Hommikul ärgates oli tunne nagu oleks eelneval õhtul kõvasti pidutsenud. Aga ei, öö oli lihtsalt palav, toakaaslased tulid jälle x kellaajal ning õhtune suur üllatus, poiss tüdrukute toas, keeras ennast minu kohal öösel nii kõvasti, et terve narivoodi kõikus ning krigises. Suure raskusega ajasin hommikusöögisaiad ning poolteist tassi kohvi sisse ning hakkasin ennast kuumas toas, kus kõik sagivad ja pakivad ning ruumi pole, minekuks sättima.
Sain vanematega kokku kell 11 ning praktiliselt terve päeva haigutasin. Sõitsime kõigepealt La Villette teadusparki, kus vaatasime 180 kraadisel keraekraanil filmi palverännakust Mekasse. See oli vapustav elamus. Isegi parem kui 3D kino. Sellised hingematvad vaated ning tunne nagu oleks ise seal. Peale filmi läks mul kõht tühjaks, kuid ma mõtlesin, et ma ei hakka veel väga suurt lärmi tõstma, ootan, millal me ühiselt lõunat sööma hakkame. Sõitsime kõigepealt Monceau parki, mis oli kunagi rikkurite park. Seal läksin esimese toiduputka juurde ning hakkasin uurima, mida söögiks võtta. Kuid isa ütles, et ei, siin on liiga kallis, siit ei saa võtta. Pea norus, nälg kõhus ning väsimus liikmetes leppisin perekonnapea otsusega. Sõitsime järgmisesse parki. Ausalt öeldes veetsimegi suure osa päevast jubedas ning väsitavas metroos ning ümberistumisi tehes, sest vahemaad olid väga pikad. Järgmisena oli kavas Vosquesi plats (park). Väga kena koht, kuid ma ei suutnud seda nautida, sest väsimus ja nälg olid juba silme eest mustaks võtnud, kuid ühtegi kohta, kust odavalt ja kiiresti midagi hamba alla saada, ei olnud. Päeva lõpuks oli kavas Pompidou keskus. Otsisime siis ka seda tükk aega ning olime kindlad, et seal on turistidele mõeldud saiakeste müügikohti. Mingi aeg hakkasin nägema vastutulevaid inimesi, kellel olid käes hot dogid ning jäätised. Midagi muud ma tol hetkel ei suutnud vaadata, sest hommikusöögist oli möödas juba ligi 8 tundi. Kui siis lõpuks esimene saiamüügikoht tuli, sain omale ühe kuivetunud paksu saia peal pitsa, mis oli nii vastik, et isegi sellise näljaga ei suutnud seda vastikut vintsket saia sisse ajada. Sai, sai ja veelkord sai, muud siin süüa ei ole ja see ajab juba hulluks. Kui ma tahtsin ülejääki tuvidele sööta, tuli neid terve parv kohale. Kuid siis, minu ning tuvide väga suureks ehmatuseks, hüppas kõrvalolev joodik püsti, hakkas jalgu vastu maad trampima ning karjuma. Tuvisid ei tohi vist tegelikult sööta. Ma ehmusin sellest nii ära ning väsimus ja kurnatus ja nälg olid oma töö teinud, et ma hoidsin väga väga suure vaevaga pisaraid tagasi. Nii raske on see suurlinna elu, nii raske on olla oma kodust kaugel, kuskil, kus pole isegi midagi normaalset süüa, ümbrus võõras, inimesed ohtlikud. Kuid mõne aja pärast, kui ma olin saanud ka ühe näruse kuivetunud känkra, mis tahtis olla shokolaadikook, hakkasin ennast siiski paremini tundma. Mingi energia olin sellest rämpsust ikkagi saanud. Otsustasime emaga Pompidou keskuse eskalaatoritest üles sõita ning vaadet vaadata. See tasus ennast ära, tõstis tuju ning meenutas taas, et ma olen ikkagi Pariisis, vapustavas kohas. Päeva lõpetasime Raekoja ees istudes ning seejärel sõitsime metrooga koju. Ma tahtsin õhtul tegelikult külastada ka Pariisi kuulsat ning populaarset ööklubi Le Loco, aga ei. Ma pean nii palju puhkama kui saan, muidu suren.
Aaaga... muidu pole hullu midagi. Kui kõht on täis ja veidikene pargipingi peal istutud, siis on jälle tuju hea ning tunne mega, sest ma olen ju Pariisis, tõotatud linnas! :)
No comments:
Post a Comment