Üks ilusamaid päevi

Hommikul tegin check-outi ära, jätsin koti hostelisse ja kõndisin kohe linna, kavatsusega sõita lõpuks ka Ré saarele. Tee peal lasin ühel Inglise härrasmehel endast pilti teha, ta oli koos kahe daamiga ning siis kõndisime mõnda aega koos edasi ning ajasime lõbusalt juttu :)
Buss kulges pikalt mööda ilusat tänavat, kus majakesed meenutasid pisikesi losse. Juba siis tundsin esimest korda, kuidas mulle see päev meeldib. Enesetunne oli super, energiat palju, tuju hea ning vaim valmis kogema ja nautima täiel rinnal kõike, mida see päev mulle pakkuda suudab. Sõit kestis umbes 20 minutit. Kui esimest korda silda nägin, jäi mul suu lahti ning judinad jooksid üle selja. Niiiiiiiii lahe! Alates sellest hetkest peale ei suutnud ma hetkekski naeratust näolt pühkida ning ärevustunnet hingest eemaldada. Eelmises postituses olin kirjutanud fenomenist, et avastan alles õhtul pilte vaadates, kus vapustavates kohtades ma käinud olen. Aga seekord oli vastupidi. Nautisin ja imestasin kõike just sellel hetkel, kui see käes oli. Säärane teadmine tekitas minus veelgi rohkem judinaid ning rõõmu ja tundsin jälle, et võin õnnest lausa lõhki minna. Buss sõitis saare randa ning sealt ma kaugemale ei jõudnud. Esimest korda tundsin päriselt, et olen ookeani ääres. Selline meeletu meeletu feeling. See rand oli suhteliselt inimtühi ning seda mõnusam oli minul seal olla. Läksin vee äärde ja peale mõningast kaalutlust võtsin riided seljast. Õnneks oli mul päevituste ülemine osa seljas, aga alumist osa ei olnud. Mõtlesin siis, et suva! Ma võin ennast vabalt tunda, niikuinii paljud naised päevitavad siin ja Barcelonas üldse topless täiesti rahvamassrandades. Vähemalt olid aluspüksid punast värvi ning sobisid natukene päevitustega kokku :) Hüplesin siis jalgupidi veidi lainetes ning tunnetasin siiamaani mõnusaimat puhkehetke. Joonistasin veidike liivale ning ehitasin isegi väikse liivalossi, tundes sellest nii suurt rõõmu nagu mõni väike laps. Kui ma parasjagu joonistamisega suures õhinas olin, avastasin üllatuseks, et inimtühjast rannast on nagu imeväel keegi ilmunud mu selja taha. See oli üks mees, kes hakkas midagi rääkima, millest ma aru ei saanud. Ma siis pudistasin vastu, et ma ei saa aru, aga lõpuks tundus vist, et ta tahtis minust pilti teha. No okei, otsisin oma fotoka välja ja lasin tal pilti teha. Ja kuna ta inglise keelt sõnakestki ei rääkinud, läks ta peale seda minema. Siis hakkasin lossi ehitama. Jällegi megasuures õhinas ei märganud ma, et mu selja taga oli järgmine mees :D Kordus sama seanss! Hämmastav :D
Mõne aja pärast hakkasin rannast ära minema, siis nägin seda esimest meest jälle ja ajasin natuke juttu ka. Noh, teadagi, siukest käte-jalgade-abi-juttu prantsuse keeles. Aga on täiesti võimalik selgeks teha, et ma õpin arstiks, elan Eestis, olen puhkusel, milline on minu marsruut ning et ma reisin täiesti üksi. Kõik teevad suured silmad alati kahe lause ajal. Esiteks see, et ma üksi reisin, teiseks, et ma arstiks õpin.
Tulin bussiga tagasi ning seal platsil, kus bussipeatused olid, on üks kirik. Õnnestus isegi sinna sisse saada niisama. Ilusad vitraazid!
Peale seda läksin hostelisse, olin veel veidi internetis ja siis hakkasin rongijaama minema. Mul on juba Prantsusmaa rongiliikluse süsteem täitsa selge ning sain kohe ilusti õige rongi peale. Nagu terve päeva, nautisin ka rongis sõites õnnejudinaid, nähes ilusat maastikku, huvitavaid linnu, mis meenutasid pisikeste losside parki, kauneid suuri jõgesid, mida ületasin.
Tours´i kohale jõudes ei olnud päeva hämmastavad ning meeliületavad elamused lõppenud. Siinne õhtu oli kui kirss koogil. Ma avastasin kui vapustav linn see on. Vanaaegsed majad, mis igaüks on kui väike loss, keskaegsed tänavad, Loire´i jõgi... appi kui lahe! Rongijaamast oli tõesti 1 km, hosteli leidis väga kergesti üles ja see asub täpselt vanalinnas! Uskumatu asukoht. Aga hostel ise... hämmastav kultuurishokk, aga mitte just negatiivses mõttes vaid väga põnev on. Suur-suur maja, sadade tubadega, see on ise nagu loss... tondiloss. Pimedad labürinti meenutavad kitsad koridorid, kahtlane ajast ja arust sisustus, vana tehnika, dushid ja wc´d kuskilgi nukatagustes soppides, mida peab otsima. Ning tuba... nagu vangla või nunnaklooster. Kivipõrand, üksik raudvoodi, mis krigiseb kui ennast keerata, tool, laud, rõdu on ka. Esimese asjana sisse astudes lõi vastu kopituse lehk. Aga kui maast laeni kardina eest ära võtsin, mis rõduakent varjas, jäi mul suu jälle lahti. Vastasmaja on ehtne keskaegne hoone, selle taga paistavad vanalinna majade katused.... sellist hõngu ja feelingut, mis siin valitseb, on raske sõnadesse panna. Ma käisin ringi, nägu naerul ning ei väsinud iseendale kõva häälega korrutamast sõna: "Amazing!"
Selline elamusterikas saabumine võttis mul igasuguse une ära ning ma otsustasin, et teen väikse tiiru ka õuetänavatel, et aru saada, kus ma olen. Paar sammu edasi kõndides olin ma juba keset vanalinna õhtust kohvikutemelu. Issand jumal missugused majad... missugune linn, missugune elu. Ostsin endale ka ühe saiakese, kuhu pandi Nussat vahele ja pisteti grilli. Nämm-nämm :)
Kuid olles õhtupimeduses üksinda selles tondilossis, selles toas, tekkis päris suur hirm. Äkki siin kummitab. Noh, muidugi loogiliselt võttes ei kummita, aga õhkkond soodustab sääraseid mõtteid vägagi. Piilun aknast välja ning sajandid vahivad minevikust vastu, üritades mind hirmutada ning tekitades tunnet, et ma olen vaid üks imepisike hetk ajaloost. Aga ausalt, ma pean tunnistama, et mulle tulid meelde igasugused erinevad stseenid elu jooksul nähtud õudusfilmidest ning kui tule ära kustutasin ning tuba ähvardavasse pimedusse mattus, panin silmad ruttu kinni ning soovisin, et uni tuleks kiiresti-kiiresti. Õnneks ei pidanud ma seda kaua ootama :)