Hommik oli unine. Kell 8 hakkasid toakaaslased lärmama, et ära minna. No nii suurt kolinat ei ole ma veel varem kuulnud. Võiks ju väheke respecti olla nende vastu, kes magavad. Ja siis kell 9.30 vist ajasin ennast ka voodist välja, et enne 10 hommikusöögile jõuda. Sõin hommiku ära ja lebasin veel tunnikese niisama oma voodis. Seejärel tulin arvutiga alla. Olin seal päris tükk aega. Pidime Alessandroga all kokku saama ja siis koos randa minema, et seal ööväsimust välja puhata. Hommikusöögi ajal teda polnud, pärast ei olnud ka veel. Mõtlesin, küllap magab siis nii kaua. Isegi Luis tuli juba mingi hetk alla, ta rääkis, et ei mäleta kuidas ta koju sai. Ma siis seletasin, et see oli juhtunud koos meiega. Samuti mainis ta, et oli oma mütsi ära kaotanud. Aga mina teadsin, et see jäi mõnulema II korruse rõdule. Sellepeale oli ta väga õnnelik ning jooksis kohe sinna. Kuid tagasi tuli ikka ilma mütsita, sest ta väitis, et ei leidnud seda sealt. Läksin pärast ise ka vaatama, tõesti ei olnud!
Mõne aja pärast suutis isegi Luis oma suurest pohmellist lahti saada ning linna minna. Mina ootasin ikka Alessandrot. Mingi hetk sai mul villand. Üritasin talle helistada, aga tuleb välja, et ma ikkagi ei saa helistada siin väljamaa sisemuses. Imelik. Aga teised mulle saavad helistada. Aga no suva. Ühesõnaga, ei saand teda kätte ja kirjutasin siis facebooki, et kui ta kohe alla ei tule siis ma lähen ise minema. Ja no ei tulnud ja siis ma kuulsin kõrva otsaga, et 2 tüdrukut lähevad randa. Jooksin siis nende juurde ja küsisin, kas võin ühineda. Muidugi nad lubasid. Aga nad ei läinud tegelikult kohe randa, vaid hoopis La Ramblale suveniire ostma ja siis olümpiastaadionit vaatama ja alles siis randa. Mina aga seda veel teha ei tahtnud, soovisin puhkamisepäeva. Vahetasime numbreid ja nad lubasid helistada, kui lõpuks ranna poole minema hakkavad. Mina tuiasin niikaua Ciutadella pargi poole. Tee peal hüppasin mõnest gooti kvartali poest läbi ja oh imet, ma tegin oma esimese sisseostu! See oli tegelikult üks pisike rätiku- ja lipsupood, aga seal oli ka kolm riideeset suve puhul. Müüjaks oli ehtne keskeas trullakam hispaaniatädike. Nägin siis ühte valget seelikut ja kleiti, mis olid kõigest 10 € !! Tavaliselt sealkandi poodides on säärased asjad ikka mitukümmend raha. Tahtsin neid selga proovida, aga kabiini ei olnud. Küsisin müüja käest "Parla angles?" ja siis ta natuke oskas ja seletas, et kuna tegelikult nad ju ei müü riideid, siis pole ka kabiini, aga ta lahkelt juhatas mind tagaruumi, kus sain selga proovida. Ja ma ostsin seeliku. Tol hetkel oma naiseliku ajuga mõeldes otsustasin, et nüüd saab päeva juba kordaläinuks lugeda :)
Ciutadella park oli vapustav. Eriti Gaudi disainitud purskkaev. Jalutasin seal ringi ja nautisin õhku. Papagoid häälitsesid palmide otsas, inimesed magasid nende all, kuskil jalutas üksik hani ning osad sõudsid paadiga tiigikese peal.
Kui ma Gaudi purskkaevu treppe pidi üles tahtsin minna, tulid vastu mulle ühed kohalikud lapsed, mingi paber käes ja hakkasin karjuma hispaania keeles, et ma pean allkirja andma paberile. Ma raputasin pead ja ütlesin no, aga mida rohkem ma pead raputasin seda rohkem nemad põlema süttisid. Nad isegi võtsid mind kinni ja ei lasknud füüsiliselt edasi liikuda. Kuidagi õnnestus mul siiski nende kisa ja füüsilise vägivalla käest pääseda. Issand jumal kui õudne see oli. Nüüd ma hakkasin ringi kõndima, silmad lahti, et kui neid peaksin kauguses nägema, ruttu otsa ümber saaksin pöörata. Korra ma isegi seda tegin.
Mingi hetk otsustasin ka muru peale maha istuda, palmi all puhata. Tükk aega otsisin seda kõige mõnusamat kohta, kus peatuda. Leidsin siis ühe palmi, toetasin seal selga ja sõin kaasavõetud viinamarju. Mõnda aega seal istunud, kargasid need samad lapsed kuskilt nurga tagant ootamatult välja ja võtsid mu jälle enda haardesse. Appi, mul ei olnud kuhugi põgeneda. Ja siis nad seletasid, et puudega inimeste toetuseks tuleb annetada natuke. No ja siis ma loovutasin 1 €. On ikka kavalad lapsed küll, raudselt korjasid endale lihtsalt taskuraha. Hämmastav. Olin sellest suht nördinud, et niimoodi lõksu langesin, aga samas mõtlesin, et jälle üks piisake mu karikasse. Vajalik piisake, sest karikas on ju otsatu ja põhjatu!
Peale parki kontrollisin üle raudteejaama, kus ma reede hommikul lahkuma pean ning liikusin mere ja ranna poole. Sel hetkel saatis Alessandro sõnumi, et ta luges mu kirja alles facebookis, ta oli maganud kogu selle aja! Aga oli ka liikumas Barceloneta ranna poole. Vastasin siis ka sõnumiga, aga tema enam ei vastanud. Nagu hiljem välja tuli, siis mu sõnum lihtsalt ei läinud kohalegi. Mõtlesin, et ei tea kuhu ta siis kadus, lonkisin rannas ringi, lõpuks väsisin ära ja hakkasin kodu poole kõndima. Ka hommikused tüdrukud helistasid, kuid ma ei kuulnud ja ei võtnud vastu ja rohkem nad ei helistanud ka...
Koduteel, ületades autoteed, nägin üht noort ja kena meest, kes oli teisel pool valgusfoori ootamas. Ja siis juhtus midagi imelikku. Ise oli ta rõõmus, naeratas, oli näha, et ta on nii lahe ja värki ja ta võtab elu vabalt ning iga päev on tema jaoks seiklus ning fun. Ta oli moodsalt ja normaalselt riides, pluusil ehk mõni plekk. Silmanud seda olemust, nägin kuidas ta käe prügikasti pani ning sealt midagi otsima hakkas. Kui ta leidis mingi paki, kus oli tükike saia sees, laienes tema naeratus veelgi ning ta pistis tükikese suhu! Tükk aega olin ma hämmingus, ka minu suu kerkis kõrvuni, nähes sellist elurõõmu säärase inimese silmis. Ma olen näinud kodutuid prükkareid siin küll, haisvad ja vanad. Aga tema oli hoopis midagi muud!
Tegin veel väikse tiiru La Ramblal, vaatasin, kuidas kunstnikud joonistavad. Hostelitänaval jooksis mu poole üks pisike armas tüdruk, tõstis käe üles ja hõikas: "Hola!". See oli nii armas, ütlesin talle hola vastu. :)
Käisin pesemas ja tulin alla baari. Seal oli Alessandro. Saime siis selgeks, et oli toimunud kommunikatsiooniprobleem ning suur pohmakas. Ta väga vabandas ning tahtis seda mulle kuidagi heastada. Siis rääkis ta, et oli küsinud administraatori käest kus on hea koht süüa tõelist hispaania paellat, mis pole mingi käkk turistide jaoks, vaid ikka õige asi. See pidi olema täitsa rannas. Siis ta tegi ettepaneku sinna restorani minna. Olin meelitatud. Sõitsime bussiga kohale, rannaääres oli sama palju inimesi kui La Ramblal. Restoran oli superlahe. Midagi originaalset, hispaanialikku, tõeline elamus! Olime enne lasknud administraatoril ka 2 kohta telefoniteel reserveerida. Valisime siis mereandide paella. Kui ma oma esimese suutäie olin saanud võtta, tekkis rinnus pitsumistunne, mis tuli suurest ülimast emotsioonist. Midagi nii head polnud ma elusees söönud! Ja ehtsad krabid ja krevetid ja asjandused ja teod ja apppppiiiii kui hea see oli! Lõpetanud söögi, toodi meile mõlemale veel üllatusena pits majatehtud mingit kollast kanget eeee, ma ei tea mis see oli kas konjak või liköör või mingi muu siuke kange asi, mina neil vahet ei tee, ning siis veel mõned tükikesed kooki. Mul lihtsalt ei ole sõnu kirjeldada seda feelingut ja emotsiooni. Milline elamus! (Ning kalli arve maksis tema!) Peale sööki jalutasime rannas, võtsin sandaalikesed jalast ning hüppasin jalgupidi sooja lainevoogu. Väljas oli pime, linnatuled paistsid, tähed särasid, Vahemeri mustendas kaugustesse ning lained mühisesid randa. Liiva peal istusid inimesed, pidasid piknikku, jõid veini, põlevad küünlad ümberringi. Jalutasime, nautisime ning jäime ka istuma ning musta merd vaatama. Rääkisime usust, sellest, mis tuleb peale surma, kuhu lähevad hinged ja mida nad teevad. Peale seda jõudsime rannaklubini. Niivõrd ilus ja fäänsi koht. Siis tuli väike pargike valgustatud palmidereaga ning endiselt troopiline öösoojus lisaks. Kell oli juba 12 läbi saanud ja mul tuli suur uni peale ning siis otsustasime taksoga koju sõita. Hinges ikka veel ärevus elu ühest kõige hämmastavamast õhtust, uinusin magusasse unne.
Mõne aja pärast suutis isegi Luis oma suurest pohmellist lahti saada ning linna minna. Mina ootasin ikka Alessandrot. Mingi hetk sai mul villand. Üritasin talle helistada, aga tuleb välja, et ma ikkagi ei saa helistada siin väljamaa sisemuses. Imelik. Aga teised mulle saavad helistada. Aga no suva. Ühesõnaga, ei saand teda kätte ja kirjutasin siis facebooki, et kui ta kohe alla ei tule siis ma lähen ise minema. Ja no ei tulnud ja siis ma kuulsin kõrva otsaga, et 2 tüdrukut lähevad randa. Jooksin siis nende juurde ja küsisin, kas võin ühineda. Muidugi nad lubasid. Aga nad ei läinud tegelikult kohe randa, vaid hoopis La Ramblale suveniire ostma ja siis olümpiastaadionit vaatama ja alles siis randa. Mina aga seda veel teha ei tahtnud, soovisin puhkamisepäeva. Vahetasime numbreid ja nad lubasid helistada, kui lõpuks ranna poole minema hakkavad. Mina tuiasin niikaua Ciutadella pargi poole. Tee peal hüppasin mõnest gooti kvartali poest läbi ja oh imet, ma tegin oma esimese sisseostu! See oli tegelikult üks pisike rätiku- ja lipsupood, aga seal oli ka kolm riideeset suve puhul. Müüjaks oli ehtne keskeas trullakam hispaaniatädike. Nägin siis ühte valget seelikut ja kleiti, mis olid kõigest 10 € !! Tavaliselt sealkandi poodides on säärased asjad ikka mitukümmend raha. Tahtsin neid selga proovida, aga kabiini ei olnud. Küsisin müüja käest "Parla angles?" ja siis ta natuke oskas ja seletas, et kuna tegelikult nad ju ei müü riideid, siis pole ka kabiini, aga ta lahkelt juhatas mind tagaruumi, kus sain selga proovida. Ja ma ostsin seeliku. Tol hetkel oma naiseliku ajuga mõeldes otsustasin, et nüüd saab päeva juba kordaläinuks lugeda :)
Ciutadella park oli vapustav. Eriti Gaudi disainitud purskkaev. Jalutasin seal ringi ja nautisin õhku. Papagoid häälitsesid palmide otsas, inimesed magasid nende all, kuskil jalutas üksik hani ning osad sõudsid paadiga tiigikese peal.
Kui ma Gaudi purskkaevu treppe pidi üles tahtsin minna, tulid vastu mulle ühed kohalikud lapsed, mingi paber käes ja hakkasin karjuma hispaania keeles, et ma pean allkirja andma paberile. Ma raputasin pead ja ütlesin no, aga mida rohkem ma pead raputasin seda rohkem nemad põlema süttisid. Nad isegi võtsid mind kinni ja ei lasknud füüsiliselt edasi liikuda. Kuidagi õnnestus mul siiski nende kisa ja füüsilise vägivalla käest pääseda. Issand jumal kui õudne see oli. Nüüd ma hakkasin ringi kõndima, silmad lahti, et kui neid peaksin kauguses nägema, ruttu otsa ümber saaksin pöörata. Korra ma isegi seda tegin.
Mingi hetk otsustasin ka muru peale maha istuda, palmi all puhata. Tükk aega otsisin seda kõige mõnusamat kohta, kus peatuda. Leidsin siis ühe palmi, toetasin seal selga ja sõin kaasavõetud viinamarju. Mõnda aega seal istunud, kargasid need samad lapsed kuskilt nurga tagant ootamatult välja ja võtsid mu jälle enda haardesse. Appi, mul ei olnud kuhugi põgeneda. Ja siis nad seletasid, et puudega inimeste toetuseks tuleb annetada natuke. No ja siis ma loovutasin 1 €. On ikka kavalad lapsed küll, raudselt korjasid endale lihtsalt taskuraha. Hämmastav. Olin sellest suht nördinud, et niimoodi lõksu langesin, aga samas mõtlesin, et jälle üks piisake mu karikasse. Vajalik piisake, sest karikas on ju otsatu ja põhjatu!
Peale parki kontrollisin üle raudteejaama, kus ma reede hommikul lahkuma pean ning liikusin mere ja ranna poole. Sel hetkel saatis Alessandro sõnumi, et ta luges mu kirja alles facebookis, ta oli maganud kogu selle aja! Aga oli ka liikumas Barceloneta ranna poole. Vastasin siis ka sõnumiga, aga tema enam ei vastanud. Nagu hiljem välja tuli, siis mu sõnum lihtsalt ei läinud kohalegi. Mõtlesin, et ei tea kuhu ta siis kadus, lonkisin rannas ringi, lõpuks väsisin ära ja hakkasin kodu poole kõndima. Ka hommikused tüdrukud helistasid, kuid ma ei kuulnud ja ei võtnud vastu ja rohkem nad ei helistanud ka...
Koduteel, ületades autoteed, nägin üht noort ja kena meest, kes oli teisel pool valgusfoori ootamas. Ja siis juhtus midagi imelikku. Ise oli ta rõõmus, naeratas, oli näha, et ta on nii lahe ja värki ja ta võtab elu vabalt ning iga päev on tema jaoks seiklus ning fun. Ta oli moodsalt ja normaalselt riides, pluusil ehk mõni plekk. Silmanud seda olemust, nägin kuidas ta käe prügikasti pani ning sealt midagi otsima hakkas. Kui ta leidis mingi paki, kus oli tükike saia sees, laienes tema naeratus veelgi ning ta pistis tükikese suhu! Tükk aega olin ma hämmingus, ka minu suu kerkis kõrvuni, nähes sellist elurõõmu säärase inimese silmis. Ma olen näinud kodutuid prükkareid siin küll, haisvad ja vanad. Aga tema oli hoopis midagi muud!
Tegin veel väikse tiiru La Ramblal, vaatasin, kuidas kunstnikud joonistavad. Hostelitänaval jooksis mu poole üks pisike armas tüdruk, tõstis käe üles ja hõikas: "Hola!". See oli nii armas, ütlesin talle hola vastu. :)
Käisin pesemas ja tulin alla baari. Seal oli Alessandro. Saime siis selgeks, et oli toimunud kommunikatsiooniprobleem ning suur pohmakas. Ta väga vabandas ning tahtis seda mulle kuidagi heastada. Siis rääkis ta, et oli küsinud administraatori käest kus on hea koht süüa tõelist hispaania paellat, mis pole mingi käkk turistide jaoks, vaid ikka õige asi. See pidi olema täitsa rannas. Siis ta tegi ettepaneku sinna restorani minna. Olin meelitatud. Sõitsime bussiga kohale, rannaääres oli sama palju inimesi kui La Ramblal. Restoran oli superlahe. Midagi originaalset, hispaanialikku, tõeline elamus! Olime enne lasknud administraatoril ka 2 kohta telefoniteel reserveerida. Valisime siis mereandide paella. Kui ma oma esimese suutäie olin saanud võtta, tekkis rinnus pitsumistunne, mis tuli suurest ülimast emotsioonist. Midagi nii head polnud ma elusees söönud! Ja ehtsad krabid ja krevetid ja asjandused ja teod ja apppppiiiii kui hea see oli! Lõpetanud söögi, toodi meile mõlemale veel üllatusena pits majatehtud mingit kollast kanget eeee, ma ei tea mis see oli kas konjak või liköör või mingi muu siuke kange asi, mina neil vahet ei tee, ning siis veel mõned tükikesed kooki. Mul lihtsalt ei ole sõnu kirjeldada seda feelingut ja emotsiooni. Milline elamus! (Ning kalli arve maksis tema!) Peale sööki jalutasime rannas, võtsin sandaalikesed jalast ning hüppasin jalgupidi sooja lainevoogu. Väljas oli pime, linnatuled paistsid, tähed särasid, Vahemeri mustendas kaugustesse ning lained mühisesid randa. Liiva peal istusid inimesed, pidasid piknikku, jõid veini, põlevad küünlad ümberringi. Jalutasime, nautisime ning jäime ka istuma ning musta merd vaatama. Rääkisime usust, sellest, mis tuleb peale surma, kuhu lähevad hinged ja mida nad teevad. Peale seda jõudsime rannaklubini. Niivõrd ilus ja fäänsi koht. Siis tuli väike pargike valgustatud palmidereaga ning endiselt troopiline öösoojus lisaks. Kell oli juba 12 läbi saanud ja mul tuli suur uni peale ning siis otsustasime taksoga koju sõita. Hinges ikka veel ärevus elu ühest kõige hämmastavamast õhtust, uinusin magusasse unne.
Saime siis selgeks, et oli toimunud .... suur pohmakas. :))) Väga huvitav
ReplyDeleteJajah, vaene Alessanro :D
ReplyDelete