomult vapper, kannatlik ja tugev ning ma ei teinud sellest valust suuremat numbrit. Lennujaama jõudsin 20 minutit enne õiget aega ehk siis umbes 22.40. Helistasin õele ja küsisin, et huvitav, kas ma jõuaksin üheteistkümnese bussi peale. Ta vastas, et ei jõua. Seepeale lasin endale järgi tulla, sest ma ei viitsinud oodata 12st bussi. Istusin lennujaamas, olin netis ja ootasin õde. Paar minutit peale 23 vaatasin, et näe, Tartust jõudis ekspressbuss Tallinnasse, sõitis lennujaama eest mööda, linna poole. Mõni sekund hiljem tuli õde ja küsis, miks ma Tartu bussi peale ei läinud. Ma siis vastasin, et ega see buss ei läinud ju Tartusse, see sõitis Tallinna poole. Aga ma ei mõelnud selle peale, et lennujaama ees on ühesuunaline liiklus ning ekspressbuss sõidab täistundidel ning kell oligi täistund. Ivol oli seepeale jälle palju nalja minu kulul teha, et näed, käisin reisil ära ja grammigi targemaks ei saanud. Ikka samasugune pisike jobu, kes ei jaga maast ega ilmast mitte midagi :D
Veetsin öö õe pool, endiselt suurt koduigatsust tundes, hoolimata sellest, et olin kodumaal. Kuid seda suurem oli äng, sest olles kodumaal, ei olnud ma ometi ikka veel kodus.
Järgmisel hommikul polnud mul isu hommikustki süüa, ärevus oli nii suur. Kas ma lõpuks ometigi saan kodu poole sõitma hakata? Bussijaama sain tegelikult alles kell 13, sest kogemata tuli mul liiga hilja pähe teatada oma soovist kell 12 bussi peale minna. Jälle sai Ivo nalja, et ma pole ikka mitte midagi õppinud. Läksin piletit ostma ning küsisin alla 26 a. piletit Tallinnasse. Mõni hetk piletimüüja vaikis, ma mõtlesin, et mis jama nüüd siis jälle on. Seepeale ta ütles, et me oleme Tallinnas, ärge nähke sõitmisega vaeva. Oh mind küll ;)