La Rochelle

Rongijaamast minema saada oli keeruline. Kaart, mis mul oli, ei juhatanud mind kuskilegi, sest see oli nii algeline. Õnneks oli kell 9 juba turismiinfo punkt lahti ning sain sealt juhtnööre, kuidas kohale jõuda. Tee läks täpselt ookeanikallast pidi ning hostel on ise ka täpselt selle ääres, mõned meetrid kaldapiirest, niiet aknast näeb merd ja jahisadamat (mitte küll minu toa aknast muidugi). Jõudsin enne 10 kohale aga sain teada, et toa võtme saan alles kell 15.30. Siis pidin üürima hoiukapi, et oma kott sinna jätta ja niikauaks jalutama minna. Rand on siin kohe lähedal ja ilus (minu jaoks maailma suurim) jahisadam ukse all. Aga ilma kahjuks ei olnud, niiet ujuma ega päevitama ei saanud. Varbaga küll katsusin vett, see oli külm. Tuiasin niisama rannas ja selle ümbruses ringi, mõne aja pärast läks see jahe päike ka pilve taha ning ilm muutus veelgi külmemaks ja tuulisemaks. Tulin vahepeal hostelisse tagasi, ostsin 0,5 € eest 15 min internetiaega ja postitasin blogi ära. Siis käisin veel korraks jalutamas, aga see ei pakkunud enam lõbu ja väga külm oli ka, niiet tulin ja passisin hostelis mingi ligi tund aega niisama, et oma võti kätte saada. Sel hetkel kogesin üksinda reisimise raskemat poolt. Tundsin ennast vahepeal nagu algkoolis. Istun üksinda, vaatan kuidas teised inimesed koos naeravad ja räägivad millestki, millest ma aru ei saa. Neil on omavahel lõbus ning mind ei tee keegi märkama. Kui minna nende juurde tutvust tegema võib ennast ikkagi võõrkehana tunda. Oled ära rikkunud kellegi põneva vestluse ning lõpuks räägitakse seltskonnas ikkagi omavahel jutte, millest ise midagi aru ei saa. Oma rääkimisvajadust suutsin vahepeal jahisadamas rahuldada, kuuldse inglise keelt kõnelevaid inimesi, kes ühte purjekat kokku panid. Nad olidki Inglismaalt ning tuli välja, et siin toimuvad noorte ülemaailmsed purjetamisvõistlused praegu. Sain lõpuks tuppa, mis on väga kena, narivoodid on sellised ilusad ja suured, alumises saab isegi istuda niiet pead ära ei löö, on kuhu asju panna ning wc ja dush kohe toas. Väga mugav. Aga järjekorde uus üllatus oli, et rätikut polnud. Seda sai osta 5 € eest. Vähemalt oli käterätipakis shampoon, pisike hambahari ja maailma väikseim tuub pastat. Saunalina asemel oli ka ainult väike käterätt, aga ajas asja ära. Ahjaa, siinsetest kulutustest veel 7 € kohustusliku hostelikaardi vormistamise eest... Niipalju kui ma administratsioonilaua ümber ja seal all aega veetnud olen, on mulle silma hakanud ainult mingid imelikud vanad vaimuhaiged inimesed. Siin on vist mingi grupp neid puuetega inimesi. Nad istuvad kogu aeg sisehoovis, nagu poleks neil siin linnas tõesti mitte midagi muud teha. Ma ei saa aru üldse, miks nad siin siis on. Üks plaksutab kogu aeg käsi, teised on lihtsalt imelikud, tuiavad ringi ja vahivad imelike nägudega. Üks vahtis kogu aeg mind ja lehvitas ja tegi lolle nägusid. Jumala eest, tunne nagu veedaks aega vaimuhaiglas. Selgub, et psühhiaatriks ma ikkagi ei kavatse hakata.
Kui olin oma toas pesemas ära käinud, läksin magama. Mõne aja pärast tulid toakaaslased. Kanadast, Pariisist. Suht vanad kõik ikkagi, aga vähemalt sõbralikud. Õhtupoole otsustasin vanalinna jalutama minna. Ostsin endale ühest putkast kebabi, küsisin väikese koos friikatega. Seal pidi teisest august kätte saama asjad ja siis ootasin ja kui mees andis ühe asja, mida keegi kohe ei krabanud, siis ma krabasin selle endale :P Ühesõnaga, minuarust oli see küll suuuuur. Mul niiväga hundiisu polnudki, aga ma ikkagi kugistasin selle tervenisti alla, sest see oli nii hea lihtsalt! Kuulasin siis täis kõhuga ühes tänavavahes jazzmuusika festivali. Toanaaber ütles mulle, et on jazzfestival, aga minuarust see muusika küll eriti jazzi ei meenutanud. Võib-olla ainult natuke. Kuulsin rohkem mõjutusi regga´st, mis oli mulle muidugi äärmiselt meelepärane. Pärast seda tahtsin veel jalutada ning õhtust melu nautida, aga kui juba mitmendat korda ühest ja samast tänavast läbi olin kõndinud, mõtlesin, et see on veidi imelik, peaks maha istuma. Otsustasin ühes kohas klaasi veini võtta. Küsisin prantsuse keeles j´ai voudrais une verre du vin rouge (sooviksin klaasi punast veini). Ootasin oma kohal jupp aega seda kelnerit, ta unustas mu ära ja kui tuli, siis vabandas ja küsis, kas oli ikka vin rose? No vahet pole ma siis võin ju roosat veini ka punase asemel juua, ei hakanud talle seal seletama. Lõpuks siis sain nautida, aga mõne aja pärast hakkas õues istudes juba suht külm. Olin veini lõpetanud ja ootasin arvet, mida ei tulnud ega tulnud. Vahepeal mõtlesin, et no kamoon, jälle ta unustas mu ära, sellise teeninduse eest võiks vabalt külma arve teha. Kaalusin seda päris tõsiselt, aga julgusest jäi ikka puudu. Lõpuks kui ma teda silmasin, viipasin käega ja sain ära maksta. Maksis 2.60, mul täpset raha ei olnud, andsin 3. Ja siis ta lasi jalga, selline ilme näol, et ta ei kavatsegi vahetusraha tagasi tuua. Ju siis mõtles, et 0.40 olingi talle tipiks andnud. No ääküll, sellisele anna veel tippi ka, kes su ära unustab ning vale asja toob. Aga noh, muuseumides ma sellel päeval käinud ei olnud, niiet võis selle 0.40 niisama kah ära anda... sest kes lahkelt annab, saab topelt tagasi ;)
Hommikusöök oli siin väga rikkalik, võrreldes BCN hosteliga. Saia muidugi, moose, jogurtit, puuvilju, sinihallitusjuustu, vorsti, müslit, jooke. Nüüd ma olen küll nii palju söönud, eile õhtul ja täna hommikul. Edaspidi kulutan jälle muuseumidele.