.JPG)
.JPG)
(Jama lugu kyll, aga ei saa rohkem pilte laadida mingi rikke p2rast hetkel)
Hommikul ärkasin kell 9 ja läksin vannituppa. Siin ei käi see lukku, aga ega mul midagi karta ka polnud. Vähemalt nii ma arvasin. Kuid ühel hetkel kui ma dushi all olin, astus keegi ootamatul sisse,siis vabandas ja pani ukse kohe kinni. Mõtlesin, et äkki see on mu uus toanaaber, kuigi ta paistis küllalt vana. Välja tulles avastasin, et tuba on endiselt tühi aga mu voodi oli ära tehtud ning prügikast tühjendatud.
Läksin hommikusööki otsima. Arvasin, et see on sealsamas baaris, aga ei olnud. Juhatuse peale läksin siis alumisele korrusele ja nägin silti "restoran". Astusin uksest sisse ning sattusin ehitustööde keskele, põrgates kokku oma eelmise õhtu uue tutvusega, selle vanema mehega, kelle nimi oli nii keeruline, et meelde see küll ei jäänud. Ta juhatas mind lahkelt õigesse kohta, kus hetkel hommikusööki pakuti ning küsis, et mis kell me eelmisel õhtul lõpetanud olime. Vastasin, et minust jäid nad maha pipraviina jooma, mina ei oska öelda :P
Sain traditsioonilise inglise hommikusöögi, muna ja peekon, ning asusin teele. Sõitsin metrooga Toweri juurde ning läksin sinna sisse. Selle eest nõuti hingehinda, tudengile 14.50 £, ning sedapuhku oligi mu päevaraha läinud, kui metroopilet ka veel sisse arvestada. Toweris sain sappa tunnisele giidituurile ning peale seda jalutasin üksi ringi. Vaatasin kroonijuveele, piinamisriistu ning torni, kus 2 noorukest printsi padjaga ära lämmatati, et keegi tegelane, ma ei mäleta mis ta nimi oli, saaks ise kuningaks. Üldiselt ei jätnud Tower väga suurt muljet, juuksekarvu peas ta liigutama ei pannud ning seljast judinad läbi ei käinud. Kroonijuveelid olid muidugi ilusad. Võib-olla oli asi selles, et tegelikult 7 aastasena ma seal käisin ning mulle tuli see juba tuttav ette, võib-olla oli asi ilmas, võib-olla juba liigsetest varasemalt kogetud emotsioonidest.
Towerist välja tulles mõtlesin, et pean metrooga koju sõitma ja raha juurde tooma, aga õnneks nägin seal vahetusputkat, kus sain oma Pariisist järgijäänud eurod naeladeks vahetada. Siis sain osta omale süüa :D Traditsioonilise inglise fish&chips, mis oli vägaväga hea ja vägaväga rasvane.
Peale seda sõitsin metrooga mõned peatused edasi, et külastada Tate moodsa kunsti muuseumi. Metroopeatusest välja tulles küsisid 2 korea tüdrukut minu käest, kuidas Tate´i saada. Hakkasime siis koos ekslema ning inimeste käest küsima, sest kaart polnud ka eriti hea orienteerumiseks. Lõpuks tegime tohutu suure ringi ning jõudsime St. Pauli katedraalini, mille eest viis üle jõe Milleniumi sild otse Tate majani. Ütlesin Korea tüdrukutele head aega, sest tahtsin ise katedraali ka veel sisse piiluda, aga tuli välja, et kell oli 4 ning külastamine juba lõppenud.
Kuid Tate´s tuli mul sellel päeval esimest korda elu sisse. See oli ju kunst! Moodne kunst! Kuulsad kunstnikud! Tundsin ennast seal suurepäraselt (kui valutav selg välja arvata), mul oli põnev ning ma nautisin külastust täiel rinnal. Enam ei kõndinud ma ringi, näol sama tuim värvus nagu taevas. Tate pandi kell 6 kinni ning välisukse juurde jõudes avastasin, et sajab. Jälle. Padukat. Kõik oli mattunud nii ühtlasesse sombusesse vatti, et isegi lähedalasuvate kõrgemate majade tippe polnud näha. Päevakavas oli veel London Eye, aga eks sa mine niimoodi sinna. Otsustasin, et nüüd on aeg minna ja õhtut veetma hakata. Sumpasin läbi vee metroopeatuseni, jalad papude seest vettisid nii lootusetult läbi, et mul oli hirm, et nad ei kuiva järgmiseks päevaks ka ära (ning mul oli õigus). Teine hädavajalik tarbeese peale vihmavarju on siin kummikud.
Kuid inglased oskavad ennast hästi lõbustada kui sajab. Nad lähevad pubidesse. All hosteli baaris kohtasin taas itaallasi ning läksin koos nendega mõnda pubi kodutänaval otsima. Enamused olid täis, aga lõpuks saime ühte sisse. Rääkisin rohkem juttu ühe korea tüdrukuga, kes ka meiega kaasas oli. Mõne aja pärast läks ta ära ja mul hakkas igav. Kõht oli ka täis saanud, sest sõin teiste taldrikust kartuleid ja ka burgerit, sest nad hädaladasid, et ei jõua neid suuri portse ära süüa ning surusid mulle iga natukese aja pärast peale, et ole aga lahke, võta võta!
Tagasi hostelisse jõudes piilusin igaks juhuks hostelibaarist ka läbi ning nägin seal oma tuttavat Korea tüdrukut. Ta oli ka tegelikult tahtnud itaallaste seltskonnast pääseda. Jäin temaga juttu ajama ning mängisime ka piljardit, mõtlesime, et oleks vahva proovida, kuna me ei oska üldse mängida. Mõne aja pärast saime omale õpetajad ka, kes meid aitasid ning vajalikke näpunäiteid jagasid :) Väga vahva oli. Veidi peale 12 läksin ära magama, hinges palvetades, et järgmisel päeval ei sajaks.
Hommikul ärkasin kell 9 ja läksin vannituppa. Siin ei käi see lukku, aga ega mul midagi karta ka polnud. Vähemalt nii ma arvasin. Kuid ühel hetkel kui ma dushi all olin, astus keegi ootamatul sisse,siis vabandas ja pani ukse kohe kinni. Mõtlesin, et äkki see on mu uus toanaaber, kuigi ta paistis küllalt vana. Välja tulles avastasin, et tuba on endiselt tühi aga mu voodi oli ära tehtud ning prügikast tühjendatud.
Läksin hommikusööki otsima. Arvasin, et see on sealsamas baaris, aga ei olnud. Juhatuse peale läksin siis alumisele korrusele ja nägin silti "restoran". Astusin uksest sisse ning sattusin ehitustööde keskele, põrgates kokku oma eelmise õhtu uue tutvusega, selle vanema mehega, kelle nimi oli nii keeruline, et meelde see küll ei jäänud. Ta juhatas mind lahkelt õigesse kohta, kus hetkel hommikusööki pakuti ning küsis, et mis kell me eelmisel õhtul lõpetanud olime. Vastasin, et minust jäid nad maha pipraviina jooma, mina ei oska öelda :P
Sain traditsioonilise inglise hommikusöögi, muna ja peekon, ning asusin teele. Sõitsin metrooga Toweri juurde ning läksin sinna sisse. Selle eest nõuti hingehinda, tudengile 14.50 £, ning sedapuhku oligi mu päevaraha läinud, kui metroopilet ka veel sisse arvestada. Toweris sain sappa tunnisele giidituurile ning peale seda jalutasin üksi ringi. Vaatasin kroonijuveele, piinamisriistu ning torni, kus 2 noorukest printsi padjaga ära lämmatati, et keegi tegelane, ma ei mäleta mis ta nimi oli, saaks ise kuningaks. Üldiselt ei jätnud Tower väga suurt muljet, juuksekarvu peas ta liigutama ei pannud ning seljast judinad läbi ei käinud. Kroonijuveelid olid muidugi ilusad. Võib-olla oli asi selles, et tegelikult 7 aastasena ma seal käisin ning mulle tuli see juba tuttav ette, võib-olla oli asi ilmas, võib-olla juba liigsetest varasemalt kogetud emotsioonidest.
Towerist välja tulles mõtlesin, et pean metrooga koju sõitma ja raha juurde tooma, aga õnneks nägin seal vahetusputkat, kus sain oma Pariisist järgijäänud eurod naeladeks vahetada. Siis sain osta omale süüa :D Traditsioonilise inglise fish&chips, mis oli vägaväga hea ja vägaväga rasvane.
Peale seda sõitsin metrooga mõned peatused edasi, et külastada Tate moodsa kunsti muuseumi. Metroopeatusest välja tulles küsisid 2 korea tüdrukut minu käest, kuidas Tate´i saada. Hakkasime siis koos ekslema ning inimeste käest küsima, sest kaart polnud ka eriti hea orienteerumiseks. Lõpuks tegime tohutu suure ringi ning jõudsime St. Pauli katedraalini, mille eest viis üle jõe Milleniumi sild otse Tate majani. Ütlesin Korea tüdrukutele head aega, sest tahtsin ise katedraali ka veel sisse piiluda, aga tuli välja, et kell oli 4 ning külastamine juba lõppenud.
Kuid Tate´s tuli mul sellel päeval esimest korda elu sisse. See oli ju kunst! Moodne kunst! Kuulsad kunstnikud! Tundsin ennast seal suurepäraselt (kui valutav selg välja arvata), mul oli põnev ning ma nautisin külastust täiel rinnal. Enam ei kõndinud ma ringi, näol sama tuim värvus nagu taevas. Tate pandi kell 6 kinni ning välisukse juurde jõudes avastasin, et sajab. Jälle. Padukat. Kõik oli mattunud nii ühtlasesse sombusesse vatti, et isegi lähedalasuvate kõrgemate majade tippe polnud näha. Päevakavas oli veel London Eye, aga eks sa mine niimoodi sinna. Otsustasin, et nüüd on aeg minna ja õhtut veetma hakata. Sumpasin läbi vee metroopeatuseni, jalad papude seest vettisid nii lootusetult läbi, et mul oli hirm, et nad ei kuiva järgmiseks päevaks ka ära (ning mul oli õigus). Teine hädavajalik tarbeese peale vihmavarju on siin kummikud.
Kuid inglased oskavad ennast hästi lõbustada kui sajab. Nad lähevad pubidesse. All hosteli baaris kohtasin taas itaallasi ning läksin koos nendega mõnda pubi kodutänaval otsima. Enamused olid täis, aga lõpuks saime ühte sisse. Rääkisin rohkem juttu ühe korea tüdrukuga, kes ka meiega kaasas oli. Mõne aja pärast läks ta ära ja mul hakkas igav. Kõht oli ka täis saanud, sest sõin teiste taldrikust kartuleid ja ka burgerit, sest nad hädaladasid, et ei jõua neid suuri portse ära süüa ning surusid mulle iga natukese aja pärast peale, et ole aga lahke, võta võta!
Tagasi hostelisse jõudes piilusin igaks juhuks hostelibaarist ka läbi ning nägin seal oma tuttavat Korea tüdrukut. Ta oli ka tegelikult tahtnud itaallaste seltskonnast pääseda. Jäin temaga juttu ajama ning mängisime ka piljardit, mõtlesime, et oleks vahva proovida, kuna me ei oska üldse mängida. Mõne aja pärast saime omale õpetajad ka, kes meid aitasid ning vajalikke näpunäiteid jagasid :) Väga vahva oli. Veidi peale 12 läksin ära magama, hinges palvetades, et järgmisel päeval ei sajaks.
No comments:
Post a Comment