Ema pidu

Kuna ma ei olnud emale sünnipäevaks kinki leidnud, mõtlesin, et ostan talle meie kokkusaamispaiga lähedalt ilusa ja hea jäätise, mis tehakse kaunis roosikujuline. Kuid kohvik oli kinni. Jama lugu küll, aga ega sünnipäev sellepärast halvem ei olnud.
Sünnipäeva tähistamiseks olime välja valinud Versailles lossi, kuhu rongiga sõitsime. Oi see oli suur ning saba piletikassasse oli ka otseloomulikult väga suur, aga me seisime vapralt oma aja ära. Isegi taevas tundus Versailles kohal suurem ja laiem kui kuskil mujal, sest kogu paik oli täis avarust ning uhkust. Piletit ostes oli väike segadus, sest piletihindade ja võimalustega oli aega tutvuda vist umbes minut või nii, sest need olid ainult pisikeses kirjas otse kassa kõrval ning tuli järg meie kätte ja pidime kohe küsima. Saime emale-isale Versailles passi ning mina sain tasuta, sest ma olen nii nooooooor :) Neile läks hind küll päris mahlaseks maksma, aga see-eest oli võimalik absoluutselt kõik kohad läbi käia. Alustasime seest, käisime toad läbi, nägime kabelit ning peeglisaali, mis oli lihtsalt võrratu. Võrreldamatu! Ning see vaade, mis avanes peeglisaali akendest, otse suurele kanalile ning kaugusesse. See jättis mulle väga suure mulje. Kujutasin ette, kuidas Marie Antoinette seal tantsis, nägime ka tema magamistuba, mis oli samuti väga kaunis, roosiline ja kullane ja baldahiinvoodi otsas olid suletutid. Tegelikult see magamistuba meenutas veidi ema magamistuba, ta tundiski ennast seal väga õnnelikuna :D Oleksime emaga veelgi rohkem aega seal sees nautinud, kuid isa väsis ära ning läksime aiatiirule. Selleks pidime ostma minirongi pileti, mis meid sõidutaks, sest aed on ju metsikult suur ja lai ning vahemaad mõõdetavad ainult kilomeetrites. Sõitsime kohe Petit Trianoni, mis oli Marie Antoinette´i puhkepaik ning koht, kus ta sai lossi kullast ja karrast veidike oma silmi puhata. Käisime tiiru tema pisikeses majakeses ning jalutasime tema mängukülla, kus ta karjatüdrukut ning talunaist mängimas käis. See küla nägi välja nagu lasteraamatust joonistatud, nagu Hansukese ja Gretekese või muu sellise muinasjutu majakesed. Vapustav! Isa sattus seal ka nii vaimustusse, see oli tema jaoks päeva parim osa. Iga maja juurde oli kirjutatud selle arhitekt, sest need tõesti olid meistriteosed, ehitatud spetsiaalselt Marie jaoks. Kõik oli ilustatud, kaunistatud, mitte nii nagu päris taludes tol ajal elu käis. Nägime ka tööriistu, mis Marie jaoks tehtud olid. Miniatuursed labidad ja rehad ja kõplad, kõik pika varre otsas, siidpaelaga üle tõmmatud ning erinevate tutikestega kaunistatud. Peenramaad olid ääristatud ilusa pügatud hekiga ning arvatavasti teenijad rohisid neid öösel ning jätsid nimelt mõne pisikese umbrohulible Marie jaoks, kes saaks selle hommikul välja tõmmata ning arvata, et ta tegi suure töö ära. Samuti olid seal erinevad loomad, väikestel partidel olid aedikus isegi kivist basseinid ning igal kanal oli oma isiklik majake. Mõni ime siis, et Marie aru ei saanud, miks need talunikud virisevad ning tema luksusliku elu peale pahased olid.
Seda kõike imetledes kulus ära palju aega, samuti rongijärjekorras seismiseks ja vahemaade läbimiseks. Jõudsime Versailles rongijaama tagasi kell 7 õhtul ning asusime Pariisi poole teele. Kell 8 jõudsime metroopeatusesse, kust pidime saama otse Eiffeli torni juurde, mis eelmisel päeval nägemata jäi. Aga kui me tahtsime metroost väljuda peatas meid ootamatult üks mundris naine ning nõudis piletit. Me ei saanud tükk aega aru, mis piletit, kuid siis taipasime, et metroopiletit, millega me sõitsime. Kuid meil oli juba traditsiooniks saanud, et peale pileti komposteerimist ning sellega väravatest läbi tulemist andsime igaüks enda pileti ema kätte, kes need puruks rebis ning kohe väravate kõrvale prügikasti viskas, et seda sodi mitte taskutesse koguda. Aga mis teha kui tuleb kontroll, kes tahab piletit näha, siis kui me oleme piletitest juba vabanenud? Tuleb trahvi maksta. Olime alguses väga suures šokis, sest me ei taibanud, et pileti peab lõpuni alles hoidma. Välja sai ju metrooväravast niisama ka. Aga nüüd olime ümber piiratud ning pääsu polnud kuskile. Meile öeldi, et kuna meil olid ette näidata uued, veel kasutamata metroopiletid, peame me väiksemat trahvi maksma, ehk siis 25 € näkku. Kui me oleksime oma viimased piletid ära visanud ning tühjade kätega olnud, oleks trahv 40 € olnud. Kuid Versailles oli meie rahakoti viimseni tühjaks pigistanud ning meil polnud sentigi. Seepeale nõuti meie passe. Üritasime kaardiga maksta, kuid see ei õnnestunud, süsteem ei töötanud seal. Järgmise variandina pakuti meile sularahaautomaati, mis asus tänaval, metroost väljas. Jätsime ema ning ID kaardid pandiks ning läksime välja automaati otsima. See polnud õnneks kaugel, saime isegi ära õppida, kuidas Prantsusmaal automaadist raha välja võtmine käib. Tegelikult me oleksime võinud kahekesi põgeneda, aga kuna meie ID oli neil olemas, siis oleks meid tagaotsitavateks kuulutatud ning esimeses lennujaamas kinni võetud ning vangi pandud. Targem oli ikka tagasi minna ja raha ära maksta :P Mõtlesime, et väga hea et ma üksi, viimasel päeval, täiesti rahatuna seda metroopileti süsteemi politseiga koos ei avastanud. Siis oleks mind kongi pandud, kuna mul poleks raha olnud, siis oleksin ma lennukist maha jäänud ning siis oleks tõesti vahva olnud :D Aga minu jaoks oli see trahvi maksmine seiklus ning uus kogemus, asi, mida meenutada. Aga jah, ema sünnipäeva restorani raha läks see aasta Pariisi MUPO´le.
(Vahemärkuseks peaks ütlema, et sõidan hetkel Eurostari rongiga Pariisist Londonisse, mul hakkab varsti juba halb, sest see rong sõidab niiiiiiiiiii kiiresti ja ma ei kujuta ette, mis siis veel saab, kui ta tunnelisse jõuab. Mere alla... Kui ta nendest pisikestest tunnelitest siin maa peal läbi läheb, juba siis lähevad mu kõrvad hetkeks lukku ja vastik tunne on. Oeh...)
Õnnelikult sellest õnnetust metroopeatusest välja jõudnud kõndisime Eiffeli torni juurde. Selleks ajaks oli juba pimedaks läinud ning torn oli valgustatud. Igal täistunnil, kolmeks minutiks, hakkas terve torn valgetes tuledes sähvima, see oli lahe. Otsustasime emaga kahekesi tippu minna, sest ma üksi ei tahtnud. Isa jäi torni alla pingi peale viinereid ja saia sööma. Ta pidi seda 2 tundi tegema, sest täpselt nii kaua kulus meil järjekordades seistes üles ja alla saamiseks. Kuid see vaade tipust öisele tuledes Pariisile, see oli pidulik lõppsündmus minu viimasele õhtule Pariisis. Hämmastav elamus! See oli nii ilus ja võimas. Meenutasin õhtut Barcelonas, kus samuti mäelt öisele linnale vaadet olin nautinud ning jõudsin järeldusele, et Pariis on 4 korda suurem kui Barcelona. Mulle jääb tükiks ajaks mällu see pilt, mida nägime veel viimasena, maa peal, Eiffeli tornist. Valgustatud ning kaunilt öises tähistaevas ning täiskuuvalguses kõrgumas. See on Pariis, c´est la vie!
Kell 24 koju jõudes pesin hambad ning läksin otsejoones voodisse ning jäin kohe magama. Sellist asja pole reisi ajal veel juhtunud, et ma tulles kohe voodis maandun, kuid päev oli olnud nii elamusterohke ja vaimustav.
Nüüd saabuvad viimased päevad ja London. Olen ärevuses, sest sõidan Londonisse ning ärevuses, et reis hakkab varsti lõppema ja see on mu viimane sihtkoht. Ja muidugi ärevuses, et jõuan varsti merealusesse tunnelisse...