Merealune tunnel ei olnudki nii õudne kui ma arvasin. Kõrvad ei läinud lukku ning hea oli olla. Ainus asi mis veidi häiris oli külmus ja rõskus, mis konditsioneerisüsteemist siis sisse voolama hakkas ning seda jahedust tundes sain tõesti aru, et olen vägaväga sügaval maa all, mere all. Lahe.
Kui rongiaknast nägin, et hakkasin Londoni raudtejaama sisse jõudma, siis veel ei sadanud. Aga kui raudteejaamast olin väljapääsu tänavale üles otsinud, siis sadas. Ja jäigi sadama. Alguses mõtlesin, et ootan veidi, äkki läheb üle, aga kus sa sellega. Vaatasin kaarti ja otsustasin, et see tee hostelini on ikka liiga pikk ning mõtlesin, et lähen metrooga. Kuid nähes pikka saba metroopileti kassa juures ning suurt tahvlit imepisikeses kirjas metroopileti erinevate hindadega jooksis mul juhe täiesti kokku. See süsteem on siin nii keeruliseks aetud, et isegi mina ei saanud aru. Erinevatel peatustel olid erinevad hinnad ja siis sai osta päevapileti, mis sõitis näiteks liini 1 ja 2 pidi, aga minu metrookaardil ei olnud üldse mingeid liinide numbreid, olid ainult värvid ja nimed. Ühesõnaga, see osutus minu jaoks sama eemaletõukavaks ürituseks nagu kõrgema matemaatika õppimine. Egas midagi, otsustasin panna oma vihmakeebi selga ning sammuda tänavale lakkamatu paduka kätte. Hakkasin oma aruga ning kaardi abiga mingis suunas minema, kuid õige pea avastasin, et kõnnin valele poole. Siis tulin tagasi raudteejaama juurde, hakkasin sealt teise tänavasse kõndima, kuid kaua ma ei kõndinud, järgmise raudteejaama ukse juures keerasin sisse, sest mul oli vihma käes kõndimisest kõrini saanud. Jalad sandaalide sees lirtsusid ning praktiliselt võimatu oli kõndida, kott lohises lompide sügavuses järgi, keebi sees oli vastik olla ning suunataju täiesti kadunud. Mul ei jäänud mitte midagi muud üle kui minna "kõrgemat matemaatikat" õppima. Raudteejaama sees leidsin Accessorize poe, astusin sisse ning ostsin omale vihmavarju. See on siin kõige hädavajalikum tarbeese. Õnneks oli metroopiletisaba nüüd vaid paari inimese pikkune ning küsisin ühe otsa piletit Great Portland Streeti peatusesse. Lõi ette 4 £. Ma siis ahhetasin ning küsisin, kas ikka üheotsa pilet, vastati, et jah, aga kui tahan osta päevapiletit, siis on 5.60 £. Sellega saan sõita niipalju kui tahan. Noh, omast loogikast ma võtsin igaks juhuks päevapileti, sest ühe otsa eest 4 maksta on üle mõistuse. Leidsin oma liini üles ja jõudsin õnnelikult õigesse peatusesse, siis ekslesin veel tükk aega maa peal ringi, et leida hostel üles, aga no see oli juba puhtalt minu pimedus, sest kõndisin sellest kohe metroopeatuse kõrvalt mööda. Sel hetkel tundsin, et issand jumal, mulle juba ei meeldi London kohe üldse. Õigemini, Londoni ilm.
Hostel on väga suur, uhke, inglise stiilis. Olen kahekohalises toas, aga toakaaslast veel välja ilmunud pole. Tegin esimese asjana lõunauinaku, mis maitses magusam kui mesi, sest teki all oli mõnus ja pehme ja soe ning ma ei pidanud enam olema õues külma ja vihma käes. Peale lõunauinakut mõtlesin teha väikese jalutuskäigu. Tegelikult uurisin tükk aega, kuhu ma saaksin veel metrooga sõita, sest mul oli ju päevapilet. Aga ma ei saanud ikkagi aru, millise liiniga ma nüüd sõita tohin ja kuhu ma saan minna ja tegelikult ma ei osanudki kuhugile tahta ja vihma ladistas ja tuju ka ei olnud. Tippisin lihtsalt oma uue ja armsa vihmavarjuga mööda tänavat veidikene allapoole ja siis üles tagasi, sest vaatasin, et see kõndimine oli siiski suht mõttetu. Ostsin poest süüa, sõin õhtust ning läksin hosteli baari oma sedelikesega kahte jooki ühe hinna eest saama. Istusin diivanil akna all ning vaatasin kuidas punased kahekorruselised bussid, Londoni taksod ja muud autod mööda sõidavad, inimesed vihmavarjudega üle lompide hüppavad ning kuhugi kiirustavad. London on ikka nii London. Täpselt nagu filmides ning raamatutes nähtud ja kirjeldatud. Siin on samasugune väga spetsiifiline miljöö nagu Pariisiski. Lõpuks tulid minu diivanile istuma kamp noori, Itaallased. Ajasin nendega veidike juttu, kuid pärastpoole läksin baarileti äärde veel ühte jooki ostma ning sattusin juttu ajama ühe vanema mehega ning baaritöötajatega. See vanem mees on hostelis remonditöid tegemas ning ka ööbib siin kuid elab Yorkshire´s. Veetsin mõnusasti õhtut kuni kella 23ni ning läksin magama, tegelikult ma lausa põgenesin, sest baaritöötajad avastasid, et neil on seal ühes kapis Absolute pipravodkat ning siis oli seda vaja proovida muidugi. Mulle hõigati kaua järgi, et tule ikka, ära mine magama, aga mind oli ees ootamas ekskursioonipäev.
Issand jumal, sellest päevast mul ei olegi pilte, sest ma ei saanud isegi fotokat välja võtta selle paduka käes. Ning seda ühte pilti, mis ma tegin kraanikausist, kus on erinevad kraanid sooja ja külma vee jaoks ma ei viitsi hakata praegu arvutisse laadima :)
Kui rongiaknast nägin, et hakkasin Londoni raudtejaama sisse jõudma, siis veel ei sadanud. Aga kui raudteejaamast olin väljapääsu tänavale üles otsinud, siis sadas. Ja jäigi sadama. Alguses mõtlesin, et ootan veidi, äkki läheb üle, aga kus sa sellega. Vaatasin kaarti ja otsustasin, et see tee hostelini on ikka liiga pikk ning mõtlesin, et lähen metrooga. Kuid nähes pikka saba metroopileti kassa juures ning suurt tahvlit imepisikeses kirjas metroopileti erinevate hindadega jooksis mul juhe täiesti kokku. See süsteem on siin nii keeruliseks aetud, et isegi mina ei saanud aru. Erinevatel peatustel olid erinevad hinnad ja siis sai osta päevapileti, mis sõitis näiteks liini 1 ja 2 pidi, aga minu metrookaardil ei olnud üldse mingeid liinide numbreid, olid ainult värvid ja nimed. Ühesõnaga, see osutus minu jaoks sama eemaletõukavaks ürituseks nagu kõrgema matemaatika õppimine. Egas midagi, otsustasin panna oma vihmakeebi selga ning sammuda tänavale lakkamatu paduka kätte. Hakkasin oma aruga ning kaardi abiga mingis suunas minema, kuid õige pea avastasin, et kõnnin valele poole. Siis tulin tagasi raudteejaama juurde, hakkasin sealt teise tänavasse kõndima, kuid kaua ma ei kõndinud, järgmise raudteejaama ukse juures keerasin sisse, sest mul oli vihma käes kõndimisest kõrini saanud. Jalad sandaalide sees lirtsusid ning praktiliselt võimatu oli kõndida, kott lohises lompide sügavuses järgi, keebi sees oli vastik olla ning suunataju täiesti kadunud. Mul ei jäänud mitte midagi muud üle kui minna "kõrgemat matemaatikat" õppima. Raudteejaama sees leidsin Accessorize poe, astusin sisse ning ostsin omale vihmavarju. See on siin kõige hädavajalikum tarbeese. Õnneks oli metroopiletisaba nüüd vaid paari inimese pikkune ning küsisin ühe otsa piletit Great Portland Streeti peatusesse. Lõi ette 4 £. Ma siis ahhetasin ning küsisin, kas ikka üheotsa pilet, vastati, et jah, aga kui tahan osta päevapiletit, siis on 5.60 £. Sellega saan sõita niipalju kui tahan. Noh, omast loogikast ma võtsin igaks juhuks päevapileti, sest ühe otsa eest 4 maksta on üle mõistuse. Leidsin oma liini üles ja jõudsin õnnelikult õigesse peatusesse, siis ekslesin veel tükk aega maa peal ringi, et leida hostel üles, aga no see oli juba puhtalt minu pimedus, sest kõndisin sellest kohe metroopeatuse kõrvalt mööda. Sel hetkel tundsin, et issand jumal, mulle juba ei meeldi London kohe üldse. Õigemini, Londoni ilm.
Hostel on väga suur, uhke, inglise stiilis. Olen kahekohalises toas, aga toakaaslast veel välja ilmunud pole. Tegin esimese asjana lõunauinaku, mis maitses magusam kui mesi, sest teki all oli mõnus ja pehme ja soe ning ma ei pidanud enam olema õues külma ja vihma käes. Peale lõunauinakut mõtlesin teha väikese jalutuskäigu. Tegelikult uurisin tükk aega, kuhu ma saaksin veel metrooga sõita, sest mul oli ju päevapilet. Aga ma ei saanud ikkagi aru, millise liiniga ma nüüd sõita tohin ja kuhu ma saan minna ja tegelikult ma ei osanudki kuhugile tahta ja vihma ladistas ja tuju ka ei olnud. Tippisin lihtsalt oma uue ja armsa vihmavarjuga mööda tänavat veidikene allapoole ja siis üles tagasi, sest vaatasin, et see kõndimine oli siiski suht mõttetu. Ostsin poest süüa, sõin õhtust ning läksin hosteli baari oma sedelikesega kahte jooki ühe hinna eest saama. Istusin diivanil akna all ning vaatasin kuidas punased kahekorruselised bussid, Londoni taksod ja muud autod mööda sõidavad, inimesed vihmavarjudega üle lompide hüppavad ning kuhugi kiirustavad. London on ikka nii London. Täpselt nagu filmides ning raamatutes nähtud ja kirjeldatud. Siin on samasugune väga spetsiifiline miljöö nagu Pariisiski. Lõpuks tulid minu diivanile istuma kamp noori, Itaallased. Ajasin nendega veidike juttu, kuid pärastpoole läksin baarileti äärde veel ühte jooki ostma ning sattusin juttu ajama ühe vanema mehega ning baaritöötajatega. See vanem mees on hostelis remonditöid tegemas ning ka ööbib siin kuid elab Yorkshire´s. Veetsin mõnusasti õhtut kuni kella 23ni ning läksin magama, tegelikult ma lausa põgenesin, sest baaritöötajad avastasid, et neil on seal ühes kapis Absolute pipravodkat ning siis oli seda vaja proovida muidugi. Mulle hõigati kaua järgi, et tule ikka, ära mine magama, aga mind oli ees ootamas ekskursioonipäev.
Issand jumal, sellest päevast mul ei olegi pilte, sest ma ei saanud isegi fotokat välja võtta selle paduka käes. Ning seda ühte pilti, mis ma tegin kraanikausist, kus on erinevad kraanid sooja ja külma vee jaoks ma ei viitsi hakata praegu arvutisse laadima :)
No comments:
Post a Comment