Istun hetkel Montpellier´i La Place de la Comedie´l ning joon kakaod McDonaldsi välikohvikus. Ainuke sõna, mis ilusa lause ära rikkus on McDonald´s. Aga no ilma selleta ju maailm elada ei saa. Tulin siia sellepärast, et McDonaldsil on wifi, aga nagu välja tuleb, seda ma ikkagi siit kätte ei saa, niiet kirjutan mustandi valmis. Aga sellegipoolest on siin mõnus, täpselt purskkaevu kõrval. Oeh, ma võiks 10 seda kakaod ära juua, nii hea mu kinnisele ninale ja kähedale kurgule.
Hommikul kell 6.45 ärgates mõtlesin, et pean kuidagi Montpellieri ära jõudma, et seal lasen turismiinfopunkti endale kiirabi kutsuda ja arsti juurde viia. Ma ei saanud öö läbi magada, sest ma ei saanud nina kaudu hingata ja ärevus oli ka sees ja hirm. Kas mu reis ongi haiguse pärast rikutud, kas ma üldse ellu jään ning rongide peale jõuan ja mis saab. Mõtlesin, et äkki mul on nüüd jälle sinusiit ja siis peab mulle röntgeni tegema ja antibiootikume andma, et ma korda saaks. Tundsin, et olin päris tuline. Loivasin oma asjadega kuidagi alla administratsiooni ning tegin check-outi ära. Küsisin ka, et äkki neil on kraadiklaasi, tahtsin teada, kas on 40 käes või ei ole :P Aga neil muidugi ei olnud. Sõin oma kaasavõetud hommikusööki veidi, sest nad enne 8 süüa ei andnud, ja hakkasin bussipeatusesse minema, et rongijaama sõita. Enne küsisin, mis buss sinna läheb, öeldi, et 64. Nii kui nurga tagant välja sain, nägin, et 64 sõitis nina alt ära. Hakkasin järgmist ootama. Ootasin ja ootasin. Vahepeal tulid kõik muud bussid... marsruudi järgi vaatasin, et need läksid ka sinnakanti, aga kindluse mõttes ootasin oma 64. edasi. Lõpuks ei kannatanud enam välja ja läksin lihtsalt suvalise järgmise bussi peale, sest aeg tiksus kõvasti edasi. Imekombel sain suht jaama läheduses maha ka. Jõudsin sinna 8. 20, läksin oma piletiga infosse ja küsisin, kas pean enne check-in´i ka tegema või midagi. Nad ei saanud eriti aru vist mida ma küsisin, üks juhatas teise kassasse ja sealt öeldi, et mul on 5 minutit aega, et jõuda sellele platvormile, kust rong läheb. Küsisin, milline platvorm on, ta vastas, et tema ei tea. No issand jumal küll, kui tema ei tea, kes siis teab! Jooksin siis ruttu ja trügisin teistest ette, lasin oma kohvri röntgenist läbi ja hakkasin meeleheites platvormide infot uurima. Küsisin siis esimese ettejuhtuva platvormi esimese ettejuhtuva inimese käest, kuhu ta sõidab, ta ei saanud inglise keelest mitte sentigi aru, õnneks seisis kõrval üks tüdruk, kes oskas ja ütles, et sõidab Montpellieri. Huuh, kivi langes südamelt. Küsisin siis, kas see on õige platvorm, seepeale ta vaatas seda infot ja ütles, oih. Me olime 11. platvormil, aga tegelikult oli õige hoopis 7. Jooksime siis koos sinna ja hakkasime õiget vagunit otsima, mis meil kirjas oli. Lõpuks jõudsimegi oma õigetesse kohtadesse.
(Vahepalaks peaks mainima, et kirjutamisse tuli suur paus, sest mind segati ja sain jupp aega oma prantsuse keelt harjutada ja nüüd on asi niikaugel, et olen La Rochelli raudteejaamas, ootamas, et kellaaeg saaks veidi rohkem inimlikumaks kui 7.30 hommikul.)
Vagunis oli esialgu vähe rahvast, minu kõrval ei istunud keegi, aga kuna rong tegi palju peatusi tuli rahvast varsti juurde. Ühes peatuses istus minu kõrvale keegi imelik mees. Kohe kui ta vagunisse sisse sai, vaatasin, et miks ta selline on. Teda oli saatmas üks noormees, õige pea sain aru, miks. Ta ei liikunud hästi ja ei rääkinud hästi, ühesõnaga oli tegu mingi puudega. Muidugi pidi selline just minu kõrvale istuma! Saatjanoormees temaga kaasa ei sõitnud kahjuks. Terve aja ta seal askeldas, võttis oma kaelakotist asju välja ja siis toppis neid tagasi, et mõne aja pärast jälle kõik välja laduda jne. Vahepeal kui asjad enam ilusti tagasi ei mahtunud sai ta pahaseks ja hakkas ähkima. Kui ta oma küünetangid välja võttis ja sellel oleva viili lahti tegi, hakkas mul päris hirm. Õnneks ta mind sellega ei torganud, lõikas ja viilis oma küüsi ainult. Mõne aja pärast tuli peatus ja siis rongitöölised aitasid ta välja. Mõtlesin, et jumal tänatud, läks maha, saan rahulikult edasi olla. Pealegi oli mul vaja vetsu minna ja ma ei saanud ennem sellest mehest mööda ju. Kasutasin siis kohe juhust, käisin vetsus ära aga oh imet! Kui ma tagasi tulin, istus see mees jälle endisel kohal! Kas ma näen und või? Polnud midagi teha, pidin tema seltsis edasi reisima. Ju oli valehäire, valepeatus olnud. Vahepeal ta üritas minuga rääkida, aga ta tegi seda prantsuse keeles ja niimoodi, et isegi prantslastel on raske aru saada. Ma küll ütlesin talle prantsuse keeles, et ma ei räägi prantsuse keelt, aga noh, sellest pole kunagi kasu. Õnneks läks ta siiski järgmises peatuses uuest maha ja enam tagasi ei tulnud.
Montpellieri jõudes taipasin esimese asjana, et prantslased ei oska inglise keelt rääkida. Isegi üks noor müüja ei osanud. Nii palju sai ikka kätega selgeks tehtud, et kas kotti saab kuskilegi jätta, aga tuli välja et ei saanud. Küsisin ka infopunktist ja seal räägiti, et linnas polegi ühtegi kohta, kuhu kotti jätta. Matkasin terve päeva oma kohvrikesega, mis õnneks ei ole ju suur. Ühes pargis istudes kuulsin, et ühed tüdrukud räägivad inglise keelt ja läksin ka nende juurde istuma ja juttu ajama. Nad olid inglismaalt ja ma natuke aega hängisin nendega. Siis sai mul villand, avastasin, et üksi on ikka parem liikuda. Ahjaa, kiirabi ma endale kutsuma ei hakanud, sest tõenäoliselt on siiski tegemist tavalise külmetusega :P Suht esimese asjana otsisin siiski apteegi üles ja ostsin ainult prantsuse keelt kasutades aspiriini ja ninatilku. Aspiriini sain kogemata lahustuvad tabletid, mida ma avastasin alles siis, kui selle suure tableti tervenisti niisama suhu olin pannud. Oi seda kihinat ja kipitust siis :D Ma jobu arvasin, et see on imemiseks. Võtsin lonksu vett peale ja siis hakkas mu suu nii vahutama, et oleksin peaaegu ära lämbunud ja inimesed võisid vaadata, et ma hakkan surema, ajan juba valget vahtu ka suust välja :D Nii, ja tahtsin ninaspreid aga sain hoopis tilgad. Aga noh, parem ikka kui mitte midagi.
Akvaariumi vaatama ma ei läinud, aga tegin väikse turismirongitripi mööda vanalinna. Seal räägiti juttu ka juurde ning see üritus vääris oma 6 €. Istusin veel pargis üksi ja sõin pitsat ja siis tulid minu juurde istuma 2 tõmmut noormeest. Hakkasid minuga juttu ajama, üks rääkis kogu aeg ainult prantsuse keeles, teine oskas pisut inglise ka. Ja siis üks küsis, et kas ma tuleksin temaga kahekesi jalutama või dringile, siis teine ütles, et ei, äkki tuled hoopis minuga? Tegid isegi ettepaneku, et ma võin oma koti ühe nende sõbra poole ära panna, siis on mul parem jalutada. Hullukesed. Ja siis üks ikka ajas, et ta tahaks minuga kahekesi kuskil olla, et kas ma tuleks kaasa. Ma ütlesin, et no me võime ju siin pargis ka juttu ajada. Aga tema vastas, et noo, et "then I can also feel you". Mina: "I can talk to you here, but I don´t want to FEEL you." Ja kui ma selle otse olin välja öelnud siis mõne aja pärast nad õnneks jätsid mu rahule ja läksid ära. Huuh, jumal tänatud. Aga ma olin terve jutuajamise kogu aeg valvel, meenusid lood sellest, kui mingid inimesed tulevad sinuga rääkima ning tähelepanu hajutama ja siis varastavad midagi. Nemad tundusidki kohe esimesest silmapilgust kahtlased ning seda nad ka tegelikult olid ju. Nad küll ei varastanud, aga tahtsid midagi muud sellegipoolest.
Nüüd jõuame McDonaldsi juurde tagasi. Nagu öeldud, istusin seal ning kirjutasin. Mõne hetke pärast tuli mingi mees ja tahtis mu kõrvale istuda. No ma lubasin, sest ta tõi mulle süüa ka :D Oli mingi prantsuse mees, kes üldse inglise keelt ei rääkinud. Tema lasi kogu aeg prantsuse keeles, mina üritasin midagi aru saada ja ütlesin nii palju vastu kui oskasin. Enamuse ajast pidi kätega asju seletama. Aga paistis, et ta naudib seda. Mul oli alguses ka põnev, aga õige pea ta tüütas mind ära. Ta tahtis jalutama minna ja kuna mul oli veel aega, siis mõtlesin, no okei, mis ma ikka üksi niisama istun. Kõndisime siis vanalinnas ringi ja istusime veel ühte teise baari, kus ta ostis mulle klaasi veini. Võtsime abiks paberilehe ja joonistasime sinna oma juttu. Ta tahtis, et ma talle laulaksin. Punnisin tükk aega vastu, aga peale seda, kui ta ise ühe laulu laulis olin ma siis kah nõus. Kõigepealt laulsin vene keeles seda Katjuša laulukest. Siis Jääääre lugu, ma ei teagi mis selle pealkiri on, aga õppisin selle kunagi pähe ( Laupäeval laadal, keset möllu põnevat, ühes telgis nägin kaarte pandavat, tõmmu naine, pikas vestis kollases, kogu saatus mäekristallist kera sees jne...) Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem ta mind tüütas ning ütlesin, et pean nüüd ära rongijaama minema. Muidugi tuli ta minuga kaasa. Tee peal korrutas ainust lauset, mida ta inglise keeles oskas: "You are a very beautiful girl" ja tegi mulle käe peale musi ja tahtis ümbert kinni hoida. Õudneeee! Punnisin kogu aeg vastu. Raudteejaamas oli ta mul siiski natuke abiks õige rongi ja värgi üles leidmisel. Ning tuli välja, et neid internetist ostetud pileteid ei pidanudki ennem komposteerima. Ainult neid, mis kohapealt automaadist ostetud on. Peale pikka ootamist tuli mu rong ning ma suutsin põgeneda. Ta lunis kogu aeg, et kas ta saab mind veel kuskil näha, La Rochellis või midagi. Aga mina korrutasin talle, et ei, said ühe õhtu minuga veeta, see on kõik. Rohkem luksust pole lubatud.
Öörongisõit oli lahe. Selles pisikeses "toas" kus olin, oli kokku 6 voodit. Ehk siis 3 tükki üksteise otsas kahel pool. Ja vahe oli nii kitsas, et ainult üks inimene sai korraga seista seal. Ega siis muud ei olnudki kui kohe pikali ja magama. Seal oli magamiskott ja padi, veepudel ja väike pakike, mis sisaldas märga ja kuiva salvrätti ja kõrvatroppe. Uni tuli kohe ja väga magus, sest ase oli mugav ning tunne nagu lapsepõlve hällis, kiiga - kaaga vahel siia ja sinnapoole. Ning raudtee ise oli väga korralik ja sile niiet ei raputanud üldse, sujus ühtaselt, isegi ühtlasemalt kui lennuk, sest viimases on kogu aeg turbulents.
Vastu hommikut hakkasin pabistama, et äkki ma magan sisse ja sõidan oma peatusest mööda. Hakkasin ka selliseid unenägusid nägema, et telefon ei äratanud ja olin mööda sõitnud. Lõpuks ei kannatanud enam välja ja vaatasin kella ja selleks ajaks oli see niikaugel, et 5 minuti pärast oleks äratanud :D Kobisin siis üles ja panin riide. Ahjaa, see oli segapalat, aga ma ei lasknud ennast sellest häirida, et mu kõrval oli mees ja võtsin ikkagi ööseks pikad püksid ja pluusi ära, et koti sisse pugeda.
Hetkel on uni küll suht suur, ehkki hommikukohv ja saiakesed söödud. Hakkan tasapisi hostelit otsima, tundub, et päike tuleb ka välja. Aga ega see siin ei ole enam lõunamaa, siin on jahe ja ookean. Vähemalt hetkel küll lõdisen kampsuniga. Oi ja seda tatti tuleb ninast ikka nii palju, et piinlik hakkab lausa. Ja köha on ka. Aga muidu on okei vist.
Hommikul kell 6.45 ärgates mõtlesin, et pean kuidagi Montpellieri ära jõudma, et seal lasen turismiinfopunkti endale kiirabi kutsuda ja arsti juurde viia. Ma ei saanud öö läbi magada, sest ma ei saanud nina kaudu hingata ja ärevus oli ka sees ja hirm. Kas mu reis ongi haiguse pärast rikutud, kas ma üldse ellu jään ning rongide peale jõuan ja mis saab. Mõtlesin, et äkki mul on nüüd jälle sinusiit ja siis peab mulle röntgeni tegema ja antibiootikume andma, et ma korda saaks. Tundsin, et olin päris tuline. Loivasin oma asjadega kuidagi alla administratsiooni ning tegin check-outi ära. Küsisin ka, et äkki neil on kraadiklaasi, tahtsin teada, kas on 40 käes või ei ole :P Aga neil muidugi ei olnud. Sõin oma kaasavõetud hommikusööki veidi, sest nad enne 8 süüa ei andnud, ja hakkasin bussipeatusesse minema, et rongijaama sõita. Enne küsisin, mis buss sinna läheb, öeldi, et 64. Nii kui nurga tagant välja sain, nägin, et 64 sõitis nina alt ära. Hakkasin järgmist ootama. Ootasin ja ootasin. Vahepeal tulid kõik muud bussid... marsruudi järgi vaatasin, et need läksid ka sinnakanti, aga kindluse mõttes ootasin oma 64. edasi. Lõpuks ei kannatanud enam välja ja läksin lihtsalt suvalise järgmise bussi peale, sest aeg tiksus kõvasti edasi. Imekombel sain suht jaama läheduses maha ka. Jõudsin sinna 8. 20, läksin oma piletiga infosse ja küsisin, kas pean enne check-in´i ka tegema või midagi. Nad ei saanud eriti aru vist mida ma küsisin, üks juhatas teise kassasse ja sealt öeldi, et mul on 5 minutit aega, et jõuda sellele platvormile, kust rong läheb. Küsisin, milline platvorm on, ta vastas, et tema ei tea. No issand jumal küll, kui tema ei tea, kes siis teab! Jooksin siis ruttu ja trügisin teistest ette, lasin oma kohvri röntgenist läbi ja hakkasin meeleheites platvormide infot uurima. Küsisin siis esimese ettejuhtuva platvormi esimese ettejuhtuva inimese käest, kuhu ta sõidab, ta ei saanud inglise keelest mitte sentigi aru, õnneks seisis kõrval üks tüdruk, kes oskas ja ütles, et sõidab Montpellieri. Huuh, kivi langes südamelt. Küsisin siis, kas see on õige platvorm, seepeale ta vaatas seda infot ja ütles, oih. Me olime 11. platvormil, aga tegelikult oli õige hoopis 7. Jooksime siis koos sinna ja hakkasime õiget vagunit otsima, mis meil kirjas oli. Lõpuks jõudsimegi oma õigetesse kohtadesse.
(Vahepalaks peaks mainima, et kirjutamisse tuli suur paus, sest mind segati ja sain jupp aega oma prantsuse keelt harjutada ja nüüd on asi niikaugel, et olen La Rochelli raudteejaamas, ootamas, et kellaaeg saaks veidi rohkem inimlikumaks kui 7.30 hommikul.)
Vagunis oli esialgu vähe rahvast, minu kõrval ei istunud keegi, aga kuna rong tegi palju peatusi tuli rahvast varsti juurde. Ühes peatuses istus minu kõrvale keegi imelik mees. Kohe kui ta vagunisse sisse sai, vaatasin, et miks ta selline on. Teda oli saatmas üks noormees, õige pea sain aru, miks. Ta ei liikunud hästi ja ei rääkinud hästi, ühesõnaga oli tegu mingi puudega. Muidugi pidi selline just minu kõrvale istuma! Saatjanoormees temaga kaasa ei sõitnud kahjuks. Terve aja ta seal askeldas, võttis oma kaelakotist asju välja ja siis toppis neid tagasi, et mõne aja pärast jälle kõik välja laduda jne. Vahepeal kui asjad enam ilusti tagasi ei mahtunud sai ta pahaseks ja hakkas ähkima. Kui ta oma küünetangid välja võttis ja sellel oleva viili lahti tegi, hakkas mul päris hirm. Õnneks ta mind sellega ei torganud, lõikas ja viilis oma küüsi ainult. Mõne aja pärast tuli peatus ja siis rongitöölised aitasid ta välja. Mõtlesin, et jumal tänatud, läks maha, saan rahulikult edasi olla. Pealegi oli mul vaja vetsu minna ja ma ei saanud ennem sellest mehest mööda ju. Kasutasin siis kohe juhust, käisin vetsus ära aga oh imet! Kui ma tagasi tulin, istus see mees jälle endisel kohal! Kas ma näen und või? Polnud midagi teha, pidin tema seltsis edasi reisima. Ju oli valehäire, valepeatus olnud. Vahepeal ta üritas minuga rääkida, aga ta tegi seda prantsuse keeles ja niimoodi, et isegi prantslastel on raske aru saada. Ma küll ütlesin talle prantsuse keeles, et ma ei räägi prantsuse keelt, aga noh, sellest pole kunagi kasu. Õnneks läks ta siiski järgmises peatuses uuest maha ja enam tagasi ei tulnud.
Montpellieri jõudes taipasin esimese asjana, et prantslased ei oska inglise keelt rääkida. Isegi üks noor müüja ei osanud. Nii palju sai ikka kätega selgeks tehtud, et kas kotti saab kuskilegi jätta, aga tuli välja et ei saanud. Küsisin ka infopunktist ja seal räägiti, et linnas polegi ühtegi kohta, kuhu kotti jätta. Matkasin terve päeva oma kohvrikesega, mis õnneks ei ole ju suur. Ühes pargis istudes kuulsin, et ühed tüdrukud räägivad inglise keelt ja läksin ka nende juurde istuma ja juttu ajama. Nad olid inglismaalt ja ma natuke aega hängisin nendega. Siis sai mul villand, avastasin, et üksi on ikka parem liikuda. Ahjaa, kiirabi ma endale kutsuma ei hakanud, sest tõenäoliselt on siiski tegemist tavalise külmetusega :P Suht esimese asjana otsisin siiski apteegi üles ja ostsin ainult prantsuse keelt kasutades aspiriini ja ninatilku. Aspiriini sain kogemata lahustuvad tabletid, mida ma avastasin alles siis, kui selle suure tableti tervenisti niisama suhu olin pannud. Oi seda kihinat ja kipitust siis :D Ma jobu arvasin, et see on imemiseks. Võtsin lonksu vett peale ja siis hakkas mu suu nii vahutama, et oleksin peaaegu ära lämbunud ja inimesed võisid vaadata, et ma hakkan surema, ajan juba valget vahtu ka suust välja :D Nii, ja tahtsin ninaspreid aga sain hoopis tilgad. Aga noh, parem ikka kui mitte midagi.
Akvaariumi vaatama ma ei läinud, aga tegin väikse turismirongitripi mööda vanalinna. Seal räägiti juttu ka juurde ning see üritus vääris oma 6 €. Istusin veel pargis üksi ja sõin pitsat ja siis tulid minu juurde istuma 2 tõmmut noormeest. Hakkasid minuga juttu ajama, üks rääkis kogu aeg ainult prantsuse keeles, teine oskas pisut inglise ka. Ja siis üks küsis, et kas ma tuleksin temaga kahekesi jalutama või dringile, siis teine ütles, et ei, äkki tuled hoopis minuga? Tegid isegi ettepaneku, et ma võin oma koti ühe nende sõbra poole ära panna, siis on mul parem jalutada. Hullukesed. Ja siis üks ikka ajas, et ta tahaks minuga kahekesi kuskil olla, et kas ma tuleks kaasa. Ma ütlesin, et no me võime ju siin pargis ka juttu ajada. Aga tema vastas, et noo, et "then I can also feel you". Mina: "I can talk to you here, but I don´t want to FEEL you." Ja kui ma selle otse olin välja öelnud siis mõne aja pärast nad õnneks jätsid mu rahule ja läksid ära. Huuh, jumal tänatud. Aga ma olin terve jutuajamise kogu aeg valvel, meenusid lood sellest, kui mingid inimesed tulevad sinuga rääkima ning tähelepanu hajutama ja siis varastavad midagi. Nemad tundusidki kohe esimesest silmapilgust kahtlased ning seda nad ka tegelikult olid ju. Nad küll ei varastanud, aga tahtsid midagi muud sellegipoolest.
Nüüd jõuame McDonaldsi juurde tagasi. Nagu öeldud, istusin seal ning kirjutasin. Mõne hetke pärast tuli mingi mees ja tahtis mu kõrvale istuda. No ma lubasin, sest ta tõi mulle süüa ka :D Oli mingi prantsuse mees, kes üldse inglise keelt ei rääkinud. Tema lasi kogu aeg prantsuse keeles, mina üritasin midagi aru saada ja ütlesin nii palju vastu kui oskasin. Enamuse ajast pidi kätega asju seletama. Aga paistis, et ta naudib seda. Mul oli alguses ka põnev, aga õige pea ta tüütas mind ära. Ta tahtis jalutama minna ja kuna mul oli veel aega, siis mõtlesin, no okei, mis ma ikka üksi niisama istun. Kõndisime siis vanalinnas ringi ja istusime veel ühte teise baari, kus ta ostis mulle klaasi veini. Võtsime abiks paberilehe ja joonistasime sinna oma juttu. Ta tahtis, et ma talle laulaksin. Punnisin tükk aega vastu, aga peale seda, kui ta ise ühe laulu laulis olin ma siis kah nõus. Kõigepealt laulsin vene keeles seda Katjuša laulukest. Siis Jääääre lugu, ma ei teagi mis selle pealkiri on, aga õppisin selle kunagi pähe ( Laupäeval laadal, keset möllu põnevat, ühes telgis nägin kaarte pandavat, tõmmu naine, pikas vestis kollases, kogu saatus mäekristallist kera sees jne...) Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem ta mind tüütas ning ütlesin, et pean nüüd ära rongijaama minema. Muidugi tuli ta minuga kaasa. Tee peal korrutas ainust lauset, mida ta inglise keeles oskas: "You are a very beautiful girl" ja tegi mulle käe peale musi ja tahtis ümbert kinni hoida. Õudneeee! Punnisin kogu aeg vastu. Raudteejaamas oli ta mul siiski natuke abiks õige rongi ja värgi üles leidmisel. Ning tuli välja, et neid internetist ostetud pileteid ei pidanudki ennem komposteerima. Ainult neid, mis kohapealt automaadist ostetud on. Peale pikka ootamist tuli mu rong ning ma suutsin põgeneda. Ta lunis kogu aeg, et kas ta saab mind veel kuskil näha, La Rochellis või midagi. Aga mina korrutasin talle, et ei, said ühe õhtu minuga veeta, see on kõik. Rohkem luksust pole lubatud.
Öörongisõit oli lahe. Selles pisikeses "toas" kus olin, oli kokku 6 voodit. Ehk siis 3 tükki üksteise otsas kahel pool. Ja vahe oli nii kitsas, et ainult üks inimene sai korraga seista seal. Ega siis muud ei olnudki kui kohe pikali ja magama. Seal oli magamiskott ja padi, veepudel ja väike pakike, mis sisaldas märga ja kuiva salvrätti ja kõrvatroppe. Uni tuli kohe ja väga magus, sest ase oli mugav ning tunne nagu lapsepõlve hällis, kiiga - kaaga vahel siia ja sinnapoole. Ning raudtee ise oli väga korralik ja sile niiet ei raputanud üldse, sujus ühtaselt, isegi ühtlasemalt kui lennuk, sest viimases on kogu aeg turbulents.
Vastu hommikut hakkasin pabistama, et äkki ma magan sisse ja sõidan oma peatusest mööda. Hakkasin ka selliseid unenägusid nägema, et telefon ei äratanud ja olin mööda sõitnud. Lõpuks ei kannatanud enam välja ja vaatasin kella ja selleks ajaks oli see niikaugel, et 5 minuti pärast oleks äratanud :D Kobisin siis üles ja panin riide. Ahjaa, see oli segapalat, aga ma ei lasknud ennast sellest häirida, et mu kõrval oli mees ja võtsin ikkagi ööseks pikad püksid ja pluusi ära, et koti sisse pugeda.
Hetkel on uni küll suht suur, ehkki hommikukohv ja saiakesed söödud. Hakkan tasapisi hostelit otsima, tundub, et päike tuleb ka välja. Aga ega see siin ei ole enam lõunamaa, siin on jahe ja ookean. Vähemalt hetkel küll lõdisen kampsuniga. Oi ja seda tatti tuleb ninast ikka nii palju, et piinlik hakkab lausa. Ja köha on ka. Aga muidu on okei vist.
No comments:
Post a Comment